Tunda lumehelbeid oma ripsmetel on üks parimaid asju maailmas. Kui ma tavaliselt tulen töölt koju suhteliselt kiiresti, siis täna ma jalutasin ja nautisin talvist ilma. Kõik mured olid hetkega kadunud ning jäänud oli ainult ilus õhtu. Hommikul juba oli mõni õnnelik, sest kõik oli nii ilus ja valge. Kas pole mitte tore, et tegelikult on õnneks nii vähe vaja? Paar lumehelvest ja tuju tõuseb. Eks valge ole ilusam kui hall.
Vaatasin, kuidas lumehelbed tänavalaternate valgusvihus keerlesid nagu staarid punasel vaibal fotograafide ees. Langesid samamoodi keereldes maha, kui just tuuleiil neid laiali ei pildunud. See oli tõesti ilus ja pea oli mõneks hetkeks tühi. Kui just sama tuul muremõtteid samuti laiali ei pildunud. Seljataha jäänud tööpäev ei tundunudki hetkeks enam nii väsitav. Eilsed sündmused ei tundunud nii kohutavad. Isegi haige põlv ei tundunud enam valutavat.
Tulin siis koju, pühkisin trepi lumest puhtaks ja panin kannu tulele. Mis saaks olla parem ilusast talvisest õhtust suure teetassiga? Kõrvale paar eile küpsetatud muffinit ja kass, kes süles mõnusasti nurru lööb. Sama kass, kes valjuhäälselt teretas, kui uksest sisse astusin. Päeva lõpuks polegi rohkem enam vaja. Kui nüüd see talvine külaline vaid pikemalt jääks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar