esmaspäev, 31. detsember 2012

Another year is almost through


2012 saab kohe-kohe läbi, seega on paras aeg aastast kokkuvõte teha. Ülal on mööduv aasta piltides. Arvan, et see ütleb tegelikult nii mõndagi minu ja mu elu kohta. Kui sellest aga vähe on, siis siin on iga kuu esimese (sõnadega) postituse esimene lause:

Jaanuar
Nagu eelmise aasta alguses, nii ka sel aastal. Winamp shuffle'i peale ning tulevikku ennustama.

Veebruar
Tere ilusat veebruarikuud.

Märts
Et Eesti Pasast Laulust taastuda, kuulan HIMi.

Aprill
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa.

Mai
Kui mõni mu tuttav hingab iga kord kergemalt, kui tal päevad hakkavad, siis mina hoopis ohkan sügavalt.

Juuni
Tegelikult olen ma selle postitusega lootusetult hiljaks jäänud.

Juuli
Kuidagi märkamatult ongi juuli kätte jõudnud.

August
Esiteks, ilusat augustikuud kõigile.

September
so ladies and gents it's time to repent

Oktoober

November
Kuuldused minu surmast on tugevasti liialdatud, aga te teate seda vast isegi.

Detsember
Ilusat detsembrit kõigile!


Kui sellest kõigest siiski väheks jääb, siis võin ma öelda, et 2012 jääb igavesti aastaks, mil ma sain kuulsaks.* Minuga tehti isegi intervjuu. Peale selle saan vaid lisada, et mööduval aastal küpsetasin ma rohkem kui kunagi varem ning käisin üle hulga aja jälle loomaaias. Jah, mul on üsna igav aasta olnud.**

* Palun võtta seda huumoriga.
** Veel rohkem tasub aga seda huumoriga võtta.

PS: Ilusat lõppu!

laupäev, 22. detsember 2012

Jõuluküpsised

  • 75 g võid
  • 50 g glasuursuhkrut
  • 1 väikese sidruni peeneksriivitud koor 
  • 1 munakollane
  • 175 g jahu
  • soola 
Kaunistamiseks
  • 2 munakollast
  • punast ja rohelist toiduvärvi

Vahustage suures kausis või, suhkur ja sidrunikoor, et segu oleks hele ja kohev. Segage sisse munakollane ja siis sõeluge juurde jahu ning sool. Sõtkuge siledaks taignaks. Mähkige toidukilesse ja pange 30 min külmkappi. Kuumutage ahi 190°C-ni. Rullige taigen kergelt jahusel tööpinnal u 3 mm paksuseks. Vajutage 6 cm läbimõõduga säbrulise äärega lõikevormiga välja nii palju küpsiseid kui saab. Kastke lõikevorm jahusse, et see ei jääks taignasse kinni. Asetage küpsised kergelt määritud küpsetusplaatidele. Suruge iileksilehekujulise 2,5 cm pikkuse lõikevormiga küpsistesse jäljed ja marjade märkimiseks kaunistage kaunistamistorbiku 5 mm avaga otsikut. Hoidke 10 min külmkapis. Vahepeal pange munakollased eraldi väikestesse tassidesse. Segage ühte tassi punast ja teise rohelist toiduvärvi. Värvige väikest puhast värvimispintslit kasutades ettevaatlikult lehed roheliseks ja marjad punaseks. Küpsetage 10-12 min või kuni küpsised hakkavad servast värvi võtma. Jätke natukeseks ajaks plaatidele jahtuma ja siis asetage restile lõplikult maha jahtuma.


Sel korral ei kasutanud ma sidrunikoort vaid lisasin 25 g jahvatatud mandleid. Veel on lubatud sellele lisada ka mandliessentsi, aga selle ma jätsin välja, sest kõigile ei meeldi need mandlid nii väga ning jahvatatud mandlid andsid ise juba piisavalt hea maitse. Tegin kaks portsu, sest meil ikka armastatakse küpsiseid krõbistada. 

*Retsept pärit Sue Maggsi raamatust "Jõulutoidud. 50 retsepti jõuluajaks"


reede, 14. detsember 2012

14. detsember

Täna kõnnime talve võlumaal :)








kolmapäev, 28. november 2012

let it snow

Tunda lumehelbeid oma ripsmetel on üks parimaid asju maailmas. Kui ma tavaliselt tulen töölt koju suhteliselt kiiresti, siis täna ma jalutasin ja nautisin talvist ilma. Kõik mured olid hetkega kadunud ning jäänud oli ainult ilus õhtu. Hommikul juba oli mõni õnnelik, sest kõik oli nii ilus ja valge. Kas pole mitte tore, et tegelikult on õnneks nii vähe vaja? Paar lumehelvest ja tuju tõuseb. Eks valge ole ilusam kui hall. 

Vaatasin, kuidas lumehelbed tänavalaternate valgusvihus keerlesid nagu staarid punasel vaibal fotograafide ees. Langesid samamoodi keereldes maha, kui just tuuleiil neid laiali ei pildunud. See oli tõesti ilus ja pea oli mõneks hetkeks tühi. Kui just sama tuul muremõtteid samuti laiali ei pildunud. Seljataha jäänud tööpäev ei tundunudki hetkeks enam nii väsitav. Eilsed sündmused ei tundunud nii kohutavad. Isegi haige põlv ei tundunud enam valutavat. 

Tulin siis koju, pühkisin trepi lumest puhtaks ja panin kannu tulele. Mis saaks olla parem ilusast talvisest õhtust suure teetassiga? Kõrvale paar eile küpsetatud muffinit ja kass, kes süles mõnusasti nurru lööb. Sama kass, kes valjuhäälselt teretas, kui uksest sisse astusin. Päeva lõpuks polegi rohkem enam vaja. Kui nüüd see talvine külaline vaid pikemalt jääks...

kolmapäev, 21. november 2012

Baby-Rann

I want you to know I needed time to rest

Kuuldused minu surmast on tugevasti liialdatud, aga te teate seda vast isegi. Kuigi jah, kui nüüd päris aus olla siis nii umbest poolteist nädalat tagasi oli surm nö silme ees. Nimelt ei õnnestunud mul ühel õhtul üldse magama jääda ning lõpetasin jubeda peavaluga. Käisin õues põõsas öökimas ja võtsin siis valuvaigistit. Põõsas seepärast, et ma ei tahtnud teisi (loe vanaisa) üles ajada. Imelikul kombel ei hakanudki koerad minu peale haukuma. Ju nad siis jagasid ära, et oma oli ja mitte mingi suvaline jota, kes kogemata meie õuele ära eksinud. No igatahes peale seda olen ma olnud üks kudend heeringas ning mitte millegagi hakkama ei saanud. Õnneks hakkab asi normaliseeruma ning võin end taas inimese sõbraks pidada.

Miks Plastmassist Imedemaal nii kaua vaikus on olnud? Sel lihtsalt põhjusel, et ma vajasin blogipuhkust. Algselt oli see koht, kus ma end täiesti vabalt välja sain elada, aga siis sai nii mõnigi teada, et olen ka blogi pidama hakanud. Lõpuks andsin alla ning panin lingi isegi Facebooki, höhöhöö. Igatahes hakkas viimasel ajal kuidagi liiga palju kaebusi tulema mitmest eri suunast. Küll ei meeldinud ühele see ja teisele too. Nii ma siis otsustasingi natuke aega madalat profiili hoida ning mõelda, kuidas edasi. Otsustasin, et sõitku kõik seenele, kirjutan seda, mida tahan ja kellest tahan. Kui kellelegi ei meeldi, siis tulgu öelgu siin kommentaarides kõik otse välja ja ärgu hakaku mingit ümbernurga juttu kolm nädalat hiljem ajama. Pealegi, olen oma teada kõigile ka maininud, et nad võivad minu blogis figureerida ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Ma pole mingeid suuri saladusi siin välja lobisenud ega lobise tulevikus. Ma pole kellegi kohta valetanud ega hakka ka. 

Võib vist öelda, et tegelikult polnud see ainus põhjus, miks siin kõik nii tühi ja kõle on olnud. Vahel on tõesti lihtsalt puhkust vaja. Nii hea oleks, kui saaks kõik välja lülitada ja lihtsalt olla. Mul on seda kohe eriti vaja, aga sellest mõni teine kord. Online eluga on asi lihtne: logid välja ja asi ants. Või siis ei tee üldse ühtegi brauserit ka lahti. See on tänapäeval aga üsna raske, sest kõik kolib internetti. See aga pole praegu üldsegi tähtis. Tähtis on see, et ma tundsin end kui tühjakspigistatud sidrun ning seetõttu vältisin kontakti välismaailmaga nii palju kui võimalik. See võib imelik tunduda, aga minuga on juba kord nii, et akude laadimiseks pean ma endasse tõmbuma.

Ma tahaks väga lubada, et ma kirjutan siia nüüd tihti, aga ma ei saa. Kuigi asjad normaliseeruma on hakanud, teeb vähene uni ja mõningane stress siiski oma töö. Mina oma probleemide pagasiga ei pruugi alati vastu pidada ning nii mõnigi kord tahaks ma kogu päeva teki all veeta ja ülejäänud maailma ignoreerida. Kuna ma koduseid ja tööd ignoreerida ei saa, siis väldingi sel ajal just veebikeskkondi. Pealegi olen ma vahel lihtsalt liiga ebastabiilne, et midagi normaalset kirja panna. Seega andestage mulle, kui ma ei kirjuta nii tihti kui te tahaksite. Ma luban, et ma üritan. Ma luban, et annan oma parima. Nagu alati. Vahel aga juhtub, et minu parim pole lihtsalt piisav.

teisipäev, 13. november 2012

teisipäev, 6. november 2012

teisipäev, 23. oktoober 2012

kolmapäev, 19. september 2012

The Rumour Song

so ladies and gents it's time to repent

teisipäev, 4. september 2012

esmaspäev, 13. august 2012

13. august

Ikka köhin. Ilmselgelt ei saagi see üle minna, kui ma haigena tööl käin, aga muud lihtsalt ei jää üle. Tean, et haige inimene peab puhkama, aga see pole hetkel võimalik. Nii ma siis rügangi tööd teha. Mitmel rindel lausa, sest kodus on ka nii mõndagi teha vaja. Suve lõpu rõõmud. 

Meil on siin päris külm ka, eile hommikul sai näiteks ahju köetud. See on midagi uut, sest me tavaliselt augusti keskel veel kütma ei pea. Alguses arvasin, et ainult mul on külm. Seda on ennegi juhtunud. Seekord on lood aga nii, et kõigil on külm. Kõigil peale vanaisa, kes kogu aeg hädaldab, et sulab ära. Vampiir või midagi. 

Praegugi on suhteliselt jahe, nii et joon piima ja suhkruga teed. Päris hea, soovitan teilegi. Ja läpakas süles annab ka veidi sooja. Kuidagi imelik, et augustikuus on juba nii külm nagu oleks november. Päriselt ka, mul on isegi villased sokid jalas. Võib-olla oleks asi parem, kui meil majas kogu aeg nii niiske poleks. Mine tea. 

PS. Head vasakukäeliste päeva!

teisipäev, 7. august 2012

I'll Kill Her



Kas mul on midagi viga, et ma seda isegi veidi armsaks pean? Igatahes paneb see muigama ja just seepärast ongi see selle nädala soovitus.

teisipäev, 31. juuli 2012

July, she will fly

Küpsetasime siin vahepeal viineripirukaid. Väga maitsvad olid.
Juuli oligi küpsetamiskuu, sest paaril korral tegime ka muffineid. Mustikamuffinid läksid kõige paremini kaubaks.
Mustikamuffinid
Maasikad, maasikad ja maasikad.
Muffinitaigna tegemine
Šokolaadimuffinid šokolaaditükkide ja apelsiniga (vasakul) ning mustikatega (paremal).
Alice Imedemaal
Külvasin uuesti rediseid, sest esimesed redised on kõik nahka pistetud juba.
Peale pikka ja väsitavat suvepäeva võib endale ka mõne õlle lubada ;)



I Would Die For You

reede, 27. juuli 2012

I bruise easily

Mu sinikatesaaga on nüüd võtnud täiesti uued mõõtmed. Sellega, et mu jalasääred kogu aeg sinikaid täis on, olen ma juba harjunud. Jõudsin ära harjuda ka sellega, et tööl käies muutuvad ka mu reied samasuguseks. Nimelt on mul loll komme end kogu aeg ära lüüa ja õpilaste lauad ning nende nurgad on selleks ideaalsed. Või vähemalt arvavad nii mu reied. 

Sellega, et mu küünarnukid või käsivarred väikeseid sinikaid täis võivad olla, olen ma ka harjunud. Kes siis küünarnukki ära ei lööks? No ma saan ise ka ju aru, et sellise plekilise inimolendina võin nii mõnelegi võõrale vale mulje jätta, nii et hea vähemalt, et silm sinine pole. Höhöhöö.

Paarid päevad tagasi avastasin sinika täiesti uue ja huvitava koha pealt, nimelt roiete pealt. Veidi valus on see sunnik ka, nii et üsnagi imelik. Esiteks pole kuidagi võimalik sellist kohta ära lüüa. Ma arvan vähemalt. Teiseks pole keegi minu mäletamist mööda ka üritanud mul ribisid sisse lüüa ning selles haledalt feilinud. Ilmselgelt tulnukate töö, kas pole? 

Tegelikult vahet polegi, kuidas see järjekordne sinikas on tekkinud, asi on põhimõttes. Kas ma näen kunagi päeva, mil mul ei ole ühtegi sinikat mitte kusagil? Võib-olla alles siis, kui mind mullikillesse mässida ning valgete patjadega polsterdatud ruumi panna. Möönan, et padjad ei pea valged olema, värvilised padjad oleksid palju rohkem teretulnud. 

Kõik oleks vist korras, kui ise aru saaks, millest need sinikad tulevad. Tihti pole need väikesed müksud nii tugevad olnudki, aga ikka tekib ära löödud koha peale ilus plekk. Veel hullem on siis, kui isegi ei mäleta, et oleks end mingi aeg ära löönud. Hakka või arvama, et kõnnin unes või midagi...

pühapäev, 22. juuli 2012

You don't know me...

...never will, never will 

Sa annad inimesele infokillukesi endast iga päev kolm aastat ning sulle öeldakse, et sa oled võlts. Sa oled kinnine. Sa ei räägi kunagi endast. Ilmselgelt pole see inimene kolm aastat sind kuulanud või ta ei ole suuteline ise suurt pilti kokku panema. Sina oled olnud aus ja usaldav. Sa oled talle rääkinud seda ja teist, mõeldes, et kõike korraga oleks liiga palju. Parem on osade kaupa inimesele selgeks teha, kui suur pasalasu su elu ikkagi olnud on ja kui katki sa tegelikult oled, olgugi et üritad näida tugev.

Paratamatult mõtled sa, et miks sa üldse vaeva näed. On ta ju ikka ja jälle ilmutanud märke sellest, et tegelikult ei jõua miski talle kohale. Või kui jõuab, siis ta lihtsalt ei mäleta kõike. Jah, oled rumal ja arvad, et ka kõigile teistele jääb absoluutselt kõik meelde. Ka pisiasjad. Nagu kellegi komme piprateri popkornina krõbistada või kellegi teise esimese lemmiklooma nimi või kellegi kolmanda lemmik jäätisekohviku nimi ja isegi aadress. Jah, sa oled rumal ja loodad, et kõik jääb meelde. Kõik jääb meelde ja ta teab, kes sa oled. Ta teab, kust sa tuled. Mõtled, et miks sa vaeva näed, kui ta nagunii mõne aja pärast kaob, et siis hiljem jälle välja ilmuda ja öelda, et sa oled nii kinnine. Nii kuradima kinnine, et räägid talle sellest, kuidas end meelega vigastad või kuidas peale õhtusööki näpud kurku pistsid. Jah, see on selge, et sa ei räägi talle kunagi mitte midagi.

Siis märkad end mõtlemast, et kes siis sind ikkagi päriselt tunneb. Kas selline inimene on üldse olemas? On see su sõber, keda sa tead juba 15 aastat? Vaevalt. Te võite küll nii kaua juba sõbrad olla, aga mingil imelikul kombel pole sa talle kunagi kõigest rääkinud. Jah, ta teab nii mõndagi, aga tal pole tegelikult õrna aimu ka, mis su elus toimub. Teda ei huvitagi, sest enamasti on põhiteemaks tema elu. Sa pead alati talle ja kõigile teistele nõu andma. See on sinu "töö". Kedagi eriti ei kotigi su enda elu, sest ilmselgelt on kellegi teise muresid liiga igav kuulata. Enda omad on alati tähtsamad, kas pole?

Õnneks avastad lõpuks siiski, et tegelikult on üks inimene, kes sind väga hästi teab. Imede ime, ka temaga oled sa tihedamalt suhelnud kõigest kolm aastat. Ta oli ainus, kes oli olemas, kui oli tõesti vaja õlga, mille najal nutta. Võib-olla seepärast polegi sa temaga rääkides kunagi kaitsepositsioonis. Võib-olla seepärast usaldad teda täielikult ka siis, kui tunned, et kedagi ei saa usaldada. Jah, sa tead, et sul on usaldamisega probleeme. See on ka üks põhjus, miks sa inimestele korraga palju ei räägi. Tema puhul see aga ei kehti. Ta teab sust liiga palju. Kui te kunagi tülli peaks minema, siis peaksid sa ta vist tapma, et ta jumala eest kellelegi midagi välja ei lobiseks. Kuigi, teda tundes, seda ei juhtuks ka siis, kui keegi teda piinaks. 

Selge on see, et usaldus tuleb ära teenida. Selge on ka see, et kui see on kord reedetud, siis seda tagasi ei saa. Just seepärast ei räägigi sa oma suurele sõbrannale kõike. Just seepärast hoiad end tagasi. Inimsuhted on keerulised. Arvatavasti mõtleme need ise keeruliseks, aga see polegi oluline. Võib-olla teavad sind kõige paremini su blogi alalised lugejad. See on isegi loogiline, sest tihti oled sa blogis avameelsem kui nii mõnegi tuttavaga. Sa jagad nendega oma muresid ja rõõme, enamasti muresid. Samas, ka blogis pole sa kõigest kirjutanud. Lihtsalt ei saa, sest ka need inimesed, kellest oleks nii palju kirjutada, võivad seda lugeda ning ennast ära tunda. Sa ei saa kirjutada sellest, kui palju haiget nende sõnad tegid või kui väga sa kardad, et nad võivad midagi väga hullu teha. Lihtsalt ei saa. Ja nii hoiad sa selle enda teada, nii et ka su lugejad ei tea kõike.

Kogu see mõtlemine paneb su pea valutama ja sa jätad selle drafti mõneks päevaks rahule. Sa oled inimvare ja leiad, et see teema on liiga raske hetkel. Avad selle hiljem jälle ning mõtled tükk aega, kas poleks targem see hoopis ära kustutada. Siiski otsustad "publish" vajutada. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?

Let's pretend that we are the same...  

pühapäev, 15. juuli 2012

this is no board game

Pilt näpatud netist kunagi. Leiab selle ja teisigi vaimukusi siit.
Eile käisin poes ja pidin peaaegu kokku kukkuma. Mul hakkas järsku lihtsalt nii halb, et ise ka ei usu. Pilt hakkas varsti taskusse minema, mind päästis vesi ja KitKat. Kõige "toredam" kogu asja juures on muidugi fakt, et selline jama ei juhtunud esimest korda. Koju jõudes olin surmväsinud ja hiljem hakkas pea ka valutama. Ühesõnaga polnud seekordne 13 ja reede minu vastu eriti lahke. Veetsin oma päeva vegeteerides nagu kudend heeringas. Seega oli ainuõige otsus täna sõbrannaga jooma hakata, kui ta vihasena mulle helistas, et auru välja lasta.

Ilmselgelt pole me paari viimase aastaga üldse arenenud, sest taas jõime me pargipingil istudes. Täitsa nostalgia tuli peale kohe. Tundub, et üks väike osa minust on sellist jama isegi igatsenud. Väike klatš ja siider ning möödujate kommenteerimine. Täna õnnestus meil näha mingit naist, kes lapsele kogu aeg "mjäu" ja "kss-kss-kss" tegi. See tekitas kohe hea tunde, sest meie polnudki enam kõige veidramad ja nupust nikastanumad.

Igatahes lõpetasime me lauamänge mängides. Mängisime mingit ingliskeelset mängu, mis on põhimõtteliselt nagu Alias, aga 6-12 aastastele. Suur oli meie imestus, kui me pooli sõnu seletada ei osanud või neid üldse enne kuulnud polnud. Kas oli asi ära joodud alkoholikoguses või me olemegi nii lollid? Tahaks loota, et esimene väide peab paika, sest muidu oleks liiga häbi. Kuidas on võimalik inglise keele riigieksamil 98 punkti teenida, kui sa isegi 6aastastele mõeldud mänguga hakkama ei saa? Teiseks võtsime me minu toreda Maa mängu. No me tõesti ei tea kõiki neid 300 fakti. Veel vähem teame me neid faktikesi täis peaga. Nalja sai ja palju. Sõbranna teatas mitu korda, et see on palju parem kui klubisse minek. Hell yeah!

Selge on ka see, et me oleme ikka nii ebapopulaarsed kui veel olla saab. Eks me ole ise selles veidi süüdi. (Vaata pilti.) Keegi meid välja ei kutsu ja see, kellega sõbranna välja pidi minema, keskendus ka parema meelega mingile suvakale kutile, keda ta alles eelmisel nädalal kohtas. Seega polegi meil midagi muud teha, kui kibestunult pargipingil end täis lakkuda, teisi taga rääkida ning siis lauamänge mängida. Tundub ju täiesti loogiline asjade käik. Eriti siis, kui mitte keegi sulle tegelikult ei meeldi ja ainult su joomakaaslane ei saa su viha osaliseks. Küll on tore, et me teineteise silmi peast ei taha kratsida või šampusepudelit teineteisele sügavale perse pista. Seepärast me nii hästi läbi saamegi.

reede, 6. juuli 2012

It's July

Kuidagi märkamatult ongi juuli kätte jõudnud. Kuna ma olen ikka veel liiga laisk, et midagi siia kirjutada, siis näitan hoopis juulikuu esimestest päevadest pilte. 

Suur täiskuu

Kõige uuem pereliige

Ostsin selle ilusa raamatu juba juuni lõpus, aga pildi tegin alles nüüd.

Siin siis meie Pikachu pere.

Selle suve teised maasikad. Esimestest pilti ei teinud. Kahjuks pole oma aiast.

Maasikad ja nektariin. Tõeliselt mõnus vahepala.

Ma luban, et varsti tuleb ka mõni sisukam postitus. Mul on ju ikkagi puhkus ning jalgpalli EM on ka läbi. Kuigi jah, eks see U19 EM vajab ka natuke jälgimist :D Ja peenrad rohimist, hein tegemist jne. Ehk siis suvel on suhteliselt raske mind arvuti taha blogipostitust kirjutama saada, olgugi et meil see suvekene siiamaani üsna vihmaselt on möödunud.

Igatahes nautige suve ja varsti hakkan ma jälle vinguma ja hädaldama. Selles võite kindlad olla. 

Laters!

kolmapäev, 27. juuni 2012

laupäev, 23. juuni 2012

kiire salat fetajuustuga

See on tõepoolest üks kiiresti valmiv salat. Õnneks on ta maitsev ka ning kaob kausist samuti kiiresti.

  • lehtsalat 
  • lollo rosso 
  • fetajuust
  • (kirss)tomat
  • õli
  • pipar

Taas pole mul teile kindlaid koguseid anda, sest iga kord on erinev kogus salatit tehtud. Viimasel korral kasutasin fetajuustu asemel mingit salatijuustu, mis oli minu arvates isegi maitsvam. Poodides on saadaval need salatilehtede segud kohe karpidesse pakituna. Loomulikult tuleb salat aga enne pesta, sest igasugust sodi sisse süüa ju ei taha. Kirsstomatid tuleb pooleks lõigata, suuremad tomatid ikka väiksemateks tükkideks. Sellised parajad suupärased tükid. Fetakuubikutega pole muud, kui et kalla aga salatisse. Eelpool mainitud salatijuust tuleb aga endal kuubikuteks lõigata. Kahju, et mul firma nimi enam meeles pole. Sorts õli, natuke pipart, siis segada ja valmis ta ongi.

Salatit võib süüa niisama või siis millegi kõrvale. Viimane kord sõime meie seda mingite pihvide kõrvale, aga ma arvan, et see sobib ka grill-liha kõrvale näiteks.

kolmapäev, 20. juuni 2012

laupäev, 16. juuni 2012

alkohol on tarkade inimeste jook

Tähistasime siin mu õe sünnipäeva ja kõik külalised olevat temast vanemad. Seda võisid nad olla, aga välja küll ei paistnud. Mida rohkem nad jõid, seda väiksemaks muutus see number, mida nende vanuseks pakkuda. Sellist labrakat pole mina enne näinud.

Alguses oli kõik muidugi tore: väike grill ja mõned joogid, mitte midagi hullu. No, kes jõi ja kes mitte. Selline mõnus suvine grillipidu nagu ikka. Kahjuks oligi see seda ainult alguses. Mingil hetkel otsustasid kaks noort kukke kaklema hakata. Keegi ei saanudki päris hästi aru, millest kogu lugu alguse sai. Igatahes lõppes see niimoodi, et ühel oli mokk (seestpoolt) lõhki ja nina valus, teine oli pikali maas, sest kuidagi tuli tast jagu saada. Egas midagi, surume käppa ja lepime ära. Praeguseks. Hiljem nokiti veel, aga päris käsipidi kokku õnneks enam ei mindud. Arvan, et tänu ühe kuke magusale unele. 

Mõni aeg hiljem otsustas kolmas tüüp paki maha panna. Hurraa, ta tegi seda laenatud telgis! Vähe sellest, ta tegi seda teise tüübi näkku. See magas õnneks nii sügavalt, et ei jaganud mitte muhvigi. Pühkisime okse ta näolt ja ta keeras teise külje. Kadedaks teeb lausa. Oksekott aga otsustas, et on aeg üles ärgata, veel salatit süüa ja sitaks viina juua. Õige otsus, sest mõne aja pärast tuli ka see välja. Ma olin siis täiesti veendunud, et mõnel on seda raha küll, et niimoodi kallist kraami raisata saab. Aga see pole veel kõik. Ta otsustas, et parem on lihtsalt juua ja mitte midagi enam süüa. Mina oleksin magama läinud, aga see olen mina. Seega ta lihtsalt kaanis seal igasugust solki sisse. Isegi mina ei teadnud enam, mis kraami mõni topsidesse kokku valanud on. Seepärast ma teed jõingi. Muidugi ka seepärast, et veidi jahe oli väljas juba. Ühesõnaga hakkas meie oksekott luksuma ning mõni soovitas tal peale juua. Õlut. Ma ütlesin küll, et tüüp hakkab kohe ropsima, aga keegi ei uskunud. Siiski see juhtus ja kutt oli nagu sapipurskkaev. Nüüd kuulsime, et peale meie juurest lahkumist oli tal õnnestunud kuskil ka mendid täis ropsida. Küll mõni ikka jaksab. 

Peale selle otsustas üks neiu vahepeal peitust mängida. See oli muidugi suhteliselt tobe olukord, sest ta oli enne paaril korral seltskonnast eemaldunud, et töinata. Keegi ei saanudki eriti aru, miks ta nuttis, aga seda ta tegi. Seega mõtlesime kõik halvimat, kui ta taas minema jooksis. Ema arvas, et neiu kukkus kraavi. Tegelikult kakerdas ta lihtsalt heinamaal ja võsas ringi ning ise ka aru ei saanud, kus ta on ja mida ta teeb. Kui valgeks läks, ei saanud ta kuidagi aru, miks ta riided nii mustad olid. Halloo, sa käisid mingi sada korda käna! Nojah, mäluaugud võivad mõnikord ka head olla. Vist.

Üks tüüp käis vahepeal hüppes. Oli tükk aega ära ning tagasi tulles rääkis politseinikest, kes ta teeotsani sõidutasid. Või midagi sellist. Ma ei saanud eriti aru, sest ta keel oli üsna pehme juba. Samuti ei saanud ma aru, miks mõni telgi ära lõhkus. Või kuidas see täpselt juhtus. Kui sellist asja ise pealt ei näe, siis täis inimese jutt ei aita olukorda selgitada. Jah, jutt on sellest laenatud telgist, mis täis ropsiti. Ma arvan, et seda telki me tagasi ei anna. Loogiline oleks lasta neil joodikutel sellele inimesele uus telk osta, aga nemad on kõik nii solvunud, et me neil kell 10 hommikul oma aiast kaduda palusime. Ilmselgelt olid nad kõik ära unustanud, et nad pidid olema kas siis Tallinnas, Pärnus, Hiiumaal või tööl. Ilmselgelt poleks mina end nii täis lakkunud, kui ma oleks pidanud järgmisel hommikul kuhugi minema, eriti tööle. 

Mõni veel imestab, et mulle ei meeldi eriti külalisi kutsuda. Vot just sellise pasarahe pärast ma niimoodi meelestatud olengi. Olgu, minu tuttavad nii lolliks end joonud ei ole. Vähemalt minu nähes. Ei mõista mina tütarlapsi, kelle seljakott on Laua viina täis. Samuti ei mõista ma, kui ta omast arust viinakokteili teeb. Viin ja long drink pooleks. Tahad ma annan sulle relva, et sa saaksid kuuli pähe lasta? See on natuke kiirem ja valutum meetod. Ei mõista mina noormehi, kes ilmaasjata jõudu katsuma hakkavad. Kui tahate jõudu katsuda, suruge kätt või tehke kaikavedu. Ei mõista mina noori, kes kahlavad öösel kastemärjas rohus teiste heinamaal nagu põdrapullid. Ei mõista mina inimesi, kes lobistavad salatikausis ja sülitavad osa salatist sinna tagasi, et mingit tähtsat juttu teistele lakekrantsidele rääkida. Ei mõista mina inimesi, kes mu köögi akna alla kusele ronivad, selle asemelt et paar meetrit edasi peldiku juurde minna. Ei mõista mina inimesi, kes ülbitsevad võõrustajatega, kui neil palutakse natukene vaiksemalt rääkida, sest mõni inimene magab. Ja veel vähem mõistan ma inimesi, kes solvuvad, kui neil palutakse peale kõike seda lõpuks ometi lahkuda. Kurat võtaks, nad kaanisid siin 15 tundi! WTF nagu? Võib-olla oleksin ma kõike seda mõistnud, kui ma ka ise oleks end maani täis kaaninud, aga ma ei võtnud tilkagi.

See, et sa oled piisavalt vana, et seaduslikult alkoholi tarbida, ei tähenda, et sa peaksid seda tegema. Ausõna, kui ikka ei kannata, siis pole mõtet üritadagi.

kolmapäev, 13. juuni 2012

Antexa


Sel nädalal siis kreekakeelne lugu :)

kolmapäev, 6. juuni 2012

reede, 1. juuni 2012

roheline salat

Tegelikult olen ma selle postitusega lootusetult hiljaks jäänud. Nimelt on tegu ühe toreda salatiga, mille koostisosadeks küllaga rohelist loodust. 

võilillelehti
nurmenukulehti
värsket kurki
hapukoort
soola

Mõlema taime lehed ja kurk hakkida. Peale valada hapukoort ja segada. Soovi korral maitsestada soolaga. Mina sõin kõrvale viilu praetud leiba, väga maitsev kooslus oli.

*Võilillelehtede puhul on soovitav süüa noori lehti, mis pole veel päris sirgeks tõmmanud. Suurtes ja vanemates lehtedes on rohkem mingit ainet, mille nime ma ei mäleta ja mis liiga suurtes kogustes võib olla tervisele isegi kahjulik. Just seetõttu ma oma postitusega hiljaks jäänud olengi.

kolmapäev, 30. mai 2012

Guilty Kisses

Mul polnud ühtegi lugu, mida oleksin kohe kindlasti soovitada tahtnud. Kolasin siis youtube'is ringi ja avastasin selle. Nii ilus ja nii kurb...

pühapäev, 27. mai 2012

Eufooria ehk Euroviisut vol. 3

Nad helendavad, nad lendavad. Mis nad on, tulnukad? Ei, nad on aserbaidžaanlased. See oli siis finaali avaetteaste kohta, kui te aru ei saanud. Nüüd on mul midagi öelda vaid otse finaali saanud riikide lugude kohta, kui just mõni esitaja millegi väga uuega hakkama ei saa. Miks nii? Eks ikka seepärast, et mul on eelmistes postitustes kõik põhimõtteliselt ära öeldud.

Inglismaa: Jess! Moderntants taustal. Milleks seda veel vaja? Englebert teeb üksi ka kõigile pähe, höhöhöö. What is "lõõv"?

Ungari omad karjusid rõõmust oma hääle ära, kui finaali edasi said. Kahjuks tüüp ikka laulis. Tummfilm oleks palju huvitavam olnud.

Albaania loost on džässversioon ka. Ma tahan seda kuulda.

Leedu poiss ei anna Freddie Mercury mõõtu välja, mis sest, et ta just teda oma "õpetajaks" peab.

Bosnia ja Hertsegoviina esitaja tahab, et ta laul meie südameisse jääks. Kui ma sest aru saaks, siis võib-olla oleks ka veidi lootust.

Venemaa memmed on ikka parimad.

Island tahab võita. Ma ei kavatse neid aidata, kuigi nad tuhapilvega ähvardavad.

Kas Küprose lauljanna on ikka lauljanna? See ei anna mulle siiamaani rahu...

Prantsusmaa: Reikop nimetas mingi Angguni loo, mis pidi suur hitt olema. No seda lugu ma ei teadnud, sest mina tean hoopis tema lugu Saviour. Muidu oli see päris hea lugu. Ma olen väga õnnelik, et prantslased ei saatnud mingit ballaadi.

Itaalia: Usute või mitte, aga mulle see lugu isegi meeldib.

Kahju lausa, et Ott seda mõnes teises keeles ei laula. Hispaaniakeelne versioon sobib väga hästi mingi seebika tunnuslooks.

Norra kutt tantsib nagu Beyonce, pole minu maitse.

Aserbaidžaan: Kes selle loo kirjutaski? Rootslased? Igatahes, tore kleit. 

Rumeenia rütmika loo ja seksika naise kombinatsioon on üks vanimaid trikke, aga arvatavasti mõjub.

Taani trummar on ikka terve "ansambli" parim osa. Tal on lihtsalt liiga lõbus.

Kreekast me ei räägi. Hääletage nende poolt, muahaha.

Rootsi on suurfavoriit. Loogiline.

Türklaste laeva ma ei astu. Nojah, mind nad nagunii ei taha, sest siis läheb laev põhja.

Hispaania: No neil sama seis mis kreeklastel, võita nad ei taha.

Saksamaa: Mingite kuulsate tüüpide kirjutatud laul ning tüüp sööb närvitsedes magusat. Kuidas ta finaali ajaks paksuks pole end söönud? Kuigi ta muudkui korrutas, et seisab paigal, siis liikus ta üsna palju laval ringi. Idioot.

Mu vend ajas Malta laulja Ungari omaga segamini: "Sa alles esinesid ju!".

Makedoonia on mu lemmik-alguses-ei-saa-vedama-pärast-ei-saa-pidama-lugu.

Ma ei oska midagi öelda. Iirimaa ja Jedward.

Kuus on kohtu seadus? Ma loodan, et edaspidi esindab Serbiat mõni teine tüüp.

Ukraina mehed seelikutes. Tänan ei.

The lovechild of Colin Farrell and Edward Norton. Moldova ruulib just ja ainult seepärast.

Olgem ausad, kõik eelnevad lood olid paremad kui see vahepala. Päriselt, ma mõtlen seda tõsiselt. Haha, Reikopil on õigus, esinejad ei räägi seal green roomis kunagi arukat juttu :D Oh issand, miks Getter meie punkte annab.

Vau, Prantsusmaa andis meile 10 punkti. See on küll saavutus :) Miks andis Slovakkia meile 10 punkti? Portugalilt ja Hollandilt mõlemalt 7 punkti. Islandilt ka 10. Rootsi andis 8. Norralt 7. Leedult lausa 8. Läti andis ka ainult 8. Hispaaniakeelsest versoonist oli kasu, Hispaania andis lausa 6 punkti. Soomelt 10, täitsa tavaline. Venemaalt ka 6. Iirimaa andis 8. Väiksematest punktidest andis Moldova meile 2, Ukraina 1, Valgevene 4, Saksamaa 4 ja sama palju ka Inglismaalt. Kuues koht pole ju paha.

Inglismaa armastab meid nüüd, sest me andsime neile 5 punkti. Ja võitjaks tuli Rootsi looga Euphoria, mida oli ka oodata.

Ja lõpetuseks teile midagi, mis võtab kogu selle palagani hästi kokku

reede, 25. mai 2012

Waterloo surm ehk Euroviisut vol. 2

Hakkame aga asjaga pihta...

Serbia: Jälle viiul! Mingil hetkel küsisin ma, kas 3 minutit juba läbi ei ole. Ilmselgelt pidasin ma seda lugu igavaks.

Makedoonia: Vau, see mutt on ema Teresalt auhinna saanud. Olgu, taas avastasin ma viiuli. Mingil põhjusel on see lugu kohe eriti tore. Võib-olla seepärast, et algul ei saanud vedama ja pärast ei saanud pidama. Vahepeal oli ka mingi kitarrisooloke. 

Holland: Kes indiaanlase lavale kutsus? Teised on nagu kauboid lõkke ääres. Olgem ausad, see ei lähe eriti kokku. 

Malta: Nüüd on meie ees tüüp, kes ka paavstile laulnud on. Aina paremaks läheb. Päris toredad tantsuliigutused. Kas keegi oleks nii armas ja seletaks mulle, miks seda "DJ-d" vaja oli? 

Valgevene: Poistebänd, kes läks Bakuusse pidutsema. Pole paha. Ei noh, kõik teised poistebändid astuge nüüd kõrvale, siit tuleb uus kamp debiilikuid, kes toodavad mingit paska.

Portugal: Ma pidin peaaegu magama jääma. Ilus läikiv kleit muidu. 

Ukraina: Seda tahetakse jalgpalli EMil veel tunnusloona kasutada. Are you kidding me? Mul on tunne, et ta magas paar päeva roosipeenras. 

Bulgaaria: Õpime nüüd 10s keeles ütlema "ma armastan sind". Ja hakake kõik tantsima, mis te passite. Olgu, kas ma olen ainus, kes ei saanud 10 keelt kokku?

Sloveenia: Tuleb välja, et nüüd on laval noorim osaleja, nimelt on neiu 16. Vahet pole, uneaeg on tal nagunii. Peale seda lugu on uneaeg küll kõigil. *haigutab*

Horvaatia: Laval peab nüüd olema küll tõeline kaunitar, kellel on eurolaule varrukast võtta. Oleks tal vaid ka ilusaid kleite varrukast võtta. 

Rootsi: See on mu venna lemmik. Hale, naiskal pole Facebookigi. Üksi lava peal ning tema vehkimist on ka huvitavam vaadata, kui mõnda eelmist numbrit, kus taustalauljad ja tantsijad imetrikke teinud on. Ja lõpuks pidi tulema keegi teda loopima, nagu ikka. 

Gruusia: Oot, mis ajast me võime jälle Gruusia öelda? Mingi aeg muud ei olnudki kui ainult Georgia, Georgia ja Georgia. Oota, tüüp käis seda halli ehitamas? Kui palju kivikesi nende kostüümide kaunistamiseks kulus? Hurraa, ta mängib klaverit. Ja ma tahan seda punast patsi.

Türgi: Ei ole midagi öelda, täitsa Türgi mõõdu annab välja, höhöhöö. Tüüp on aga liiga ennast täis, kõige atraktiivsem my ass. Nojah, täna laulame siis na-na-na-na. 

Eesti: Miks on Otil seal nii palju fänne? Miks? Kuidas see võimalik on? 

Oo, Tannu!!! Tubli Tannu, jätsid tervele Euroopale mulje nagu sa oleks täis. Soovin õnne.

Slovakkia: Minu poolest oleks võinud nad maskide esineda. Kuidas ta rind üldse karvane pole? 

Norra: Kui nüüd päris olla, siis oli mul kogu loo ajal tunne, et ma olen seda juba kuulnud. Ja mitte ühe korra. 

Bosnia ja Hertsegoviina: Palju neid kuradima ballaade on? Täitsa ilus oli muidu. 

Leedu: Huvitav, kelle kapist see sädelev sall vms pärit on. Ja see on ka kõik, mis ma öelda oskan. 

Olgu, kui tulevärgi eest maksta ei jaksa, siis kaunista oma kostüüm sajade kivikestega. Ja laulusõnu pole vaja, piisab ka eh-eh-eh'st ja na-na-na-na'st. Kui pole ballaad, on mingisugune tantsulugu. Vähemalt üritatakse midagi sellist. Kõige toredam on kogu asja juures see, et nii mõnigi inimene naljatles Twitteris, et Eesti loo ajal oli Lana Del Rey taustalauljaks.

Ma olen aru saanud, et kogu selle jama juures on Reikopi jutud kõige huvitavamad. Kas teie kujutate ette, kuidas ta politsei eest põgeneb, sest tal ei lubatud jala käia? 

Olgu, see vahepala oli terve minu Eurovisiooni vaatamise ajaloo kõige jubedam. Kes kurat lubas neil Waterloo'd laulda? Ja veel nii valesti? Isegi mina tean rohkem sõnu, kui need "lauljad". 

Finaali said: Leedu, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Ukraina, Rootsi, Malta, Makedoonia, Norra, Eesti, Türgi.


kolmapäev, 23. mai 2012

Poo-poo ehk Euroviisut vol. 1

Pean tunnistama, et ma pole ühtegi lugu enne kuulanud. Peale meie euroloo tean veel Inglismaa oma, aga seda ei kuulanud ma lõpuni. Englebert omab, seda ma ütlen.

Montenegro: No kui inimene võtab endale nimeks Rambo, siis asi peab hea olema, aga noh... Mis kurat see on? Kui see pidi nali olema, siis mina sellest aru ei saanud. Oleks mõjusam olnud, kui laval oleks olnud päris eesel.

Island: See on nüüd siis see lugu, mis mu venna arvates mulle meeldima peaks. Tunnistan, et üsnagi meeldiv pala oli. Boonuspunktid kohustuslikuks muutunud viiuli eest. Häiris see, et tädi tundus sitaks pinges. Pole ju midagi hullu, vaid sajad miljonid vaatavad ja ootavad, et sa midagi pekki keeraks. No pressure.

Kreeka: Kreeka on Kreeka on Kreeka. Peaks neile käru keerama ning nende poolt hääletama, las võidavad. Tahaks näha, kuidas nad siis järgmine aasta seda Eurovisiooni korraldama hakkavad, höhöhöö. Kui sa näed välja nagu kallis prostituut, siis ei aita sind ka kuulsatelt maalidelt võetud poosid.

Läti: Tore on laval näha normaalmõõdus ja -kaalus naisterahvaid. Maitsekad kleidid. Tekib tunne, et tegu on millegi muuga ja mitte armastatud/vihatud Eurovisiooniga. Kuhu ma sattunud olen? Kes kanalit vahetas?

Albaania: Lahe soeng. Miks silmad kinni pidid olema? Vot sellest ma aru ei saanud. Küll kriiskas, mina tahtsin juba nutma hakata. 

Rumeenia: Reikopi arvates tahab bänd huvitavam näida, aga mina täiesti usun, et mõni ei vaatagi seda ülejäänud paska, millega võisteldakse. Hoogne lugu ja tore näha, et solist ei lasknud end häirida sellest, et monitor ei töötanud. Pikad jalad, tulevärk, kõik see, mis sellel lauluvõistlusel olema peab.

Šveits: Vennad lavale! Billy Idol wannabe, ausõna, muud ma ei oska öelda. Kedagi meenutab veel... Ei, täitsa kuulatav poprokk.

Belgia: Iris, kes armastab pööraselt Eurovisiooni ja on kõige noorem osaleja. Teate, ma isegi ei pannud seda lugu eriti tähele. 

Soome: No tere talv, Soomet esitab rootsikeelne lugu. Kes seda enne näinud on? Igav, mitte midagi, mille üle naerda. 

Iisrael: WTF? 13 ihukaitsjat, relvakabuurid? Kõik naudivad end laval täiega, lugu oleks vabalt võinud 60ndatel hitt olla. Päriselt.

San Marino: Nüüd siis see Facebooki lugu. Oih, sotsiaalvõrgustiku laul. Uh, oh, ma ei oskagi kohe midagi öelda.

Küpros: Hurraa, Küprose naistel on rohkem riideid seljas kui Kreeka omadel. Eks see ole ka arusaadav. Kui eelmine oh-oh-oh'tas end läbi laulu, siis see on lisanud ka la-la-la-la-la oma loole. Geniaalne. Ja kas ta on täis?

Taani: Naera end puruks, nüüd tuleb lavale laulja, kes leiti sotsiaalvõrgustike kaudu. Oh, Internetiajastu, me armastame sind nii väga. Kas ta läheb siis tagasi tänavatele, kui ta ei võida? Ksülofon FTW!

Venemaa: Need memmed on parim asi, mis Venemaa üldse sellele võistlusele kunagi saatnud on. 

Ungari: See on nüüd siis see laul, mis kummitama jääb. Ma mõtlen seda tõsiselt, ma käin nüüd neljapäevani ringi, see peakolu sees kumisemas. Kahjuks.

Austria: Olgu, mingid wannabe räpparid ja postitantsjad. Täiesti normaalne, siin pole midagi imestada. Kahju ainult, et nad kogu aeg poo-poo karjuvad. Palun öelge, et ma seda enam kunagi uuest nägema ega kuulma ei pea. 

Moldova: See laulja meenutab mulle kedagi, aga ma ei suuda välja mõelda keda. I'm fucked. Ja selle jama pärast ei suutnud ma laulule ja esitusele keskenduda. Kurat küll.(Edit: Twitterist selgus, et tegu oli Edward Nortoni ja Colin Farrelli lovechild'iga. Kas sellele üldse eestikeelne vaste ka on?)

Iirimaa: Jedward, Jedward. Kas ma juba ütlesin Jedward? Me kõik teame, et need hüperaktiivsed kaksikud ei oska laulda ja seepärast ongi nii kuradi naljakas, et nad juba TEIST AASTAT JÄRJEST Iirimaad esindavad. Ilmselgelt pole seal saarel enam mitte ühtegi teist lauljat, kõik kasvatavad kartulit.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui sa laulda ei oska, siis roni Eurovisioonile. Kui sõnu kirjutada ei suuda, siis ohi ja lalalalaata ning Euroopa on sillas. Ja kasuks tuleb küpsetamisoskus.

Peab ütlema, et see vahepala häälte lugemise ajal oli terve ülekande parim osa. Näha oli, et see trummipõrin meeldis rahvale ning ka osalejatele, kes seal tantsu vihtusid.

Finaali said: Rumeenia, Moldova, Island, Ungari, Taani, Albaania, Küpros, Kreeka, Venemaa, Iirimaa.


reede, 18. mai 2012

Carpenters Grime ehk Top Of Da World

Parem hilja kui mitte kunagi 


Kui keegi võrrelda soovib, siis siin on originaalversioon. Ma naeran nüüd rahus edasi.

esmaspäev, 30. aprill 2012

kolmapäev, 18. aprill 2012

Maybe This Time


Natuke uuem versioon klassikast. Enjoy!

laupäev, 14. aprill 2012

These are crazy, crazy, crazy, crazy nights

Jõudsin ka mina lõpuks üle pika aja jälle välja. Eilne õhtu tõestas aga taas, et mul ei tasu tegelikult klubis käia. No alati juhtub midagi ning teised peavad seda juba normaalseks. (Ma pean silmas sind, Hixi.) Võib-olla oli kõiges süüdi odav vahuvein või siis oli see lihtsalt 13 ja reede järeltõuge. (Kuna shit hit the fan peale südaööd.)
 
Igatahes olen ma veendunud, et mu kingad tahavad mind tappa. Tantsupõrandal lendasin ma korra pikali, niimoodi, et nüüd terve külg valutab ja on sinikaid täis. See on nüüd naerukoht, naerge südamest. Natuke peale seda tulime me ära, kuid minul pikka pidu polnud. Olin natuke maad saanud käia, tuli kingakonts ära. JÄLLE! Vähemalt oli see nüüd teise jala king, sest kingsepapreilid panid esimese ikka üsna kõvasti kinni. Ma pidin peaaegu uuesti pikali lendama. Ei jäänud mul muud üle, kui et tuli kingad jalast ära võtta ning kotti pista. Selle peale ütles üks noormees, kes meid paarkümmend meetrit saatis ja siis tuldud teed tagasi läks, et ma jään haigeks. Ta muudkui kordas seda, näitas oma paistes rusikat ja kordas seda veel. Kui ma nüüd tõesti tõbiseks jään, siis on ta selgeltnägija. Kuigi jah, see ei nõua erilisi sensitiivivõimeid, kuna tee oli märg, vihma tibutas ning ka parajalt mõnus tuul puhus juba.
 
Mõni aeg peale kingade jalast võtmist avastasin aga, et mu käsi on verine. Ülla-ülla, veri oli mu enda oma ning tilkus armsasti koos vihmaveega mööda sõrmi alla. Kui hardcore see ikka on. Arvatavasti rüüstasin ma oma vasakut pöialt siis, kui libedale kivile istudes tasakaalu kaotamas olin. Mul on selliste asjade peale annet.

Nüüd ma siis lakungi haavu ja soovin, et mul oleks räme pohmakas, aga mida pole, seda pole.

laupäev, 7. aprill 2012

talvine kevad


Lilled õitsevad ka vaatamata lumele.

reede, 6. aprill 2012

kerge hiina kapsa salat


hiina kapsas
viinamarjad
grill- või suitsukana
majoneesi
soola
pipart

Kõiki aineid võtta enda südametunnistuse järgi või siis sööjate arvu silmas pidades. Haki kapsas ja kana, poolita viinamarjad. Sega kõik kokku ning maitsesta soola ja pipraga. Vala peale majonees. Mina olen salatis kasutanud nii tumedaid kui heledaid viinamarju korraga, on huvitavam. Ka majoneesi pole ma salatile otse kausis valanud, sest ka ilma majoneesita on salat väga maitsev. Niimoodi ongi parem, sest siis saab majoneesi igaüks ise lisada või siis üldse ära jätta. Ka pildil oleval taldrikul pole tilkagi majoneesi. Loomulikult võib katsetada ka erinevate salatikastmetega, mõni tulemus võib üsnagi maitsev tulla.

Võib-olla on kellelgi kusagil ka täpsem retsept, kus ka kogused märgitud. Mina isiklikult ei mäletagi enam, kust see retsept täpselt pärit on.

PS. Kuna pühade tõttu saab mune keedetud ja värvitud piisavalt, siis võib ju ka keedetud muna salatile lisada. Saabki toitvama roa.

laupäev, 31. märts 2012

nothing compares to a quiet evening alone

Facebooki chat on inimesi täis, msn on inimesi täis. Ma ei saa enam aru, mis toimub. Kas me oleme kõik kollektiivselt isekeskis otsustanud, et oleme liiga vanad ja et on aeg kodus istuda? Laupäeva õhtu on ju ikkagi, klubides on mingid lahedad peod ja pubides karaoke või niisama mingi süldibänd. Midagi on ju ikka teha. Või ma eksin?

Mina, kes ma pole kunagi eriline klubihunt olnud, istun jah kodus ja naudin küünlavalgel veini. Mul nimelt käib see "Maa tund" siiamaani, aga see on kõigest väike kõrvalepõige. Mingil imelikul kombel istuvad kodus ka kõik need, kes tavaliselt terve nädalavahetuse kõvasti pummeldavad. Ei tea, kas rahad on otsas või mis nende vabandus on. Samas, aja maha võtmiseks ja kodus vaikse õhtu veetmiseks polegi vist vabandust vaja. Ma arvan.

Tegelikult pole mul ju mingit õigust sellise asja pärast viriseda. Mina olen ju see nohik, kelle arvates pusle kokkupanemine või lauamängud on meeldiv ajaviide. Sellest rääkides, kas keegi tahab aidata mul 1000-tükilist puslet kokku panna. Tegu on mingi maali koopiaga, nii et see on sutsu raskem kui niisama suur loss ümbritsevate puudega vms. Kui keegi aidata ei taha või ei saa, siis ehk oskab soovitada mingit alust sellele. Eelmine suurem pusle sai mingi vana voodiotsa peale kokku pandud, siiamaani rändab mööda maja ringi. Ära pole veel lagunenud. Ja kes puslet kokku panna ei taha, tulgu minuga mängima mälumängu meie armsa koduplaneedi kohta. Ma arvan, et seda oleks hea mängida siis, kui üks veinipudel on tühjaks joodud ja teine alles avatud. Siis ei mäleta mõni enam ka kõige elementaarseimaid asju :)

neljapäev, 29. märts 2012

Arsehole


See on liiga hea, et seda mitte jagada. Joe Black oma tuntud headuses.

neljapäev, 22. märts 2012

kolmapäev, 14. märts 2012

It Wouldn't Have Made Any Difference


Selle nädala soovituseks on Todd Rundgreni lugu. See mees on muusikaline geenius, aga ma olen seda vist varem ka öelnud. Kui ei ole, siis häbi mulle. Kui kellelgi on soovi kuulda seda ilusat ballaadi stuudioversioonis, siis klikagu aga siia.

laupäev, 10. märts 2012

öö

Ainus asi mu elus, mis natukenegi närvikõdi tekitab, on tõsiasi, et ma võin teel peldikusse libiseda, kukkuda, oma kondid murda ja püksi lasta.

That is all.

neljapäev, 8. märts 2012

8. märts

Kas te teate, kuidas näeb välja õpetajate streik? Põhimõtteliselt oli asi nii, et õpsid tulid kõik hommikul tööle. Tunnistan, et nad tegid seda hiljem kui tavaliselt, aga kohale ronisid nad küll. Siis nad siis parandasid töövihikuid või koostasid kontrolltööde küsimusi. Vahepeal oli ka kohvipaus muidugi, sest ilma lobisemata ja kohvi joomata ju ei saa. Loomulikult tehti kõike seda vaikses koolimajas, sest lapsed olid kodudes. Noh, koolimaja oli vaikne ainult siis, kui mina tolmuimejaga aknavahedest sodi ei imenud. Elagu kevadine suurpuhastus! Teoorias tuleb see suurpuhastus muidugi alles vaheajal, aga kes see ikka kannatab nii kaua oodata.

Meil streigiti ainult üks päev, aga tundus, et streikijateks olid hoopis lapsevanemad. Lasteaed oli meil ilusti avatud, aga lapsi oli veidi üle kümne. Kuna ma hetkel lasteaias ei tööta, siis ei tea ma täpsemat arvu. Ma ei viitsinud neid pärdikuid üle ka lugeda, kui nad mänguväljakul ringi paterdasid. Mul oli targematki teha, näiteks mööblit liigutada, et aknale lähemale saada.

Tänane naistepäev pole sugugi targem. Tööle saan alles hiljem, sest on mingi lauluvõistlus ja lapsed söövad vahepeal klassis kringlit. Soovige mulle edu, sest ma pean vähemalt pool kringlit pärast põrandalt kokku korjama. Vähemalt on mul lilli ja šokolaadi. Head naistepäeva kõigile naistele!

kolmapäev, 7. märts 2012

A Little Piece Of Heaven

Sel nädalal siis midagi veidi vanemat, no nii 5 aastat vanemat. Samas sobib see siia nagu valatult.

teisipäev, 28. veebruar 2012

All The Rowboats

Sel nädalal siis midagi uut, mis tegelikult polegi nii uus, Regina Spektorilt. Nii tore on kuulda stuudioversiooni loost, mille live-versioone võib youtube'ist leida tüki mitu.

reede, 24. veebruar 2012

esmaspäev, 20. veebruar 2012

ja sinna mu raha lähebki


See postitus peaks Hixit rõõmustama, sest nüüd ta näeb, mis ma endale ostsin. Uue telefoni ja mp3-mängija. Tunnistan, et olen truuks jäänud nii Nokiale kui Philipsile. See, et ma nägin jube välja, kui kuller mulle mu uue mobiili koju ära tõi, pole üldse tähtis. Puudu oli ainult sinine silm ja viinahais ning olekski Võsareporteri kangelase mõõdu välja andnud.

teisipäev, 14. veebruar 2012

If You Leave Me I'll Kill You

Kuna täna on selline tähtis päev, siis ma mõtlesin kaua, millist pala teile soovitada. Otsustasin lõpuks ühe kauni armastuslaulu kasuks. Enjoy!

laupäev, 11. veebruar 2012

All is not well

Mis juhtub lapsega varsti peale seda, kui ta esimest korda lasteaeda saata? Ta jääb haigeks. Nii juhtus ka minuga. Tegelikult ei saa ma oma haiguses lasteaeda süüdistada, aga nalja teha võib ju ikka. Terve selle nädala olen voodis veetnud ja vaikselt hinge heita üritanud. Olgu, tunnistan, et tegelikult seda viimast ikka ei teinud, kuigi vahepeal oli küll selline tunne, et nüüd on minek. Palaviku süü arvatavasti.

Kõik algas ööl vastu esmaspäeva, kui ma magada ei saanud. Hommikul panin korraliku roobi maha ja lõdisesin teki all, näost hall ja oksenire suunurgas. Kas pole mitte ilus vaatepilt? Mingi hetk üritasin jogurtit süüa ja olin õnnelik, et see sisse jäi. Ära hõiska enne õhtut ehk see tuli siiski sama teed pidi välja, olgugi et paar tundi hiljem. Nii palju oligi minu väikesest komatoossest uinakust kasu. Kõrge palaviku ja koomalaadse seisundi tähe all möödus kaks päeva, kolmapäevast alates olin võimeline ümberringi toimuvast aru saama ning isegi reageerisin. Tunnistan, reaktsioonikiirust polnud ollagi, isegi teod liiguvad kiiremini, aga polnud midagi parata.

Neljapäeval käis õde külmetusega arsti juures ning too küsis, et millal mina siis tema juurde lähen. Kui mulle elu armas ei oleks, siis läheks küll arstile, aga isegi palavikuga ei tee ma nii lolli otsust. Pealegi, asi tundub praeguseks - ptüi-ptüi-ptüi - möödas olevat. Polnudki seekord arsti vaja. Nüüd tuleb aga ennast hoida, sest maakonna perearstid ennustavad, et gripilaadsed viirused tulevad meile märtsis. Äkki oleks pidanud ikkagi end perearstile näitama? Siis ehk oleks öeldud, et need viirused on juba kohal.

Väga raske on terve nädal kodus voodis passida, igav hakkab. Poleks arvanudki, et ma kunagi nii ütlen või, mis veel hullem, kirjutan. Raiun kivisse, et ka tulevased põlved seda ajaloolist hetke hiljem tunnistada saaks. Ajalugu on selleks ajaks küll juba tehtud. Mina, kes ma üksvahe muud ei teinudki, kui et lamasin kodus (või haiglas) voodis, millekski muuks lihtsalt ei jätkunud eriti jõudu. Nüüd pean ma sellist asja igavaks nagu iga normaalne inimene, kes kogu aeg ühest kohast teise jookseb, sest tal on nii palju vaja ära teha ja ööpäevas on ainult 24 tundi. Millal see küll juhtus? Millal minust selline rattas jooksev orav sai?

Homme tööle minnes panen endale fooliumit mütsi sisse, ehk hoiab sooja. Ja labakud panen kätte, sest mu parem käsi on üsna külma poolt räsitud juba. Välikäimla rõõmud, höhöhö. Tegelikult tuleks mingi aeg kõrvitsaseemneid röstida, sest kuivatatud õunad üksi ei paku enam pinget. Kõrvitsaseemneid ju ikka veel võib süüa?

esmaspäev, 6. veebruar 2012

the kids are alright

Lubaduse huvitavamat elu elada olen ma nüüdseks juba täide viinud. Nädala viimased tööpäevad venisid ikka üsna pikaks, 12 ja 15 tundi. Väga tore on hommikul kell kaheksa lasteaeda minna ning kella neljast kooli koristama hakata. Kõige toredam kogu asja juures on see, et sa pole öösel magada saanud. Ma ei saa ise ka aru, kuidas ma need kaks päeva üle elasin, aga tõsi on see, et ma olen veel elus ja ühes tükis. Ma ei saa öelda, et ma terve olen, sest kahjuks pole see nii, aga sellest hiljem (või mitte kunagi).

Võib-olla pean tõesti õppima ei ütlema, aga õnneks ei kahetse ma seekord, et nõustusin. Kuna külma ilma tõttu oli vähem lapsi ka lasteaias, siis oli see üsna normaalne. Pealegi meeldin ma mingil imelikul põhjusel lastele. Ise ei saa ma küll aru, miks peaks ma üldse kellelegi meeldima. Võib-olla on mu lõust lihtsalt nii naljakas või midagi. Lasteaia õpetaja abi olla polegi nii hirmus, soovitan kõigile, kellele lapsed meeldivad. Neile, kes lapsi vihkavad, on selline töö vastunäidustatud. Toitu serveerida, nõusid pesta, koristada ja voodilinu vahetada peaksid kõik oskama. Ükski tegevus pole ju kontimurdev. Külmaga õue ei minda, soojema ilmaga tuleb aidata lastel ka riidesse panna, sest seda ise tehes on kapuutsid näo ees ja vasaku jala saabas paremas jalas.

Armas on aga see, et esimese päeva lõpuks küsiti kasvatajalt, kas mina siis enam ei käi, kui nende tavaline "tädi" terveks saab. Selline asi teeb ka minusuguse jääkuninganna südame soojaks. Hiljem kuulsin, et lapsed olid veel kaklema läinud, sest kõik tahtsid minu joonistatud pilti endale. Joonista siis veel laste käsu palve peale printsesse ja losse ja lilli. Tahad head teha, aga pärast lendab verd ja pisaraid. Ei, ärge muretsege, füüsiliseks vägivallaks ei läinud, lapsed lihtsalt vaidlesid ja igaüks tahtis pilti endale. Ma arvan, et pildist poleks midagi järgi jäänud, kui nad olekski päriselt karvupidi kokku läinud.

Tegelikult peaksin ma praegu magama ning hommikul kell pool seitse üles ärkama, aga ma ei ole hetkel kindel, et sellest asja saab. Nagu ma eespool mainisin, siis pole ma hetkel just päris terve...

kolmapäev, 1. veebruar 2012

Can we live through February?

Tere ilusat veebruarikuud. Ei, õnneks ei ole ma surnuks külmunud. Veel.

Olen mitmeid kordi postitust alustanud, aga keda ühe lihtlabase koristajamuti pihtimused ikka huvitavad. Oleks ma mingi modell või midagi, siis veel. Või, mis veel parem, arst. Samas, mind lastaks siis lahti ja süüdistataks laimamises ja sajas muus surmapatus. Kui ma parasjagu peldikupotte ei küüri või mopiga ei vehi, siis vaatan ma arvutist mingit filmi või telekast Miami Inki ja LA Inki. Discovery Travel & Livingu pealt, kui keegi veel ei tea. Veel kuulan ma muusikat ja surfan sihitult internetis, mistõttu ma tavaliselt pool päeva maha magan. Mitte, et see kedagi peale minu segaks. Kui päris aus olla, siis ma loen ka. Nii palju kui võimalik. 

Ühesõnaga on mul igav tööinimese elu. Kui kass kuskile ei oksenda või põrandale ei situ, on tõesti igav. Kui lapsed prügikasti ei situ või akrüülvärvidega kraanikausse ja aknaklaase ei maali, siis on igav. Mingil tasandil olen ma selle igavaga hetkel isegi rahul. Justkui nii see peakski olema, vähemalt praegu. Vähemalt raha voolab sisse. Vähe ja korra kuus, aga seegi parem kui mitte midagi.

Ainus, millega ma rahul ei ole, on see pagana külm. Mulle meeldib lumi ja talvised pildid jms, aga ilm võiks natukene soojem olla. Või siis see vana sara vähemalt sooja hoida. Ahi on soe, aga toas on külm. Mul on villased sokid jalas ja kampsun seljas ning olen teki sees, aga ikka pole piisavalt soe. Paneks kindad ka kätte, aga siis oleks üsna tülikas trükkida ning sõrmedeta kinnastest poleks hetkel mingit kasu. Sittagi pole muutunud, võiks selle kõige peale öelda. Muutunud on võib-olla ainult see, et ma pole nii depressiivne enam. Hurraa, elagu mina! 

Ma üritan nüüd rohkem blogida ning huvitavamat elu elada, teie üritage tihastele pekki pannes mitte jalaluud murda.

esmaspäev, 30. jaanuar 2012

esmaspäev, 23. jaanuar 2012

The Fine Art Of Poisoning


Nice and slow
Misfortune will flow
But who will know?

teisipäev, 17. jaanuar 2012

been known to gag and sometimes puke

Kas ma tundsin end hästi? Ei. Kas ma tundsin end piisavalt hästi, et tööle minna? Jah. Kas see oli tark mõte? Arvatavasti mitte. Kas see oli vajalik? Jah...

Minu nädalavahetus algas väga kenasti: ööl vastu laupäeva hakkas kõht valutama ning mul tõusis palavik. Hommikul ropsisin ma oma sisisikonna, millest osa tuli nina kaudu, välja. Palavikku oli üle 38 kraadi ning mul olid ikka veel külmavärinad. Pole mõtet vist lisada, et ülejäänud päeva veetsin mingis häguses udus, ilma et oleks päris täpselt aru saanud, mis ümberringi toimus. Vaatasin vahepeal Top Geari sest midagi muud ma teha ei suutnud. Seda ka alles siis, kui Paracetamoli võtmisest oli möödas poolteist tundi ja ma suutsin lõpuks silmi jälle lahti hoida. Poolteist tundi on natuke liiga pikk aeg, või mis? Vähemalt pole mul vaja karta maksakahjustust või üledoosi, mis on mõlemad selle toreda rohu kurikuulsaks lausa teinud. Kuigi jah, sellist statistikat vist palju ei kajastata.

Eilse ehk siis pühapäeva veetsin ma täieliku elava laibana. Ma ei suutnud mitte kui midagi teha, keha oli nii nõrk. Õnneks luud-kondid enam ei valutanud, maosisu vales suunas ei liikunud ning isegi kõrge palavik oli kadunud. Imeline tervenemine! Kuigi jah, ega ma tänagi veel oma tavalises konditsioonis ei olnud. Ehk homme...

Igatahes on selle aasta haiguste konto avatud. Jääme lisa ootama. Või siis mitte.

pühapäev, 15. jaanuar 2012

vürtsikad porgandimuffinid


100 g pehmet võid
1,25 dl fariinisuhkrut
1 toasoe muna
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
100 ml toasooja piima
piparkoogimaitseainet
(kardemoni, muskaati)
2 dl riivitud porgandit
poole apelsini koor ja mahl

Sega jahu, küpsetuspulber ja maitseained. Vahusta või suhkruga, lisa muna ja jätka vahustamist. Lisa riivitu porgand, apelsinikoor ja -mahl ja sega ühtlaseks. Lisa vaheldumisi jahu ja piim ning sega veelkord tainas kergelt läbi. Tõsta paberiga vooderdateud muffinivormidesse või silikoonvormi ja küpseta eelkuumutatud ahju keskosas 220 kraadi juures umbes 15-20 min.*

Päris mõnusa maitsega muffinid. Tegin neid mitu korda ning ühel päeval võtsin tööle ka kaasa. Kõigile meeldisid, kes sõid. Originaalretseptis on ka ingverikreem, aga kuna kõik siin ingverist just vaimustuses pole, siis selle jätsin ära.
*Retsepti otsa komistasin selles blogis ringi vaadates.

kolmapäev, 11. jaanuar 2012

It’s black or green or inbetween, sometimes it looks like weed

Detsembris ostsin ma endale paar väikest teega seotud asjakest. Esimesena leidis tee minuni teepakialus. See on ilusti kannukujuline ja puha. Mulle meeldis see rohkem, kui teine, mis oli ümmargusem ning millele oli "TEA" peale kirjutatud. Peale jõule ostsin ma endale teesõela, mis on ilusas punases tassis. Sõela küljes on väike muffin, mis siis tassist välja ikka jääb. (Juhuks, kui keegi ise selle peale ei tulnud.)

Vasakpoolsel pildil on üks mu lemmikjooke - mustsõstra ürdijook. Mõnusa lõhnaga energiapomm. Kuna see on veidi hapuka maitsega, siis soovitan magusaarmastajatel mesi või suhkur käepärast hoida. Samal pildil on veel Hixi kingitus mulle, genmaicha ehk pruuni riisi tee. Seda kutsutakse ka popcorniteeks. Lõhn pole just kõige parem, aga maitse iseenesest on küll. Parempoolsel pildil on mate koos lisanditega. Näiteks on seal ananassi ja teisi puuvilju. Valges pakis on kookosetee. Tegu kõige tavalisema musta teega, millele on lisatud kookost ja isegi rukkilille. Kookoselõhn täidab ruumi, kui tee tõmbab ning kookos teeb tee magusamaks. Minu arvates on tee lausa kreemja maitsega.
Genmaicha
Mate

Naersin juba, et meil on kööki veel ühte kappi vaja, sest kõik need teed võtavad üsnagi palju ruumi. Peale nende, mis piltidel, on mul veel mitu taimeteed. Lisaks on veel kõik need erinevad pakiteed.

Vahel mõtlen, et peaks lausa uue märksõna olemasolevatele lisama. Selleks oleks muidugi tee, et kõik teesõbrad mu teeteemalised postitused ilusti-kenasti üles leiaks.