teisipäev, 28. aprill 2015

Kirju lapihunnik

Selle kuu käsitööprojekt oli väga säästlik. Nimelt otsustasin ma kasutada ära osa oma lõnga- ja riidejääkidest. Selle tulemusel valmiski hunnik pajalappe. Või noh, mis hunnik, kõigest neli paari. Natuke kudumist, natuke õmblemist ja valmis nad ongi. Mõnusalt pehmed ja toredalt värvilised, just sellised nagu ühed korralikud pajalapid peavad olema.

Peale lappide valmis veel üks helesinine unistus. No on lust sellist mustrit kududa. Pealegi ei oska ma eriti niisama telekat vaadata, las siis käivad käed ja mitte suu. Kasutegur on suurem ning kilode kogunemise pärast enne rannahooaega pole ka vaja muretseda ;)

esmaspäev, 27. aprill 2015

esmaspäev, 20. aprill 2015

That's Right!

Minu arvates on sel nädalal paras aeg taas svingida.

 

teisipäev, 14. aprill 2015

Keedä sitta, küdsätä sitta, sitt jääb ikki sitas

Kallid lapsevanemad, õpetage oma lapsed vett laskma. Ausõna, minu mõistus ei võta, kuidas saab olla, et 21. sajandil ei osata arenenud ühiskonnas nii elementaarset asja. Ma saan aru, et igaühe kodune kasvatus on naabri omast erinev, aga ma ei taha uskuda, et kolmandal korrusel elav Maria WC-s vett ei lase. Ma saan aru, kui maal elav tädi Maali seda ei tee. Tal on arvatavasti välikäimla ning sel juhul lihtsalt polegi vett, mida lasta.

Peldikukultuuri asemel lokkab kultuuritus. Sitaga "maalitakse" vahel seintele ja ustele. Paberit kasutatakse harva sihtotstarbeliselt. Prill-laud lastakse täis. Sama juhtub ka poti kõrval oleva prügikastiga. Oma fekaalid maetakse suure paberikuhila alla ning vett muidugi ei tõmmata. Kui mina päeva lõpus tööle jõuan, on aroomid vägevad. Mu kopsud on arvatavasti nüüd surmani terved, sest sitahais on ju teadagi kopsurohi.

Mind ei üllata enam mitte miski. Oma ristsed sain ma üsna töö alguses kätte, kui junne prügikastist leidsin. Seda pole siiamaani miski ületanud ja vist ei ületagi. WC-pottidel trampimine ja vee mitte laskmine on tavalised asjad. Siiski ei saa ma aru, kuidas lapsed kodus WC-s käivad. Kas vanemad tõmbavad peale võsukeste vetsus käiku ise nende junnidele vee peale? Ehk pühivad isegi tagumikku? Ma ei tea, ma tõesti ei tea. Ma saaks veel aru, kui minusugune maalt ja hobusega tegelane unustaks vett lasta. Meil sellist väikest asja pole, see on tõeline luksus. Meil on tuule käes veidi kõikuv peldik, milles talvel tuisuga ka väikesed hanged sees. Mõni käib pimedal ajal seal taskulambiga. Oma inimestel seda muret pole, me oleme pimedusega harjunud. Siiski käitume me väljaspool kodu tsiviliseeritud inimestena. Miks ei suuda seda siis teha lapsed, kellel peldiku asemel ilus valgustatud soe WC? Kas koolis vetsus käies ununevad kõik asjad järsku ära? Siis trambitakse jalgupidi poti otsas, loobitakse paberinutsakaid kõrvalkabiini ja kõige lõpetuseks situtakse prügikasti.

Ma loodan siiralt, et kõike seda teevad üksikud tõrvatilgad meepotis. No tõesti, ma ei taha uskuda, et kõik need 100+ õpilast on sellised matsid. Ah, mis matsid, isegi matsid on viisakamad. Siinkohal ei saa õpetajaid ka süüdistada, sest nemad ei tohi nagunii lastele midagi öelda. Veel vähem võivad nad laste järgi vetsus nuhkimas käia. Seda kisa ei jõuaks keegi kuulata, mis sel juhul lastevanemate poolt tuleks.

Kõige rohkem hämmastab mind aga see, et selline tegevus ei lõpe kooliga. See kestab edasi ja läheb mõnes mõttes isegi hullemaks. No me teame ju kõik, millised on näiteks ööklubide tualetid. Või siis isegi mõnede kaubanduskeskuste omad. See panebki vahel mõtlema, et kuidas inimesed kodudes käituvad. Ma tean selliseid, kes jätavad kasutatud hügieenisidemeid vetsupõrandale vedelema, endal veel külalised. Küllap sellised ka avalikes kohtades lagastavad, neil nagunii ükskõik. Ma ei taha aga uskuda, et niisugused inimesed enamuses on.

esmaspäev, 6. aprill 2015

Raise 'Em Up

Vaiksel nädalal oli ka siin vaikus, kuid seda hoopis tehnilistel põhjustel. Sel nädalal aga kuulame kantrit.


kolmapäev, 1. aprill 2015

Värvime mune

Ilusat jürikuud teile kõigile! Loodan, et olete ise nalja teinud ja mitte lolliks jäänud. Kui aga juhtus nii, et keegi ninapidi vedas, siis loodetavasti naersite koos.

Peale naljatamise on praegu ka aeg, millal inimesed mune kokku ostavad, et neid siis igatmoodi värvida. Meie värvime neid looduslikult, enamasti sibulakoortega. Vahel saab ka teisi värvaineid proovitud, näiteks mustikaid. 

Sibulakoorte puhul on asi lihtne: muna tuleb sibulakoortega ümbritseda ja siis riidesse mässida. Muster moodustub juba koortest, aga põnevuse lisamiseks tasub kasutada pajutibusid, lilleõisi või taimelehti. Pakitud munad vette ja keema, muidugi tuleb lisada ka natuke äädikat. 

Mustikatega oleme paaril korral värvinud. Üks variant on (külmutatud) mustikatega lihtsalt muna hõõruda. Soovitan kanda kummikindaid, sest muidu värvivad mustikad peale muna ka käed ära. Kahjuks selle variandi puhul tuleb värv ka kergemini maha, toon on aga tõesti ilus. Teine võimalus on mune keeta purustatud mustikatega koos ja pärast lasta neil veel selles lahuses seista. Taas tuleb lisada veidi äädikat. Mina aga olen kaks moodust ühendanud. Kõigepealt keedan mune mustikatega ning pärast hõõrun veel üle. Sel juhul jääb ka hõõrumise korral värv paremini külge ning ei tule enam maha. 

Pildil olevad rohekassinised munad on värvitud punase kapsaga. Põhimõtteliselt on kõik samamoodi nagu mustikate puhul. Lugesin kuskilt õpetust, et tuleb värvilahus keeta ja munad siis sinna sisse panna. Kapsas tuli välja kurnata. Meie aga keetsime mune koos kapsaga ning jätsimegi nad koos potti. Sedasi tekkis peale värvi ka huvitav muster. Muidugi tuleb lahus teha võimalikult kange/tume, sest värv jääb muna peal heledam. Seega olgu kapsast või mustikaid pigem rohkem kui vähem.

Arvan, et ka sel aastal värvime samamoodi mune. Need kolm värvi sobivad omavahel päris hästi ning looduslikud variandid sobivadki mulle rohkem kui igasugused kleepsud ja munalakid. Juba paljas mõte neist ajab õlgu võdistama. Nüüd aga minge tehke veel teiste kulul nalja, kuniks saate ;)