esmaspäev, 20. oktoober 2014

Gipsy VIP

Sel nädalal siis natuke electro swingi. Kuigi jah, siin loos on ka teisi mõjutusi ;)

teisipäev, 14. oktoober 2014

Sixx:A.M. - Modern Vintage (2014)

Sixx:A.M.-i kolmas stuudioalbum on nüüd fännide suureks rõõmuks ilmunud. Kannab see nime Modern Vintage ning tegu esimese plaadiga neilt, mis pole raamatu soundtrack. See võib olla isegi nende seni parim album. Lihtsalt seepärast, et siin saavad kokku mitmed erinevad stiilid ja mõjutused ning need töötavad koos hästi. 

Albumi avalöök "Stars" on üpriski võimas ning jõud ei rauge niipea. Kõva andmine käib nii spordimeeskondade seas juba lemmikuks saanud palas "Let's Go" kui ka kaheksandas loos "Hyperventilate". Plaadi keskel võtab korraks hoo maha albumi ainus ballaad, milleks on cover The Carsi kunagisest hitist "Drive".

Modern Vintage'ilt leiab muidugi ka vastakaid arvamusi tekitanud esiksingli "Gotta Get It Right", mis üllataval kombel ei kõla mitte ühegi teise looga sarnaselt. Kui neljas rada "Get Ya Some" loob kujutuspildi grotesksest maskiballist, siis "Miracle" on hoopiski tõeline diskolugu. Nagu vana hea Bee Gees. Samade mõjutustega on muideks ka deluxe versioonil leiduv pala "Let It Haunt You (So Beautiful)". Kõige selle juures pole mehed aga ära unustanud seda, kust nad tulnud on. Albumi kolmas lugu "Relief" sobiks samahästi ka The Heroin Diaries Soundtrackile. Samuti on lugude temaatika üpriski sünge nagu Sixx:A.M.-i puhul ikka.

Kui kaks eelmist albumit kõlasid üsna ühtemoodi, siis Modern Vintage on küllaltki erinev. See on sügav kummardus muusikale, millega mehed üles kasvasid ja mis neid aastate jooksul inspireerinud on. See on erinevate stiilide kompott roki mahlas. Samas on see kõik piisavalt teada-tuntud Sixx:A.M.-i nägu, nii et fännid peaksid rahul olema.

esmaspäev, 13. oktoober 2014

Let 'Em Eat Cake

Selle nädala soovituseks on Alexzi uue albumi nimilugu. Enjoy!

teisipäev, 7. oktoober 2014

Kooselamisest ja muust

Viimasel ajal kütab kirgi jälle see kooseluseadus. Või noh, tegelikult kütavad kirgi mingid kindlad indiviidid, kes rahvast ässitavad. Õnnestunult. Ma siiralt kahtlen, kas kõik need plakatite ja õhupallidega protestijad on üldse kooseluseaduse tekstiga tutvunud. Arvatavasti mitte, sest tegelikult ei oma see ju ka tähtsust. Peaasi et on, mille vastu võidelda. Tunnistan, et sellisel kujul jätab see seadus tõesti veidi sellise kiirelt kokku klopsitud mulje. Samas võib lahti võtta ükskõik millise teise seaduse ning ka sealt vaatab vastu peaaegu et mittemidagiütlev ja laialivalguv tekst. Egas muidu saa seadusi paragrahv paragrahvi järel isemoodi tõlgendada.

Ma ei teagi, kas minu tutvusringkonnas on omasooiharaid. Võib ju olla, aga nad lihtsalt ei julge "kapist välja tulla". Kas saakski seda neile pahaks panna? Kui kapiukse taga ootab sind hangudega varustatud matsikari, siis jääks ise ka vist sinna kappi. See on turvalisem. On ju ka paljude kooseluseaduse vastaste seas levinud arusaam, et "omas kodus tee, mis tahad". Justkui peale kooselu registreerimist koliksid kõik metsa kuuse alla. Ma võin loll olla, aga minu arust kooselu toimubki inimeste kodudes. Kus mujal inimesed elavad? Omas kodus võid naist vägistada ja lapsi peksta, kedagi ei huvita. Siis ei tule inimesed plakatitega tänavaile pereväärtusi taga nõudma, kuigi just siis peaks. Sellised asjad ei tundu kedagi häirivat, aga kui kaks samast soost inimest tahavad ka seaduslikult koos elada, siis on jama majas. Kummaline maailm, kas pole?

Mingil põhjusel on kõik veendunud, et kui see seadus vastu võetakse, hakkavad kõik homod lapsi kasvatama. No ma ei tea, ma ei taha seda eriti uskuda. Jah, registreeritud elukaaslasel on lihtsam teise osapoole bioloogilist last lapsendada, aga see ei tähenda, et kõik seda ka teha tahavad. Pealegi, kolmanda isiku lapse võib ta lapsendada, kui piirangud oleksid "registreeritud elukaaslaste suhtes äärmiselt ebaõiglased". Iga ametnik võib ise otsustada, mis on äärmiselt ebaõiglane ja mis mitte. Seega on hirmul taas suured silmad. Pealegi ei leia ma, et samasoolised vanemad nüüd inimkonna hävingu alguseks oleks. Miskipärast arvatakse, et samasooliste vanematega kasvanud lapse maailmavaade on väärastunud. Kui kaks isa või ema kasvatavad oma last (või lapsi) teadmises, et armastus ei küsi peale vanuse ka sugu, siis mis selles halba on. Kui lapse vanemad on erilised sitapead või lihtsalt katkised inimesed, siis pole sealt tavaliselt head nahka loota. Sellel pole aga mingit pistmist vanemate soo ega ka arvuga. 

Leidub ka selliseid, kes siiralt väidavad, et neil pole homode vastu midagi. Peale mida hakkavad nad pikalt ja laialt jahuma sellest, kuidas see pole ikka normaalne, et üks mees teisele "perse kütab". Seepeale tahaks küsida, kas nad ise ka kuulevad mida nad suust välja ajavad. Kõige tipuks lähevad nad koju naisega anaalseksi proovima. Imetabasel kombel pole sel juhul "perse kütmisel" midagi viga ja seda nähakse jälle kui normaalset tegevust. Samuti pole neil midagi erilist ka lesbide vastu, sest kaks naist omavahel asjatamas on nii seksikas. Kui needsama kaks naist peaks juhtumisi tahtma koos last kasvatada, siis on jälle asi ebanormaalne. Kõik on justkui okei seni, kuni see nende seksuaalfantaasiaid toidab ning nende armastatud "traditsioonilist" peremudelit ei ohusta. Mis on üldse see traditsiooniline peremudel? Kas pole ka see koos kõige muuga aastasadade jooksul muutunud? 

Vahel tahaksin lihtsalt küsida kõigi nende inimeste käest, kas teiste, neist natuke erinevate, inimeste õnn ja heaolu tõesti nende endi minapilti mõjutab. Oleksin peaaegu öelnud valikud, aga seksuaalne orientatsioon pole ju tegelikult valik. Mina ei ole kunagi teadlikult otsustanud hetero olla, ma lihtsalt olen. Ma ei saa sinna midagi parata ning seda ei anna ravida. Miks siis osa ühiskonnast siiamaani arvab, et homoseksuaalsust annab?

esmaspäev, 6. oktoober 2014

You Ruin Me

Mul on nii hea meel, et The Veronicas tagasi on. Mulle meeldisid nii mõnedki nende lood, nii et jään huviga novembris ilmuvat uut albumit ootama.

Make new friends with pots of mushroom tea...

Kuna meil on käes uus kuu, siis on paras aeg eelmise kuu käsitööprojekt teieni tuua. Sel korral siis tikkisin ristpistes ühe ilusa sügisese pildi. Tunnistan, seal raamis polnud ta pildistamise hetkel veel ilusti-õigesti sätitud, aga pole hullu. Pealegi, ma ei teagi, kas see pilt jääb selle raami sisse või vaatan ma mõne teise talle.

Igatahes on see siiamaani vist kõige kiiremini valminud töö. See ei tähenda nüüd muidugi seda, et ma oma pildi poole tunniga valmis tikkisin. Teose valmimiseks kulus ikka mitu päeva, sest seda aega tuli ikka näpistada natuke siit ja natuke sealt.

See pilt jäi juba ammu mulle ühes käsitööajakirjas silma ning nüüd oligi paras aeg asi ette võtta. Allpool paar pilti ka töö valmimisest.