Kinda drifting into the abstract in terms of how I see myself

Well the tiniest little dot caught my eye and it turned out to be a scab
And I had this funny feeling like I just knew it's something bad
I just couldn't leave it alone, I kept picking at the scab
It was a doorway trying to seal itself shut
But I climbed through

Now I am somewhere I am not supposed to be, and I can see things I know I really shouldn't see
And now I know why, now, now, now I know why
Things aren't as pretty
On the inside

Võib-olla on see tingitud palavikust, aga midagi imelikku on toimumas. Võib-olla on see tingitud haigusega seotud nõrkusest. Kõik on ju võimalik. Ma võin absoluutselt kõike endale ette kujutada ja arvatavasti kujutangi. Nagu alati.

Kas pole siis nii, et me kujutamegi kõike endale ette? Meie oma mõtted ja kõrge fantaasialend on see, mis meile haiget teeb. Meie oma haige mõttemaailm on see, mis meid takistab. Meie oma mõtted on need, mis kogu aeg igal pool ette jäävad ja mitte kunagi meid maha ei jäta. Destruktiivsed mõtted, sest me oleme harjunud neid mõtlema. Kas me pole mitte lollid? 

Me mõtleme endale piirid. Me mõtleme endale reeglid. Me mõtleme, mida teised inimesest meist mõtlevad. Tavaliselt nad ei mõtlegi meist, sest neil on oma eludega liialt tegemist, et raisata oma kallist ajumahtu meie peale. Miks peakski keegi kogu aeg teistest mõtlema? Et see on mingi friik ja see on lihtsalt loll ja see on täielik lits jne. Võib-olla olen ma (teiste arvates) imelik, et ei halvusta mõtteis teisi. Ennast halvustada võin aga küll. Sellega pole probleemi. 

Me ise mõtleme asjad halvaks. Teate ju küll, et kui midagi väga soovida, siis see soov läheb täide. Sama on ka millegi kartmisega. Kui midagi väga karta, siis see ka juhtub. Sinna pole midagi parata, me ise tõmbame sitta ligi nagu magnetiga ja siis hädaldame, et mitte miski ei lähe hästi. Ma otsustastin, et ma mõtlen nüüd positiivselt. Ma otsustasin, et olen nüüd õnnelik. Ma otsustasin, et ei kuluta enamust oma päevast vigisemisele ja vingumisele. Mulle piisab ka vähemast ajast. Kui väga vinguda tahan, tulen vingun siin. Kus siis veel, võiks ju küsida. 

Kus jookseb piir mõtete ja reaalsuse vahel? Kus jookseb piir hea ja halva vahel? Kus jookseb piir õnne ja õnnetuse vahel? 

Vahel küsin endalt, kes ma olen. Alles hiljuti küsisin ühelt inimeselt aga, mis ma olen. Vastus oli liigutav. Mina ise ei ole aga siiski kindel, et ma tean, kes või mis ma olen. Ma mõtlen vist viimasel ajal liiga palju. Ma urgitsen igal pool liiga palju. Ma uurin igasuguste asjade kohta liiga palju. Teadmatus on vahel tõesti õnnistuseks, ma ütlen.