2022

Mina olen küll täiesti valmis selle aastaga hüvasti jätma ja ma arvan, et ma pole ainus. Ma isegi ei viita siin sellele, et me pandeemiast otse julgeolekukriisi sattusime. Meil siin on ju tegelikult hästi, Ukrainas on hullem. Inflatsioonist ja energiakriisist ka pole mõtet nagu kirjutada. Kui meil võib juhtuda, et mingil hetkel on väike elektrikatkestus, siis Ukrainas on ikka hullem. Või Texases, kus elektritaristu paistab meie omast mitu korda halvemas seisus olevat. Või siis hoopis Iraanis, kus rahutused muudkui jätkuvad ning võimud muudkui oma inimesi tapavad. Võib-olla polegi see mingi vandenõuteooria, et David Bowie surmaga sisenesime kõige tumedamale ajajoonele. 

Surmast, muide, ei saanud sel aastal ei üle ega ümber. Märtsis suri mu isapoolne vanaema, viimane vanavanem, kes veel jäänud oli. Hilissügisel kaotasime ema parima sõbranna, seejärel ka kauaaegse kolleegi. Kolm on kohtu seadus. Kolme armastab jumal. Või siis armastame meie kolme apelsini...

Tegelikult peaks ju keskenduma positiivsele, kasvõi positiivsele koroonatestile. Meid sai see Covid kätte suvel, täpselt enne jaanipäeva. Muidu poleks nii hull olnudki, aga parajasti oli meil üks kuumalaine, nii et hingata polnud küll midagi. Meie köhisime jaanide ajal, koer nüüd jõulude ajal. Seega võib öelda, et kõik on tasakaalus. Samamoodi selle kuuma suve ja lumise talvega. Oih, lumi oli paar nädalat enne talve ning nüüd on juba peaaegu kõik kadunud. Mitte midagi uut siin päikese all. Või siis pilvede all.

Päris positiivset oli ikka ka. Õde ostis hobuse. Meil puuriti uus kaev. Ma käisin Nick Cave'i kontserdil. Koera kasvaja osutus healoomuliseks. Kui nüüd aga hakata mõne mainitud asja hinnalipikut vaatama, siis tegelikult ei tundugi kõik enam nii roosiline. Nii mõnigi käib praegu ringi ja räägib teistele, kuidas uuel aastal peab hakkama kõvasti kokku hoidma, sest kõik muudkui kallineb. Ja jõudsingi inflatsiooni juurde välja.

Kui päris aus olla, siis ma siiralt loodan, et teie aasta ei olnud nii hull midagi. Veel loodan ma, et uus on parem. 🎇

Aua on kakki ehk kuidas rahulikust pühadeootusest midagi välja ei tulnud

Inimene teeb plaane, jumal naerab. Nii nad kõik räägivad. Mina arvasin ka, et saan sel detsembril rahulikult pühadeks valmistuda. Mõtlesin igal advendi nädalavahetusel küpsetada, lootsin isegi lumisel Tallinna Jõuluturul käia. Mis te arvate, kas õnnestus? Tutkit, brat!

Juhtus nii, et avastasime koeral kasvaja. Kõhu all. Sai siis kohalikule arstile näidatud ning tema soovitas selle võimalikult kiiresti eemaldada. Siin jõudsimegi esimese takistuseni, nimelt pole Haapsalus hetkel loomakliinikus kirurgi. Soovitati Pärnusse sõita. Takistus number kaks: meil ei ole autot ning keegi meist ei oska sõita ka. Õnneks sõpru-tuttavaid jagub, enamik neist vurab aga ringi väikebussi või linnamaasturiga. Kumbki pole ideaalne valik operatsioonilt tulnud koera jaoks. 

Nii ta meist kliinikusse jäi.
(Pildistamine oli küll keelatud, aga
ma lihtsalt pidin ühe pildi tegema.) 

Tähtede seis siiski soosis meid - või siis Bertat - ning 9. detsembril Pärnu poole teele asusime. Berta oli ülitubli ja pidas vapralt vastu. See oli põhimõtteliselt tema elu esimene pikem sõit ning me saime hakkama ainult ühe peatusega. Pealegi oli tegu talle täiesti uue juhiga. Inimest ta teab küll ning peab sõbraks, aga temaga varem sõitmas käinud me polnud. 

Käisime Pärnu Väikeloomakliinikus. Väga toredad töötajad on seal, kuigi meie kutsa "kurjam" on. Veidi koomiline tundus, et kõik teised koerad, keda nägin, olid ilma suukorvita, aga meie omal muidugi suukorv ilusti peas. Ausõna, see oli töötajate ohutuse huvides. Nimelt ei lase meie preili ennast sugugi vaikselt läbi vaadata, vaid ikka uriseb ka. Tal oli veidi raske lapsepõlv, me oleme ikka kõvasti vaeva näinud, et ta ikka enam-vähem käituda oskaks. Või noh, mina olen, sest ma olen ainus, keda ta reaalselt kuulab. Mingi austus peab ka ikka olema.

Enne operatsiooni tehti korralikud vereanalüüsid ja peale kasvaja eemaldamist vaadati see laboris kohe ka üle. Õnneks osutus see healoomuliseks piimanäärmekasvajaks. Jõudsime hästi varakult jaole ning operatsioon oli kerge. Berta oli järgmisel päeval ise ka üllatunud, et tal polegi nii valus kui eelmisel korral. Tahtis kohe mängima hakata, aga me käskisime ikkagi rahulikult võtta. Vereproovide tulemustega jäi arst ka väga rahule, ise ka hea teada, et neerud ja maks koeral hästi töötavad.

Tagasiteel koju oli Berta muidugi veel rahulikum, sest ta oli ikkagi arstirohtudest uimane. Väikene kaasreisija avastas aga mingil hetkel taha vaadates, et peale kõige muu oli nüüd ka koer katki. See oli hästi armas, kuidas ta peale seda kutsale kõike head-paremat tahtis pakkuda. Isegi telefonist näitas mingit videot talle, mida Berta muidugi ka vaatas, sest ta lihtsalt jumaldab lapsi. 

Kui võiks arvata, et sellega mured piirdusid, siis eksite rängalt. Nädalavahetus läks üsna rahulikult, Berta ei tahtnud ainult rohtusid võtta. Esmaspäeval aga tekitas ta korralikult närvikõdi, kui kööki pruuni vahtu oksendas. Avastasin seda koristades, et veretükid olid sees. Peale esmast ehmatust lootsin, et tegu lihtsalt maoärritusega. Seda kinnitas ka arst, süüdlaseks sel juhul valuvaigisti. Kuna koeral valusid polnud, siis võisime selle rahuliku südamega ära jätta. Küll aga ei saanud ta tol päeval enam oma tavapäraseid maiuseid ega isegi krõbinaportsu. Märga toitu söötsin ka talle paari-kolme lusikatäie kaupa umbes pooletunniste vahedega. Suur oli Berta rõõm, kui viimased lusikatäied ise kausist võtta sai ning seejärel oma kausi puhtaks teha. Paar järgmist päeva puuksutas ta meil ikka kõvasti, aga praegu on probiootikumide kuur lõppemas ning seedimine ideaalses korras. 

Väike talvine jalutuskäik 

Seegi aga polnud veel meie murede lõpp, nimelt hakkas ta nädal hiljem köhima. Selline vastik kuiv köha, mis eriti palju variante ei jätnud. Juba järgmisel päeval kinnitas arst meie kahtlusi - kennelköha. Tundub, et kutsa korjas selle Pärnu kliinikust üles, sest kuskil mujal me teiste koertega kokku puutunud polnud. Ostsin talle siis köhasiirupit, mida ta üllataval kombel üsna meelsasti limpsis. Vähemalt paar esimest päeva, aga peale väikest veenmist võttis ilusti nädal aega 2 korda päevas rohtu. Ema tegi talle paar korda ka sooja piima meega, seda limpsis muidugi veel suurema isuga. 

Meie arstilkäigud polnud siiski veel lõppenud. Õmblused tuli ka veel välja võtta. Leppisin arstiga kokku, et proovin kodus ise ja kui ei õnnestu, siis läheme uuesti kliinikusse. Kahjuks ei õnnestunud, sest koerapreili jonnis veidi. 22. detsembril oli siis viimane visiit, mis kõigi üllatuseks oli üpris lühike. Läksime Bertaga kabinetti, panime seal arstiga koostöös ta renni pikali ning nii need niidid välja said. Arst veel kiitis, et Berta on palju arenenud. Ma tundsin ka end nagu uhke ema, sest paar aastat tagasi poleks sellisest asjast juttugi olnud. Ta oleks ikka korraliku tramburai seal korraldanud, nii et müügisaalist oleks ka kõik kliendid jalga lasknud. Selgus ka tõsisasi, et ma poleks ka kõige parema tahtmise juures neid õmblusi üksi kätte saanud.

Siinkohal tänangi Haapsalu Loomakliiniku toredat kollektiivi. Meie pärast pidid nad kahel korral hästi korraliku ja suure desinfitseerimise ette võtma. Pealegi on nad aastaid meie "raske iseloomuga" kutsat läbi vaadanud ja vajadusel ravinud. Leppisime aga kokku, et Berta püsib nüüd ilusti terve ning enne järgmist vaktsineerimist kliinikusse ei lähe. Hoidkem siis pöidlad pihus!

Kaamos tuleb, kaamos...

I'm walking in the park 

And I'm talking to the dark 

But there ain't nobody listening no

November, pimedad sügisõhtud ja sombused päevad. Kõik on hall ja masendav. Vähemalt nii tunnevad mõned. Või siis paljud. Ausõna, mina mitte. Kui ma kuulen veel kedagi soovimas, et oleks juba ometi suvi, siis ma tõesti annan sellele inimesele vastu kõrvu. Olgu, ma talitsen end ning teen seda mõttes. Muide, vastupidiselt laulusõnadele ma tegelikult pimedusega ei räägi, vähemalt mitte avalikus kohas. 

Ma saan aru, et see pime aeg võib tõesti halvasti mõjuda, aga olgem ausad, maailm on nagunii täiesti pekkis ning uudised on masendavad igal aastaajal. Praegu võiks ju hakata ootama lähenevaid jõule, kuid mõni paistab ootavat lähenevat maailmasõda. Ehk viimane jääb ära, aga esimesed tulevad nagunii, kui just mõni enne tuumanupule ei vajuta.

Pimedat aega on tegelikult väga lihtne üle elada, pange lihtsalt mõned küünlad põlema ning võtke pleed endale ümber. Olemine on siis kohe mõnus soe ja hubane. Peale selle on elekter ju nagunii kallis, seega topelt kasud sees. Kuigi jah, küünlaid tuleb ka raha eest soetada. Seega kõik on ikka pekkis. 

Tegelikult mul on ükskõik, et "pime on", sest vähemalt pole palav. Ma talun meie sügistalvist kaamost palju paremini kui päikesepaistelist suve, sest praegu on vähemalt võimalik elada. Päriselt, tehke palun kõik endast olenev, et kliimamuutust veidigi tagasi pöörata, sest ma ei taha poolt aastat 30-kraadises leitsakus veetma hakata. Hetkel on meil veel neli aastaaega, aga see ei pruugi enam kaua kesta.

Nagu isegi aru saate, siis ma ei oska tegelikult midagi positiivset kirjutada. Mul ei ole tegelikult ka häid nõuandeid, kuidas kaamosega võidelda. Ma olen nagu Chandler.

Muuseumipäev

Tanel Veenre looming

Kuna ma sellest n-ö õigel ajal ei kirjutanud, siis kirjutan sellest praegu. Veebruari lõpus võtsin ma ühe päeva endale. Ma ei oska eriti puhata, sest kogu aeg on midagi teha vaja ning kodus olles ei saa aega üldse maha võtta. Sõitsin siis Tallinnasse ja käisin paaris muuseumis. Peamine põhjus oli muidugi Adamson-Ericu muuseumis olnud ehtekunstinäitus. Vaatamiseks väljas siitmailt leitud esivanemate ehted ja praeguste disainerite looming. "Eesti ehted läbi aastatuhandete" oligi just täpselt seda. Mulle küll pakkus huvi, eriti see arheoloogiline pärand ja praeguste kunstnike töödest just Tanel Veenre omad. Muidugi oli esindatud ka Adamson-Ericu enda ehtelooming.

Kes vähegi Tallinna vanalinnas käinud, see teab, et kõnealune muuesum asub Niguliste kiriku vahetus läheduses. No siis pidin ma lihtsalt seal ka käima, pealegi on võimalik neid kahte muuseumit külastada ühispiletiga. Uskuge või mitte, aga ma polnud nende suurimat tõmbenumbrit "Surmatants" veel kordagi varem vaatamas käinud. Nüüd on see Bernt Notke teos mul nähtud ning ühe raamatu hoiab hetkel järge miniatuurne versioon samast maalist.

Surmatants

Kuna mulle oli veidi enne muuseumide külastamist silma jäänud raamat "Raeapteegi taimelood", siis käisingi Raeapteegist läbi ning ostsin ühe eksemplari ka endale. See on selline tore raamatuke ravimtaimedest, millel ka ilusad illustratsioonid. Täpselt minu tassike teed. Vaatasin siis ka nende n-ö muuseumipoolel ringi ning olin tänulik, et meditsiin on viimaste sajanditega ikka kõvasti arenenud. Ma ei taha ette ka kujutada, mida koerajunnidega raviti või kuidas see ravimine täpselt käia võis. Peale nimetatud arstimi võib seal näha ka siile ja isegi nahkhiirt. Mina aga ostsin hoopiski peale raamatu veel martsipani. 

Pärast väikest salatit ja vastlakuklit Saiakangi kohvikus liikusin ma edasi Eesti Loodusmuuseumisse. Põhiliselt läksin sinna liblikaid vaatama, aga kõik teised olid ka huvitavad. Tore oli võrrelda näiteks põtra ja metskitse, sest meie juures on küll mõlemad esindatud, aga nad ei ole kunagi samal ajal samas kohas. Selgeks sai ka see, et mu süda ikka natuke valutab topiseid vaadates. No ma ei saa sinna midagi parata, olgugi et mõistus räägib loodusharidusest ja näidiste tähtsusest. Kuigi eksponaatide katsumine on keelatud, siis ühele karuotile tegin küll pai. Oma viga, et nad ta keset ruumi seisma on pannud.

Muidugi on tore see, kui interaktiivsed väljapanekud on. Saab nii mõndagi rohkem uurida ja puurida, isegi sääsepininat saab kuulata, olgugi et enamasti seda viimast just kuulda ei taha. Ise saab ka soos käia, kartmata, et valesse kohta astudes jalg märjaks saaks. Muidugi on päris rabas asi põnevam, aga muuseumis pole ohtu, et laukasse kukud.

Peale muuseumide sai ka paarist poest läbi põigatud, sest kui juba pealinnas käik, siis tuleb koju head-paremat viia. Martsipanist üksi ikka vähe. Hiljem aga oli nii mõnigi üllatunud, et kuidas siis niimoodi üksi kuskil käia saab. Ma ei tea, mulle just meeldib, kui ei pea kellegi teise tempo ega soovidega arvestama. Soovitan teilegi.

Suurim Aasia laternafestival

Sissepääs laternafestivali alale

Käisin vaatasin ka need vägevad valgusinstallatsioonid ära, mida kogu aeg reklaamitakse. Esmakordselt näeb meil siin Eestis seda Suurimat Aasia laternafestivali. Pean tunnistama, et need skulptuurid on ikka päris ägedad. Juba lauluväljakule minnes paistsid need säravad laternad silma, eks nii mõnigi piilubki neid tasuta.

Ka värava kohal kõrgub üks tore draakonike, nii et meeleolu luuakse juba enne, kui põhialale jõuad. Kõnnid läbi kõrgete lillede allee ja siis tervitab sind jõuluvana. Edasi on juba enda otsustada, kas ostad midagi söödavat-joodavat või lähed kohe valgust imetlema. Laval toimuvad ka etendused, aga mina seda eriti ei jälginud. Ma läksingi rohkem just nende valgusskulptuuride pärast sinna, tahtsin eelkõige pandasid ja draakonit näha. Peale installatsiooni nägin ka teistsugust pandat, kellega paljud pilti tahtsid teha. Panda oli palju suurem tõmbenumber kui jõuluvana. 

Rohkem ma teid jutuga ei tüüta, vaadake pilte ning minge siis ikka ise kohapeale kaema. See pikk draakon oli küll jumala kihvt. Ühtedeks mu lemmikuteks jäidki pandad, ema pärast kodus ütles, et ega varsti neid teistmoodi enam näegi. Üsna hirmutav mõte iseenesest. Flamingod olid ka ägedad, peaaegu igaüks ise poosis. Jõuluvana oli oma saaniga, suured konnad, igasugused teised eksootilised loomad, suured uhked linnupuurid. Seal on, mida vaadata.

Nukukunst 2019

Lubasin teile postitusi, aga kadusin siis taas eetrist. Siiski, võtsin end üks päev kätte ning tippisin mõned mustandid. Pole aga loota, et nad ilmuvad sellises järjekorras nagu sündmused toimusid. Sel korral muljetan ma maikuus toimunu kohta, mis praeguseks tundub ikka mägede taga olevat. Lihtsalt tundsin, et tegelikult peaks ikka muu maailmaga jagama seda kunsti ja ilu. No vaadake kas või neid Naksitralle seal ülal! Annab ikka seda kõike viltida.

Ma olen juba mitu aastat tahtnud Nukukunsti näitusel käia, aga mai algus on üsna kiire aeg alati olnud. Oli ka sel aastal, aga ma lihtsalt keeldusin mõnest asjast sel korral. Ausõna, kavatsen seda ka tulevikus teha, sest parema meelega vaatan ainulaadseid nukke ja mänguasju. Endale ostsin sealt ühe hästi laheda prossi, mida te tulevikus ka näete. Ma vähemalt loodan. Kuna pilt ütleb teadagi rohkem kui tuhat sõna, siis vaadakegi pilte. Alumises reas on mõned mu isiklikud lemmikud näituselt.

Vaatame, mida tulevik toob

Head uut aastat! Kuna eelmises postituses jäi see tähtis soov edastamata ning täna on viimane päev, mil seda teha saab. Loodan, et alanud aasta tuleb parem kui eelmine. Nüüd aga tähtsa asja juurde - ennustamine. Eelmisel aastal jäi küll vahele, aga muidu on see iga-aastane asi. Muusikamängija shuffle'i peale ja hakkame aga küsimustele vastama.

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2019 alguseks?
Meg Myers - Numb

I guess I'm feeling numb

Täpselt nii ongi...

2. Aasta 2019 põhiülesanne
Dessa - Fire Drills

I think a woman's worth
I think that she deserves
a better line of work 
than motherfucking vigilance

3. Eneseteostus aastal 2019. Minu „mina“ 2019. aastal
Lady Gaga - Diamond Heart

Pole paha, pole paha. 

4. Rahaasjad aastal 2019
Meg Myers - Jealous Sea

I just can't get enough

5. Sugulased ja naabrid 2019. aastal
Amanda Palmer - Drowning In The Sound

Arvestades kõike, mis maailmas toimub, siis on see täiesti usutav.

6. Kodu aastal 2019
Chelsea Wolfe - Flatlands

Ma elan Läänemaal, siin mägesid tõesti ei ole. Tunnistan, see lugu sobib ideaalselt.

7. Armastus aastal 2019
Chelsea Wolfe - Autumn

Nojah siis, ei ole sel aastal midagi head loota. Miks? No eks ikka selle pärast, et laulus kõlab mitu korda fraas "you're going to marry her". Nii palju siis armastusest...

8. Tervis aastal 2019
Dessa - Icing Burns

Selge, peale väikeste põletuste ei juhtu rohkem midagi. 😉

9. Partnerlus aastal 2019
RavenEye - Oh My Love

I'm disposable honey 
so you can use me too

Ideaalne partnerluse vorm.

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2019
The Pierces - Lights On

Olgem nüüd ausad, laenude kohta ei ütle see lugu küll midagi.

11. Reisid aastal 2019
Amanda Palmer & Jason Webley - House Of Eternal Return

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2019
RavenEye - Run Away

Väga hea soovitus alanud aastaks. 😃

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2019
Foxy Shazam - Wasted Feelings

Ma naersin päris tükk aega. Selge, ma ei kavatse oma tundeid sotsiaalsete suhete peale raisata.

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2019
Fever Ray - Keep The Streets Empty For Me

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2019 lõpuks
AFI - I Hope You Suffer

No hea teada, et aasta lõpus tahan kellegi teise kannatusi näha. Pole eriti positiivne lõpp, või ikkagi?

Sitta kah

Eelmine aasta oli mõnes mõttes üks igati sitt aasta. Kõigele pani toreda punkti üks saatuslik päev detsembris. Nimelt kukkus mu ilus ja truu kaaslane peldikusse. Seal ta siis ujus kuse sees koos sitajuppidega. Telefoni kätte saamiseks tuli natuke pingutada, aga õnneks olid meil vanaisa vanad kalamehe püksid veel ära viskamata. Nimetatakse neid vist moodsal ajal kahlamispüksteks? Muidugi on materjalid ka aja jooksul muutunud, aga see polegi antud hetkel vist tähtis. Igatahes saime mu kuldse Samsungi kätte ning telefon võttis isegi pildi ette. 😃

Ekraanil olid isegi mõned teatised, millest üks mu naerma ajas. Ilmselgelt olin ma šokiseisundis, sest olukorras polnud ju midagi naljakat. Telefon andis aga teada et laadimispordist leiti niiskust ja paluti milleski veenduda. Ma ei teagi, milles täpsemalt, sest ma lülitasin selle välja ning võtsin oma SIM-kaardi välja. Minu õnneks polnud sel häda midagi, küll aga tuli igast võimalikust august mingisugust soga välja. No võite ise ette kujutata, millega tegu oli. Jätsin siis telefoni kuivama, sest märja telefoniga ei tohi ju midagi teha. 

Ühe päeva veetsin ma täiesti ilma mobiilita. Ei ole nagu midagi hullu, aga käsi liikus tihtipeale iseenesest taskusse. Ma olen nii harjunud koeraga jalutamas käies telefoniga pilti tegema. Me elame ikkagi looduskaunis kohas ja vahel lihtsalt peab klõpsu ära tegema. Vahel pikemale ringile minnes võtan kaamera kaasa, aga lühemad sutsud teeme ilma. Muidugi satud kõige huvitavamale kaadrile siis, kui mitte millegagi seda jäädvustada pole. Pealegi kontrollin alati, kui kuhugi lähen, kas kõik asjad said ikka kaasa. Ma ei tea, minu arvates täiesti loomulik, et taskud n-ö üle patsutan. Nii käiski mitu korda päeva jooksul jõnks seest läbi, et kus mu telefon nüüd siis on. Muidugi tuli meelde, kus see on ja mis sellega juhtus, aga esimene reaktsioon oli ikka puhas paanika. 😆 

Töö juures olen ma ka harjunud telefon taskus ringi käima. Kuna kõigis ruumides kella pole ning mul ka käekella pole, siis vaatan aega ikka ekraanilt. Käsi liigubki siis taskusse, et kella vaadata, aga see on tühi. No teeb ikka hinge täis küll. Peale selle on enne tööpäeva lõppu mul hetk, kus ma lihtsalt põranda kuivamist ootan, enne kui otsad kokku tõmmata ja koju minna saan. Tavaliselt veedan selle aja sotsiaalmeedia kanalites teiste palju ägedamaid elusid imetledes. Kogu päeva jooksul on mul paar sellist jõudehetke, mil ma neile asjadele tähelepanu pööran. Kui seda teha ei saa, siis on ikka kuidagi imelik olla. Tuleb välja, et inimene ongi oma harjumuste ori. 

Kuna mul vana telefon veel alles on, siis laadisin selle aku täis ning võtsin ta ajutiselt uuesti kasutusele. Sellel on aga sada häda. Ainus rakendus, mis korralikult töötab, on Twitter. Kõik teised on täiesti metsas omadega. Kui Messengeri vahel isegi lahti saab, siis Facebook ise ja Instagram on täiesti lootusetud juhtumid. Toksa aga ikoonile ning vaata siis täiuslikku musta ekraani. Kaamera on küll olemas ja võib-olla elaks need kehvema kvaliteediga pildid kuidagi üle ka, kui rakendus muidugi korralikult töötaks. Põhimõtteliselt saan teha 3-4 pilti ja siis jääb ekraanile kiri "salvestamine...". Enne telefoni taaskäivitamist pole lootustki ühtegi uut pilti teha. Õnneks helistada ja sõnumeid saata saan, meile saan ka lugeda. Mida veel siis tahta? 

Tahaks ikka sotsiaalmeediat ka. Tunnistan, et ma pole eriti agar Facebooki kasutaja, aga Instagram mulle meeldib. Ma pidin selle nüüd ka arvutisse installeerima, et oma sõnumeid näha. Ja neid "lugusid", milles mind ära märgitud oli. Teate ka, kui ebamugav on Instat arvutis kasutada? Kui Facebookis käin ma rohkem just läpakaga, siis Instagram on siiski rohkem nutitelefoni rakendus. Seda igas mõttes. Ma leidsin, et lausa igatsen sõrmega mööda ekraani alla kerimist, et näha, millega inimesed oma elusid siis täiuslikkumaks valetavad. Raskemaks tegi mu olukorra muidugi tõsiasi, et detsembri teine pool on see pühadeperiood, mil kõik veel sada korda ilusamad, lahkemad ja sotsiaalmeedias uhkeldavamad on. Ma magasin selle kõik maha. 😒

Kuna see vana telefon selline plönn on, siis ma kasutan seda palju vähem. Ma ei pane seda isegi taskusse, kui koeraga korraks välja lähen. (Pikemale jalutuskäigule minnes muidugi panen, sest kunagi ei tea, kellele helistada vaja.) Kõigi nende puuduste pärast ma aasta alguses uue telefoni ostsingi. Oleks ma hinges teadnud, et aasta lõpus see sitamajja kukub. Eks nüüd siis uuele ringile, loodetavasti on lõpp sel korral parem. 

Tallinna Jõuluturg

Paar nädalavahetust tagasi käisime õega pealinnas jõulumeeleolu otsimas. Tegelikult olen juba ammu tahtnud Tallinna Jõuluturule minna, aga igal aastal on nii kiire olnud ja mitte kuidagi ei jõua sellel ajal pealinna. Ei teagi, kuidas alati see aasta lõpp kiireks osutub. Kogu aeg tee ettevalmistusi ja torma ühelt koosviibimiselt teisele. Tegelikult peaks just vastupidi olema, et pühade eel ja ajal võetakse aeg maha. Kuskil läks midagi valesti ja nii me kõik siis jookseme nagu oravad rattas.

Igatahes oli sel aastal nii, et ma sõna otseses mõttes võtsin Jõuluturu külastuse plaani. Sai lausa kalendrisse märgitud nagu mingi tähtis koosolek vms. Isegi bussipiletid ostsin aegsasti valmis, et sel päeval ikka Tallinnasse sõit tuleks. Ainult ilmaga läks natuke nihu, aga küll teine kord näeme lund ka. Eks siin Eestis olegi viimasel ajal nii, et kunagi ei tea, kas saad lund detsembris või juunis.

Suvel sai Tallinna vanalinnas veidi jalutatud ning Raekoja platsil ütlesin veel õele, et detsembris tuleme tagasi jõuluturule. Nali naljaks, aga täpselt nii läkski. Esimese asjana tuleb muidugi mainida jõulukuuske. See on ikka nii ilus, eriti ilusad on just need punased ehted. Säravad südamed sobivad nagu valatult tumerohelise puu peale. Mitu korda ilusam puu kui Haapsalus. Kes teab, see teab.

Terve turg on omamoodi muinasjutumaailm oma karussellide, tulede ja puust majakestega. Unustasime selles tuledesäras ja jõulumuusikas veidi sombuse ilma sootuks. Eks kuum glögi aitas ka sellele kaasa. Glögi ja hõõgveini on seal igale maitsele, nii mõnestki putkast saab kuuma jooki natukese kangemaga. Mina muidugi jõin seda alkoholivaba varianti, aga õel lõi silmas tuluke särama ikka küll. 😉

Kaupa leidub Jõuluturul samuti igale maitsele, on nii soolast kui magusat, käsitööd ja uuema aja säravaid jõuluvalgusteid. Piparkooke meil vaja ei olnud, aga kommileti ees olid silmad hetkeks kirjud küll. Siiru-viirulised ja erikujulised pulgakommid tundusid kõik nii meeletult ahvatlevad. Mõned leidsid lõpuks tee ka meie kotti ning hiljem siis juba kõhtu. Juustumüüja ees ei olnud me veel minutitki seisnud ja arutlenud, kui meile juba üht-teist maitsta anti. Mis nii viga, söö kõht täis ja mine midagi ostmata edasi! Meie siiski ostsime, sest juustusõbrad oleme kõik, isegi koer. Õde ostis veel hiljem metsseasinki. Vot seda mina maitsta ega süüa ei tahtnud.

Üks asi, mis ma turul liikudes tähele panin, oli külaliste rahvus. No seal kuuleb ikka nii mitut erinevat keelt! Sugugi ei imesta selle üle, et just Tallinna Jõuluturg hiljuti Euroopa parimaks jõuluturuks valiti. Kõige vähem oligi kuulda just eesti keelt. Õnneks või kahjuks jääb juba igaühe enda otsustada. Eks päevad ole erinevad, võib-olla mõnel teisel päeval rahvusvahelisi külalisi eriti polegi. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et soovitan kõigil vähemalt korra ikka turul ära käia. Praeguse ilmaga lausa lust sellises kohas natuke jalutada ning kuuma glögi juua. Võib-olla jääb isegi midagi ilusat ja head silma, mis siis endale või kellelegi kallile ka ära osta. Kui Jõuluturust üksi vähe, siis võib ka uisuplatsile põigata ning oma päev/õhtu veel lõbusamaks muuta. Lihtsalt võtke aeg natuke maha ning leiategi selle jõulumeeleolu.

Kevadpühad ja muud jutud

Loodan, et teie pühad möödusid rahulikult ja igaüks on nüüd munadest isu täis söönud. Usutavasti te ikka veeretasite ja koksisite neid ka, kombekohaselt ikka. 

Vaikne nädal ise ei kulgenud eriti vaikselt, aga sest pole midagi. Tänapäeva elurütmid on juba ammu vanarahva omadest erinevad. Mune me siiski värvisime. Sibulakoorte ja mustikatega, täpsemalt võite lugeda mõne aasta tagusest postitusest. 

Sel kohal langesid värvilised kevadpühad naljapäevaga samale ajale. Lastevanematel soovitati lasta lastel otsida šokolaadimune, mida nad peitnud pole. Aprillinali missugune! Meie mail pole see munadejaht vist eriti populaarsust kogunud, aga võib-olla jõuab kunagi ka siiakanti. Millal aga esimene ülestõusmispüha naljapäevaga jälle ühtib, seda praegu öelda ei oska. Samas, kes seda ikka ülestõusmispühaks nimetab, enamasti on munadepühad. Eestlased olevat usuleige rahvas, eks see ka pühade nimetustes kajastub. Meiegi pere tähistab munadepühi või kevadpühi. Lihavõtted ütleme ka, olgugi et keegi meist paastu ei pea. See usuline pool jääb meile üsna kaugeks, õnneks või kahjuks.

Sama lugu ka jõuludega. Ei kipu me kummagi püha puhul kirikusse. Mulle isiklikult tundub see pühakotta tunglemine veidi silmakirjalik, kui ülejäänud aja aastast sinna jalgagi ei tõsteta. Pole eriti aru saanud, mis siis pühade ajal teistmoodi on. Olen alati arvanud, et kui käia tahetakse, siis tuleks seda teha ikka rohkem kui kord (või kaks korda) aastas. 

Igatahes on nüüd meil kevad käes. Kevadine pööripäev oli ära, munadepühad olid ära, karjalaskepäev ka. No täielik kevad, mis sest, et siin-seal veel hanged või lumevallid. 

Minu aasta piltides

Käisin ka lõpuks ERMis

Detsembrit alustasin väikese väljasõiduga. Meil oli kollektiivile ette nähtud koolitus ja muuseumikülastus, kutsuti kaasa mindki. Kuna ise ERMi veel jõudnud polnud, siis võtsin kutse ilusti-kenasti vastu. Koolitusel ma pikalt ei peatu, see-eest räägin veidi aga muuseumis nähtust.

Kaks püsinäitust sai ikka ära vaadatud. Esimene neist oli "Kohtumised", mis on tegelikult üks ajarada ja mitu väiksemat näitust. Mind häiris natuke see, et iga nurga peal hakkas kõlama mingi uus tekst. See tegi giidi kuulamise ka natuke raskemaks, seega sai iseseisvalt asja edasi uuritud. (Teised liikusid ikka giidiga kaasa ja nägid lõppkokkuvõttes vähem, nii et see igaühe enda otsustada.) Ise ringi liikudes saab muidugi rohkem keskenduda ühele või teisele huvipakkuvale eskponaadile. Kõige pikemalt peatusin ma vist "Talu elu ja talu ilu" juures. Võib-olla seepärast, et peaaegu kogu elu ühes talus veetnud. Tunnistan, et seal näeb asju, mis nii mõnegi jaoks on huvitavad või isegi üllatavad, aga meil kuuri allgi on need olemas. 😊

Muidugi tuli ära vaadata ka Eesti esimene sinumustvalge lipp. Hiljem avaldas nii mõnigi kahtlust, kas tegu on ikka originaaliga. Veel pean ära mainima näituse "Oma ase". Mind isiklikult häiris see nurgake kõige rohkem. Seitse voodit, seitse lugu, mis kõik kogu aeg mängivad. Ma tundsin hetkeks, et hakkan hulluks minema. Ehk poleks asi nii jube olnudki, aga mul tahtis pea hirmsasti valutada. Sai ikka peale lõunasööki ja enne muuseumiringi tabletid sisse võetud, aga täiesti ära sel korral peavalu ei kadunud.

Näitus "Uurali kaja" oli rohkem minu tassike teed. Sinna sisenedes oli väike puhkenurgakese moodi koht. See oli avar, seal oli piisavalt õhku, seal kostusid loodushääled. Ma mõtlesin vahepeal, et jäängi sinna. Läksin lõpuks ikkagi trepist alla ja liikusin mööda "jõge" edasi. Soome-ugri rahvaste elukeskkond on hästi edasi antud. Nende rõivad, elupaigad ja tarbeesemed on kordades huvitavamad kui vana pangaautomaat, vähemalt minu arvates. Kuulda oli veel loodushääli, tule praksumist, võis vaadata videolõike. Kahest püsinäitusest on see kohe kindlasti minu lemmik.

Praegu on veel võimalik ennast kurssi viia rahvarõivastega, see näitus on avatud järgmise aasta suve lõpuni vist. Eks muuseumi kodulehelt saab täpsemalt vaadata. Kuna ma kunagi tegelesin rahvatantsuga, siis sai ka ise rahvariideid kantud. Seepärast ehk oligi näitus minu jaoks huvitav. Põnev vaadata, millised erinevused Eesti eri paigus olid ja milliseid muutusi riietuses aastaajad kaasa tõid. Ja muidugi see, kas ja kui palju ehteid kanti.

Kõige rohkem pakkus mulle huvi ikkagi "Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi." Mul on nii hea meel, et meie külastus sattus ajale, mil see näitus avatud on. Kui ma ei eksi, siis avatud on see märtsi keskpaigani. Nii mõnigi "pingviinide paraadil" nähtud kleit on näitusel välja pandud. Lähedalt vaadates jääb kohe teine mulje. Minu lemmikuks oli aga Kristina Viirpalu disainitud pruutkleit. See on lihtsalt imeilus.

Peale kõige muu sai muuseumipoest head-paremat osta. Mõni ostis endale uued vardad, meie ostsime söödavat kraami. Siinkohal kiidan nõgesemarmelaadi, mille puhul keegi nõgest koostisosaks ei pakkunud. Koju sõitsime igatahes kõik väikeste ERMi muuseumipoe kotikestega, seega on kaubavalikus midagi kõigile.

Tibutants vol. 5 ehk elu nagu naistevanglas

Viimasest tibutantsust on üsna palju aega möödas ning selle aja jooksul on palju vett merre voolanud. Eelmised kanad on antud hetkeks kõik parematele jahimaadele edasi liikunud. Mõni aeg tagasi saigi soetatud 10 noorkana, kes kõik ilusti munema on hakanud. 

Otsustasime, et sel korral tibudega jändama ei hakka, võtame kohe noored linnud. Eelmiste tibudega saime ikka vett ja vilet näha, nii mõnigi viskas kahjuks sussid püsti. Praegused kanad aga elavad kõik üsna õnnelikku elu. Inimesed käivad pugu sügamas ja annavad head-paremat, mis elult veel tahta?

Peab aga tunnistama, et selgi korral pole kõik päris viperusteta läinud. Üks kanake tundus veidi loid ja sööma ei tõtanud ka nii kiiresti kui teised. Teised suhtusid ka temasse kuidagi imelikult. Ühel päeval aga olime tunnistajaks vahejuhtumile, mis seletas kana "sümptomeid". Nimelt tegid teised talle lihtsalt kambaka, mitmekesi kanal otsas ja togisid nokaga. Sellest ajast peale elab tema eraldi väikeses aedikus ja teised 9 on siis koos. 

Selle jutu peale on paar inimest öelnud, et see nagu naistevangla. Ega jah, selle moodi ta tundub küll. Kana tatsab oma aias uhkelt ringi, sööb isukalt ja on isegi munele hakanud. Nii et polnudki ta meil haige, sai lihtsalt teiste käest peksa. Paar suuremat mutti teisest aedikust vahel vaatavad ka kurja pilguga tema poole. Pole see kodulinnu elu nii kerge ühti.

Kõnelesin taas oraakliga

Kuna ma ennustan endale igal aastal, siis teen seda ka tänavu. Eelmise aasta põhiülesanne jäi küll täitmata, aga pole hullu. See alateadvuse värk läks küll päris täppi, sest praegusel hetkel mõistan, et eelmisel aastal käiski mingi "klõps" läbi ja ma tõesti ei hooli enam sellest, kui minu üle naerdakse. Olen küll selle postitusega veidi hiljaks jäänud, aga Hiina astroloogia järgi algab tänasega uus aasta, seega võib ju ennustada küll. Vaatame, mida see tulikukk siis minu ellu toob. 

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2017 alguseks?
The Pierces - Sticks and Stones

And I could tell you a witch's spell
But it just might blow your top
And you start to run just as I'm having fun
And it's awfully hard to stop

2. Aasta 2017 põhiülesanne
The Darkness - Barbarian

3. Eneseteostus aastal 2017. Minu „mina“ 2017. aastal
Sunrise Avenue - Nasty

Nojah, nasty woman siis...

4. Rahaasjad aastal 2017
The Darkness - Sarah O'Sarah

5. Sugulased ja naabrid 2017. aastal
Dessa - Icing Burns

See pole just sugulaste vaatevinklist kõige parem.

6. Kodu aastal 2017
Todd Rundgren - Compassion

You'll get no judgment from me
I can only feel compassion
And if that's what you need
I will give you my compassion
Just don't forget about me
'Cause we all need some compassion

7. Armastus aastal 2017
Lady Gaga - Hey Girl

Mulle meeldib see lugu ja selle sõnum. Sellisel kujul armastuse võtan hea meelega vastu.

8. Tervis aastal 2017
The Darkness - Everybody Have A Good Time

Sel aastal pole suuri ja tõsiseid terviseprobleeme näha, sest raskelt haigel inimesel on üldiselt raske ka ennast hästi tunda ja lõbutseda. Mulle meeldib.

9. Partnerlus aastal 2017
Todd Rundgren - Mammon

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2017
The Dresden Dolls - Gravity

Hate to break it to you but its out of my control...

11. Reisid aastal 2017
Emilie Autumn - Second Hand Faith

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2017
Sunrise Avenue - Make It Go Away

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2017
The Darkness - Dinner Lady Arms

See on hea! 😂

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2017
The Dresden Dolls - Backstabber

See ei saa nüüd hea olla. Te ju mõistate, et ma veedan selle aasta paranoilisena, mõeldes, kes siis nüüd nuga selga tahab lüüa...

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2017 lõpuks
Stone Sour - Miracles

No ma ei tea, enda arvates olen selle teadmise juba omastanud. Samas, kordamine on tarkuse ema. Eks siis järgmise aasta alguses vaatame, mis täppi läks ja mis mitte. 

Terminaator @ Africa

Pean tunnistama, et käisin nädalavahetusel üle hulga aja jälle väljas. Õudne mõeldagi, ma tean, aga ma lihtsalt ei suutnud vastu panna. Kuna ikkagi Terminaator meie depressiivsesse väikelinna esinema tuli, siis pidi kohalik koorekiht end kohale vedama.

Africa on üks eesti vanimaid klubisid ja antud üritus oli siis "suurejooneline avapidu" peale väikest remonti. Kahjuks polnud see sugugi suurejooneline ning avapeoks ei anna seda nimetada samuti, sest tööd on tegelikult alles pooleli. Üsna mage nägi kõik tegelikult välja ja ma  ei ole ainus, kes nii arvab. Teisel korral jooke tellides saime jäävee asemel lihtsalt kaks klaasi veega, ei mingit jääd ega sidruniviilu. Teenindaja ütles lihtsalt, et tal on kiire. Samahästi oleks võinud oma klaasid WC-s täita, vahet nagu polnudki. Teised, kes alkohoolseid jooke manustasid, kurtsid, et kokteilid olid kas liiga kanged või liiga lahjad. Uue pehme mööbli kohta ei oska midagi nagu öelda, sest toolid, mille peale meie oma tagumikud saime toetada, olid küll kasutatud. Nojah, kellegi vana ongi teisele uus. Pool klubi haises sigaretisuitsu järele, sest suitsuruumi uks oli pidevalt lahti. Kontserdi lõpuks nõretasid kõik higist ning isegi lagi tilkus. Väidedavalt ütles ventilatsioonisüsteem üles, aga külastajate meelest polnud see algusest peale töös. 

Kontsert ise oli muidugi äge. No vähemalt nende arvates, kes Terminaatorit kuulavad ja fännavad. Härra Langi mängis alguses oma kitarri õllepudeliga, mis ajas rahva päris pöördesse. Kaasa said laulda kõik, ka need, kes seda väga valesti ja valjusti tegid. Vahepeal tekkis juba tunne, et Jaagup laulis ainult poole ajast ja teise poole laulsime siis meie. Ei kurda, päriselt ka.

Setlisti kohta pole ka ühtegi halba sõna öelda. (Ei, "Juulikuu lumi" ei kõlanud.) Vahepeal tehti paar lugu n-ö akustiliselt, nende seas ka "Kaktusviin", mis on üks minu lemmikuid. "Ajateenija" pakkus publikule laulmiseks ühe parimatest võimalustest. Üllataval kombel läks see kõigil päris hästi. Mulle muidugi meeldis, et kõlasid ka "Muinasjutu mets" ja "Tänapäeva muinaslugu", omal ajal sai neid ikka kõvasti kuulatud, eriti seda viimast. 

Termika puhul ongi üks hästi hea omadus see, et kontsert on enamasti päris suur nostalgialaks. Muidugi tehakse uuemaid lugusid ka, aga suurem osa lugusid on vanemad. "Nagu esimene kord" on juba oma kümme aastat vana, mis me veel teistest räägime. Kui mõtlema hakata, siis on veidi kõhe ka. Kuidas aeg küll lendab... 

Ma tegin paar videot ka, üritan need mingi aeg YouTube'i üles panna. Eks ma siis annan märku.

EDIT: Videod on juba paar päeva üleval olnud. Üleval lingiribal on YouTube'i link, sealt saab sisule pihta. 

American Beauty Car Show 2016

Juba 16. aastat muutus kuurortlinn Haapsalu juuli keskpaigas väikeseks Ameerikaks. Tänavaid täitis kummikärsatamislõhn ja mitu tuhat tonni rauda. Vanemad ja uuemad ameerika autod olid puhtaks pestud ja läikima löödud. Kel endal sobivat marki neljarattalist pole, see rentis nädalavahetuseks endale meeldiva ning sõitis ikka kohale. Suurest peost tahavad ju osa saada kõik.

Sel korral polnud esimesel päeval ilmaolud just kiita, aga laupäevane päike tegi reedese vihma kõvasti tasa. Ka rongkäik ja kiirendus toimusid pühapäeval ilusa ilma saatel, olgugi et hommikul natukene tibutas. Mina käisin kohal teisel päeval, seega mul vedas. Mind meelitasid kohale peale autode ka välismaised esinejad. Nüüd võin uhkusega öelda, et nii Imelda May kui ka Beth Hart on oma silmaga ära nähtud. Võimsad naised.

Päeva alustasin autode uudistamisega. Kohale jõudsin natuke enne autode tutvustamist, seega jõudsin enne ka pilgu peale visata ning siis huvitamate masinate juures hoolega kuulata. Päeva esimene bänd oli Rusty Roaders, mille üks liige Haapsalust pärit. Publlik tõmmati rockabillyga nii käima, et paljud lausa tantsu vihtusid. Juba see oli omaette vaatepilt, sest kui tihti sa ikka näed ajastutruud stiili ja tantsu. Bändi uuenenud koosseisu tuleb ainult kiita, sest lood kõlasid küll nii, nagu oleks juba aastaid koos mängitud. 

Teisena astus üles vana hea Boogie Company. Muide, Kättemaksukontor ja Eesti Laul said mõlemad ära mainitud. Kasesalul jutt jooksis, seega mõnusad muusikapalad olid pikitud muheda huumoriga. Täpselt nii nagu peab. Rahvas tantsis ja naeris, naeris ja tantsis. Päike paistis, muusika oli hea ja seltskond niisamuti. Mida paremat veel tahta? 

Imelda May astus lavale veidi aega peale auhindade jagamist. Kui Imelda ütles, et on esimest korda Eestis, lausus üks mu tuttav, et ta võiks siia jäädagi. Ma loomulikult nõustusin. Peale selle, et ta lihtsalt sitaks hea välja nägi, laulis ta ka sitaks hästi. No olgu, mõlemat teadsin ma enne ka. Ilm oli selleks hetkeks küll pilve läinud, aga see ei paistnud enam kedagi morjendavat. Laval toimuv kiskus kaasa ning millelegi muule polnud enam aega mõelda. Välja arvatud paar soomlast, kes mõtlesid vist ainult selfidele, sest neid nad seal klõpsutasid ja ninapidi telefonis oldi päris pikalt. Siiski suutis Imelda ka nemad lõpuks kaasa laulma panna. Maailmaklassi esitus.

Peale seda jäin mina lava ette Beth Harti ootama. See tähendas aga seda, et DND jäi nägemata. Pole hullu, nad pole just minu teetass nagunii. Mõne aja pärast sai selgeks, et minu otsus oli õige, sest lava ette kogunes juba ammu enne DND etteaste lõppu päris palju rahvast. Pealegi, Beth oli ka üks põhjustest, miks ma üldse sinna üritusele läksin. See ootamine tasus ennast ära. Loodetavasti on nüüd kõigil selge, miks ta üks hinnatumaid bluusiartiste on. See emotsioon, mis ta hääles on, on lihtsalt kirjeldamatu. Beth Hart sai hakkama sellega, mis Imelda Mayl peaaegu õnnestus. Nimelt suutis Beth pisarad lõpuks välja kiskuda. Ise ta tänas meid mitmel korral, sest meil õnnestus tema tuju tõsta. Ta olevat enne lava taga isegi nutnud, aga publiku soe vastuvõtt ja pidev kaasaelamine tegi kõik paremaks. Seda muutust oli ka ta näost näha ning oli aru saada, et see tänutunne oli tõeline. 

Olgu veel mainitud, et muidu jahe põhjamaine publik ei tahtnud ühtegi artisti niisama ära lubada. Marulise aplausi ja hüüete saatel üritati kõigilt lisalugusid välja meelitada. Kahjuks see ei õnnestunud, sest kõik olid otsustanud ühe jutiga oma setlisti algusest lõpuni ette kanda. Samas on see festivalide puhul ka üsna tavaline. Samuti tuleb tõdeda, et sel korral ei täheldanud ma ka eriti purjus kodanikke, kes kõiki teisi tülitanud oleks. Paar üksikut jäi silma, aga need leidsid enamasti teineteist ja jätsid enda ümber olevad inimesed rahule. Üsna kultuurne rahvas oli :) 

Ka sel aastal leiab rohkem pilte Facebookist. Album on ilusti kõigile avalikult nähtav, mida mul seal ikka varjata. Muide, ma olen sel korral oma fotode üle päris uhke isegi. Väikese järeltöötlusega on neist üsnagi professionaalse väljanägemisega kaup saanud. Läks õnneks.

Queen + Adam Lambert

Mõni teist ehk juba teab, et ma käisin selle suve suurimal kontserdil. Võin kohe ära öelda, et mulle väga meeldis. Isegi mu ema kiidab nüüd Lambertit ja see ütleb nii mõndagi.

Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen ma Queeni alati kuulanud. Või noh, alguses kuulasid vanemad ja mina lihtsalt kuulsin kõrvalt. Teadlikum kuulamine tuli ikka hiljem, koos sellega ka fännamine. Seega ostsin 2 piletit kohe, kui need müüki tulid. Algusest peale oli mul plaan ema kaasa võtta, sest ta on olnud ikka tõsisem Queeni fänn. Viimasel hetkel otsustas isa ka ikkagi kontserdile tulla, nii me siis kolmekesi pühapäeval Lauluväljakule suundusimegi.

Soojendajateks olid meie oma The Princes ja inglaste Electric Pyramid. Viimane meeldis mulle kõvasti rohkem. Oleks kauem pealinna jäänud, oleks esmaspäeval neid ka Clazzi kuulama-vaatama läinud. 

Queen oli laval peaaegu et minutilise täpsusega ning üllataval kombel läksid tuimad eestlased käima kohe. Seal, kus meie seisime, elasid ikka kõik kaasa. Rahvas laulis, plaksutas ja isegi tantsis kontserdi algusest lõpuni välja. Ma siiralt loodan, et fännitsoonis oli kõik samamoodi. Adam Lambert on tõesti parim valik. Ta on jäänud iseendaks ega ürita kedagi imiteerida. Olgem ausad, Freddie Mercuryt ei annagi imiteerida. Ka Adam ise mainib publikuga rääkides alati, et Freddie't on ainult üks.

Enamus esitusele tulnud lugusid on teada-tuntud hitid, nii et kaasa said laulda kõik. Brian May rääkis meiega eesti keeles, tegi selfie video ja laulis loo "Love Of My Life". Tal oli enda sõnade kohaselt hääl natuke ära, seega palus ta publikul laulda. Peab tunnistama, et see ei kõlanud just kõige paremini. Nii mõnigi laulis oma viisiga. Ka Roger Taylor tegi suu lahti. Tema esituses kõlas lugu "A Kind Of Magic" ning koos Adamiga esitas ta pala "Under Pressure". Samal ajal oli põhilise trummikomplekti taga Rogeri poeg Rufus Taylor. Andekas noor trummar, kes praegu The Darknessi rütmi eest hoolt kannab. Võib-olla olen ma veidi erapoolik, aga Rufus teeb vaikselt oma isale juba silmad ette. Drum battle, kus isa ja poeg vaheldumisi mängivad, on selle tõestuseks.

Valgusshow oli üliäge, eriti Brian May soolo ajal. Mulle need laserid meeldisid. Ka see diskokera, mis lõpus laval keerles oli äge. Sellised asjad on täpselt minu teetass. Emale hakkas meeldima see uhke tool, mis pala "Killer Queen" ajaks lavale toodi. Lambert tegi sellel siis oma tükke. Ta on kohati ülimalt teatraalne, aga see ei häirinud. Vastupidi, see oli hoopis positiivne. Vähemalt minu arvates, aga maitseid on erinevaid. Nii mõnigi asi tõi muige näole ning paaril korral sain isegi naerda. 

Facebookis on mõned pildid ka. Lõpetuseks teile aga väike video, mille ma enda filmitud klippidest kokku keevitasin. Pildi kvaliteet pole just kõige parem, aga heli on tegelikult päris hea. Ma üritasin meeleolu ja publikuga suhtlemist edasi anda. Loodan, et see mul õnnestus.

Koeraomaniku raske elu

Meil Donnaga on igal pärastlõunal pikem jalutuskäik plaanis. See toimub alati enam-vähem samal ajal ja pole mingit võimalustki seda ära jätta. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et pean absoluutselt iga ilmaga välja ronima. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et vihmane ilm Donnale eriti ei meeldi ning siis on meie tavapärane ring natuke lühem.

Nüüd aga tundub, et ma pean meile teistsuguse raja välja mõtlema, sest mere äärde pole vist mõtet enam minna. Samas ei hakka meil seal kunagi igav. Eelmisel kuul komistasime hülgepoja otsa. Ma ei saanudki alguses ise aru, mida see Donna nii hoolega nuusutas. Silmanurgast tundus tegu jänesega, aga siis tõstis see loomake pead. Koer hüppas ise eemale, nii et sellega polnud muret. Väike hüljes mind eriti ei kartnud, nii oleks võinud ta vist isegi koju viia. Seda ma aga ei teinud, hoopis sai nii mõnelgi numbril helistatud. Õigemini, ema otsis numbreid ja helistas, mina valvasin koeraga hüljest. Nagu isegi pildilt näha võite, siis väikesel oli üks silm viga saanud. No kõigi kõnede tulemuseks oli see, et ma pidin ta lihtsalt sinna jätma. Meie teada siin läheduses hülgeid ei ela, nii et see oli ürna huvitav lahendus. Veel parem on muidugi tõsisasi, et reedesel päeval ei võetud paaris kohas telefoni vastugi. Hiljem tuli välja, et nende tööpäev saab juba üsna varakult läbi ja enne esmaspäeva polegi mõtet üritada ühendust võtta. Säh teile siis looduse ja keskkonna kaitsjaid! 

Ma tean ise ka, et hülgepojad veedavadki suure osa oma elust maa peal. Ma tean seda ka, et mul ei tasu teda koju ega kuhugi mujale tassima hakata. Seda ma aga ei teadnud, et mitte kedagi absoluutselt ei huvita, kui väike vigastatud hüljes on üsnagi käidava koha peale sattunud. Lõpuks õnnestus mul väike veele lähemale roostikku ajada. Õnneks ei paistnud ta sealt enam välja, nii et sinna ma ta siis jätsin. Rohkem pole ma teda näinud. Pole leidnud ka ühtegi märki, mis viitaks sellele, et ta oma õnnetu lõpu leidnud oleks. Loodame siis, et väikesel tegelasel õnnestus siiski ema juurde tagasi jõuda. 

Täna aga juhtus sealsamas mere ääres midagi esmakordset. Tavaliselt jalutan ma koeraga sel ajal just seetõttu, et nädala sees on samal ajal vähe teisi inimesi liikumas. Nädalavahetustel on teine lugu, aga siis me enamasti sinnakanti ei satu ka. Igatahes tuli täna suure jooksuga metsatuka seest teine koer, kes siis minu omale kallale kargas. Donna oli mul rihma otsas, sest teda siin lahti lasta ei saa, kaob metsloomade jälgi ajama. Suur kummardus muidugi teise koera peremehele, kes suure jooksuga tuli ja oma koerale kaela kargas. Minul sellist julgust pole. Võtsin siis jalutusrihma, mis vahepeal mul käest ära tõmmati, uuesti kätte ja käsutasin oma koera koju. Lakub teine veel praegugi oma haavu, üks auk oli ikka päris suur. Teise koera vigastuste kohta andmed puuduvad, aga küllap temalgi paar kihvajälge kuskil on, sest Donna hakkas lõpuks vastu ka. 

Seega ma nüüd mõtlengi, et peab vist hakkama teisi radu mööda jalutamas käima. Vähemalt mõnda aega. Kuigi jah, vaevalt et koergi praegu enam mere äärde minna tahab. 

Sama täpne kui Mangi horoskoop

Kuna ma horoskoope ei usu, siis pean ma taas ise ennustama hakkama. Eelmise aasta ennustus läks küll väga mööda, aga ehk läheb sel korral paremini. Loota ju võib. Winamp shuffle peale ja minek...

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2016 alguseks?
The Darkness - I Can't Believe It's Not Love

I think, I could need a second opinion

2. Aasta 2016 põhiülesanne
Amanda Palmer & The Grand Theft Orchestra - Do It With A Rockstar

See on päris huvitav ülesanne. Kui te minust enam ei kuule, siis olen ma end lihtsalt ribadeks naernud. Või siis ajan rockstaare taga...

3. Eneseteostus aastal 2016. Minu „mina“ 2016. aastal
Amanda Palmer - Ukulele Anthem

Ma ostan endale nüüd ukulele ja see on esimene lugu, mida ma mängima õpin. Päriselt.

4. Rahaasjad aastal 2016
Sixx:A.M. - Life Is Beautiful

Elu on ilus ju ainult siis, kui rahaasjad ka korras on. On mul õigus?

5. Sugulased ja naabrid 2016. aastal
The Darkness - Curse Of The Tollund Man


6. Kodu aastal 2016
The Darkness - Keep Me Hangin' On

Nojah siis...

7. Armastus aastal 2016
The Struts - Kiss This

So kiss this one last time

and I'm gone for good

8. Tervis aastal 2016
Queen - White Queen (As It Began)

Kas keegi oskab selle põhjal midagi tervise kohta öelda?

9. Partnerlus aastal 2016
Amy Winehouse - Know You Now

I gotta know you now
We may never meet again 

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2016
The Darkness - Every Inch Of You

*naerab*

11. Reisid aastal 2016
Sixx:A.M. - Before It's Over

Lugu ise ei räägi üldse reisimisest, aga ainult pealkirja põhjal otsustades saab enne aasta lõppu ikka reisile. Jäägem positiivseks.

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2016
Amanda Palmer - In My Mind

Kogu mu karjäär on mu enda peas, mu enda mõtetes. Hea teada.

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2016
Queen - Get Down, Make Love

Aina paremaks läheb.

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2016
Amanda Palmer - Do You Swear To Tell The Truth The Whole Truth And Nothing But The Truth So Help Your Black Ass

I'm perfectly happy with all that has happened 
And I still get laughed at but it doesn't bother me

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2016 lõpuks
The Wildhearts - Drinking About Life

Okei siis, kui te nii ütlete. Igatahes tõotab huvitav aasta tulla.