esmaspäev, 29. november 2010

so fine


Burn it to the ground
A blank started round
On the top
On the top right?
Flowers in this dream of easy thinkers
Fell out of love, out of love now
It's all the faker, the light hearted taker
So take it, so take it, so take it

esmaspäev, 15. november 2010

15 november

Vahelduseks natuke eesti muusikat ka teile. See sobib tänasesse päeva nagu rusikas silmaauku. Tegemist selle nädala soovitusega. Polegi seda lugu ammu kuulanud.

laupäev, 13. november 2010

Kinda drifting into the abstract in terms of how I see myself

Well the tiniest little dot caught my eye and it turned out to be a scab
And I had this funny feeling like I just knew it's something bad
I just couldn't leave it alone, I kept picking at the scab
It was a doorway trying to seal itself shut
But I climbed through

Now I am somewhere I am not supposed to be, and I can see things I know I really shouldn't see
And now I know why, now, now, now I know why
Things aren't as pretty
On the inside

Võib-olla on see tingitud palavikust, aga midagi imelikku on toimumas. Võib-olla on see tingitud haigusega seotud nõrkusest. Kõik on ju võimalik. Ma võin absoluutselt kõike endale ette kujutada ja arvatavasti kujutangi. Nagu alati.

Kas pole siis nii, et me kujutamegi kõike endale ette? Meie oma mõtted ja kõrge fantaasialend on see, mis meile haiget teeb. Meie oma haige mõttemaailm on see, mis meid takistab. Meie oma mõtted on need, mis kogu aeg igal pool ette jäävad ja mitte kunagi meid maha ei jäta. Destruktiivsed mõtted, sest me oleme harjunud neid mõtlema. Kas me pole mitte lollid? 

Me mõtleme endale piirid. Me mõtleme endale reeglid. Me mõtleme, mida teised inimesest meist mõtlevad. Tavaliselt nad ei mõtlegi meist, sest neil on oma eludega liialt tegemist, et raisata oma kallist ajumahtu meie peale. Miks peakski keegi kogu aeg teistest mõtlema? Et see on mingi friik ja see on lihtsalt loll ja see on täielik lits jne. Võib-olla olen ma (teiste arvates) imelik, et ei halvusta mõtteis teisi. Ennast halvustada võin aga küll. Sellega pole probleemi. 

Me ise mõtleme asjad halvaks. Teate ju küll, et kui midagi väga soovida, siis see soov läheb täide. Sama on ka millegi kartmisega. Kui midagi väga karta, siis see ka juhtub. Sinna pole midagi parata, me ise tõmbame sitta ligi nagu magnetiga ja siis hädaldame, et mitte miski ei lähe hästi. Ma otsustastin, et ma mõtlen nüüd positiivselt. Ma otsustasin, et olen nüüd õnnelik. Ma otsustasin, et ei kuluta enamust oma päevast vigisemisele ja vingumisele. Mulle piisab ka vähemast ajast. Kui väga vinguda tahan, tulen vingun siin. Kus siis veel, võiks ju küsida. 

Kus jookseb piir mõtete ja reaalsuse vahel? Kus jookseb piir hea ja halva vahel? Kus jookseb piir õnne ja õnnetuse vahel? 

Vahel küsin endalt, kes ma olen. Alles hiljuti küsisin ühelt inimeselt aga, mis ma olen. Vastus oli liigutav. Mina ise ei ole aga siiski kindel, et ma tean, kes või mis ma olen. Ma mõtlen vist viimasel ajal liiga palju. Ma urgitsen igal pool liiga palju. Ma uurin igasuguste asjade kohta liiga palju. Teadmatus on vahel tõesti õnnistuseks, ma ütlen.

kolmapäev, 3. november 2010

studying in sacred silence

Andestage, et siiamaani selle kuu sees teile ainult muusikat pakkunud olen. Siiski loodan, et kedagi see eriti ei pahanda. Koolipäevadel on veidi raske leida seda aega, et blogida. Eriti siis, kui kella kaheni ajaloo arutlust kirjutada ning see siis õpetajale meilile saata. Õnneks polnud ma ainuke, kes selle talle "hilisel tunnil" saatis. Peale minu oli veel üks inimene, kes pidas vajalikuks see ikkagi enne tänast tundi ära saata. 

Kuna mul on eelmisest aastast mõned asjad tegemata, käin ma natuke rohkem koolis kui klassikaaslased. Mul on seetõttu ka veidi suurem koormus ja rohkem tähtaegu. Ma ei nurise, sest kavatsen kõik ikkagi ära teha. Lõuad pidada ja edasi teenida! Käin lihtsalt kogu aeg kohal ning üritan teha niimoodi, et see aasta ei jääks ühtegi asja õigeks ajaks esitamata või tööd tegemata. Natuke raske oleks graafikut siis koostada, et millal kuhu minna saan.

Viimane aasta ju ikkagi. Sellest rongist ei tasu maha jääda, nagu eesti keele õpetaja ütleb. Raamatukogus olen juba üsna tihe külastaja. Lõpuks saan ka "Wikmani poisid" tagastada. Vahepeal polnud eriti aega lugeda lihtsalt. Tegu kolmanda raamatuga, mis tuleb läbi lugeda. Mõni on esimesega siiaamaani hädas. Selle peale ütles õpetaja, et tuleb ööst lisa võtta. Või siis päevast, oleneb, millal inimene magab. Eks tal õigus ole. Samas võib ju öelda, et õpetaja ei peaks midagi sellist soovitama. Mida see õpetaja üldse enam öelda võib ja ei või? Kui õpilane ta perse saadab, peab ta ka naeratama.

Mina võtangi öötundidest lisa, kui õpin. Mind selline asi ei häiri üldse, sest olen ma nagunii veidi unetu. Võib ju need unetud tunnid siis juba õppimise ja lugemisega sisustada. Ikka parem kui niisama lakke vahtimine. Seejuures pole siis üldse ime, kui meilide saatmiseni ka keset ööd jõuan =) Aega peab oskama planeerida. Kes teeb, see jõuab. Ja nii ongi. Kui ikka asju edasi lükata ja tegemata jätta, siis need kuhjuvad. Hiljem on seda suurt kuhja juba palju raskem likvideerida, sest uued asjad tulevad ju ka peale. Seega ongi kasulik igasuguse nurinata asjad ära teha. Kui hästi ja korralikult, on igaühe enda asi.

Selle tegemise ja mittetegemise juures on veel see asi, et tähtaeg on kõigil ju sama. Pole ju aus, kui keegi oma töö 2 kuud hiljem esitab. Võetakse ikka hindest alla ka. Seega on tähtaegadest kinni pidamine kasulikum kui asja kaugele tulevikku lükkamine. Ja tõesti, kui me juba koolis ei suuda tähtaegadest kinni pidada, siis mis ülejäänud elust veel rääkida.

Võib-olla olen ma lihtsalt väike nohik, kellele meeldib kogu aeg ninapidi raamatus, vahel ka arvutis, istuda ja näpuga järge ajada. Mulle meeldib uusi asju õppida. Ma ei pea vajalikuks kõikide matemaatika või füüsika valemite pähetuupimist, aga elementaarseid asju võiks ju ikka teada. Ma ei leia, et ma peaksin ilgelt hästi oskama geenitehnoloogiast kellelegi seletada, aga kui keegi sellest räägib, siis võiksin ma ju ikkagi teada, millega tegu ja olema võimeline ka midagi enda poolt vestlusele lisama. Dialoog on ikkagi huvitavam kui monoloog, sest niimoodi võib väga huvitavatel teemadel diskuteerimiseni jõuda. Pealegi, kes ikka tahab olla loll kui lauajalg? 

Võib-olla olen ma suur nohik, et kõik asjad õigeaegselt esitan. Vahel isegi enne tähtaega. Mis tehtud, see tehtud. Mulle meeldib, kui asjadel on tulemus. Loomulikult meeldib mulle õppimine kui protsess, aga ma tahan siiski ka mingit tulemust. Minu jaoks pole tulemus siiski ainult hinne, vaid ka see, kui palju ma ise asjast aru saan. Ja kui midagi ikka väga huvitama hakkab, siis uurin ma selle kohta kooliväliselt veel ise. Ma leian, et see on täiesti loomulik. Usun, et kuulun ses mõttes vähemusse.

esmaspäev, 1. november 2010

story of my life


And, when I left
I dropped a trail of candy hearts,
hoping you would search for me...