2022

Mina olen küll täiesti valmis selle aastaga hüvasti jätma ja ma arvan, et ma pole ainus. Ma isegi ei viita siin sellele, et me pandeemiast otse julgeolekukriisi sattusime. Meil siin on ju tegelikult hästi, Ukrainas on hullem. Inflatsioonist ja energiakriisist ka pole mõtet nagu kirjutada. Kui meil võib juhtuda, et mingil hetkel on väike elektrikatkestus, siis Ukrainas on ikka hullem. Või Texases, kus elektritaristu paistab meie omast mitu korda halvemas seisus olevat. Või siis hoopis Iraanis, kus rahutused muudkui jätkuvad ning võimud muudkui oma inimesi tapavad. Võib-olla polegi see mingi vandenõuteooria, et David Bowie surmaga sisenesime kõige tumedamale ajajoonele. 

Surmast, muide, ei saanud sel aastal ei üle ega ümber. Märtsis suri mu isapoolne vanaema, viimane vanavanem, kes veel jäänud oli. Hilissügisel kaotasime ema parima sõbranna, seejärel ka kauaaegse kolleegi. Kolm on kohtu seadus. Kolme armastab jumal. Või siis armastame meie kolme apelsini...

Tegelikult peaks ju keskenduma positiivsele, kasvõi positiivsele koroonatestile. Meid sai see Covid kätte suvel, täpselt enne jaanipäeva. Muidu poleks nii hull olnudki, aga parajasti oli meil üks kuumalaine, nii et hingata polnud küll midagi. Meie köhisime jaanide ajal, koer nüüd jõulude ajal. Seega võib öelda, et kõik on tasakaalus. Samamoodi selle kuuma suve ja lumise talvega. Oih, lumi oli paar nädalat enne talve ning nüüd on juba peaaegu kõik kadunud. Mitte midagi uut siin päikese all. Või siis pilvede all.

Päris positiivset oli ikka ka. Õde ostis hobuse. Meil puuriti uus kaev. Ma käisin Nick Cave'i kontserdil. Koera kasvaja osutus healoomuliseks. Kui nüüd aga hakata mõne mainitud asja hinnalipikut vaatama, siis tegelikult ei tundugi kõik enam nii roosiline. Nii mõnigi käib praegu ringi ja räägib teistele, kuidas uuel aastal peab hakkama kõvasti kokku hoidma, sest kõik muudkui kallineb. Ja jõudsingi inflatsiooni juurde välja.

Kui päris aus olla, siis ma siiralt loodan, et teie aasta ei olnud nii hull midagi. Veel loodan ma, et uus on parem. 🎇