Minu aasta piltides

You Make It Feel Like Christmas

Tänavu andis oma jõulualbumi välja ka Gwen Stefani. Albumi nimilugu ongi nüüd teie ees ning sellel teeb noka lahti ka Gweni praegune kallim (ja maailma seksikaim mees) Blake Shelton.

 

Käisin ka lõpuks ERMis

Detsembrit alustasin väikese väljasõiduga. Meil oli kollektiivile ette nähtud koolitus ja muuseumikülastus, kutsuti kaasa mindki. Kuna ise ERMi veel jõudnud polnud, siis võtsin kutse ilusti-kenasti vastu. Koolitusel ma pikalt ei peatu, see-eest räägin veidi aga muuseumis nähtust.

Kaks püsinäitust sai ikka ära vaadatud. Esimene neist oli "Kohtumised", mis on tegelikult üks ajarada ja mitu väiksemat näitust. Mind häiris natuke see, et iga nurga peal hakkas kõlama mingi uus tekst. See tegi giidi kuulamise ka natuke raskemaks, seega sai iseseisvalt asja edasi uuritud. (Teised liikusid ikka giidiga kaasa ja nägid lõppkokkuvõttes vähem, nii et see igaühe enda otsustada.) Ise ringi liikudes saab muidugi rohkem keskenduda ühele või teisele huvipakkuvale eskponaadile. Kõige pikemalt peatusin ma vist "Talu elu ja talu ilu" juures. Võib-olla seepärast, et peaaegu kogu elu ühes talus veetnud. Tunnistan, et seal näeb asju, mis nii mõnegi jaoks on huvitavad või isegi üllatavad, aga meil kuuri allgi on need olemas. 😊

Muidugi tuli ära vaadata ka Eesti esimene sinumustvalge lipp. Hiljem avaldas nii mõnigi kahtlust, kas tegu on ikka originaaliga. Veel pean ära mainima näituse "Oma ase". Mind isiklikult häiris see nurgake kõige rohkem. Seitse voodit, seitse lugu, mis kõik kogu aeg mängivad. Ma tundsin hetkeks, et hakkan hulluks minema. Ehk poleks asi nii jube olnudki, aga mul tahtis pea hirmsasti valutada. Sai ikka peale lõunasööki ja enne muuseumiringi tabletid sisse võetud, aga täiesti ära sel korral peavalu ei kadunud.

Näitus "Uurali kaja" oli rohkem minu tassike teed. Sinna sisenedes oli väike puhkenurgakese moodi koht. See oli avar, seal oli piisavalt õhku, seal kostusid loodushääled. Ma mõtlesin vahepeal, et jäängi sinna. Läksin lõpuks ikkagi trepist alla ja liikusin mööda "jõge" edasi. Soome-ugri rahvaste elukeskkond on hästi edasi antud. Nende rõivad, elupaigad ja tarbeesemed on kordades huvitavamad kui vana pangaautomaat, vähemalt minu arvates. Kuulda oli veel loodushääli, tule praksumist, võis vaadata videolõike. Kahest püsinäitusest on see kohe kindlasti minu lemmik.

Praegu on veel võimalik ennast kurssi viia rahvarõivastega, see näitus on avatud järgmise aasta suve lõpuni vist. Eks muuseumi kodulehelt saab täpsemalt vaadata. Kuna ma kunagi tegelesin rahvatantsuga, siis sai ka ise rahvariideid kantud. Seepärast ehk oligi näitus minu jaoks huvitav. Põnev vaadata, millised erinevused Eesti eri paigus olid ja milliseid muutusi riietuses aastaajad kaasa tõid. Ja muidugi see, kas ja kui palju ehteid kanti.

Kõige rohkem pakkus mulle huvi ikkagi "Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi." Mul on nii hea meel, et meie külastus sattus ajale, mil see näitus avatud on. Kui ma ei eksi, siis avatud on see märtsi keskpaigani. Nii mõnigi "pingviinide paraadil" nähtud kleit on näitusel välja pandud. Lähedalt vaadates jääb kohe teine mulje. Minu lemmikuks oli aga Kristina Viirpalu disainitud pruutkleit. See on lihtsalt imeilus.

Peale kõige muu sai muuseumipoest head-paremat osta. Mõni ostis endale uued vardad, meie ostsime söödavat kraami. Siinkohal kiidan nõgesemarmelaadi, mille puhul keegi nõgest koostisosaks ei pakkunud. Koju sõitsime igatahes kõik väikeste ERMi muuseumipoe kotikestega, seega on kaubavalikus midagi kõigile.

Under A Million Lights

Selle nädala pala on Tom Chaplini jõulualbumilt Twelve Tales of Christmas. Tegu siis Keane'i ninamehe teise sooloalbumiga.

 

Terminaator @ Africa

November kujuneski kontserdikuuks. Kuna vana hea Termikas taas Haapsalut väisas, siis olin kohal minagi. Uue omaniku all tegutsevas Africas on nad nüüd esinenud kolm korda. Tuleb tunnistada, iga kord on erinev setlist ja iga korraga on ka klubi arenenud. Esimese korraga võrreldes oli kõik juba täitsa okei. Õhku jätkus kõigile ja laest midagi tilkuma ei hakanud. Selleks korraks oli isegi päris backstage juba tekkinud. Au ja kiitus muidugi selle eest, sest nüüd saab bänd enne lisalugusid ka päriselt lavalt ära minna.

Samas tekkis mul võrdlusmoment eelneval nädalavahetusel toimunud kontserdiga. Publik oli Terminaatori kontserdil palju elavam. Võib-olla on süüdi ka ära joodud alkoholi kogus, sest depressiivses väikelinnas pole peale joomise midagi teha. Mina isiklikult olin muidugi täiesti kaine, aga ringi vaadates oli nii mõnigi end korralikult ära sättinud. See vist andis julguse ka kõvasti (ja valesti) kaasa laulda. Samas, äkki on eestlasel lihtsalt eesti keeles kergem kaasa laulda. (Ma tean, ma olen geenius.)

Lava ees olemisel on muidugi omad plussid, mida võite näha ka YouTube'ist. (Üleval ribal on minu kanalini viiv link.) Tore, kui bänd sind märkab, kuigi Jaagup tunnistas ausalt, et ei mäleta kõiki, kellega koos pilti on teinud jne. Veel kutsus ta üles naisi mehi ahistama ja jõudis reklaamida ka juubeliaasta viimaseid erikontserte. Mainiti ka mõnda kunagist liiget, kelle nimed kõik marulise aplausi teenisid.

Lugudest kõlas nii vanemaid kui ka uuemaid, kaasa lauldi kõigile. Sel korral tuli ära ka "Juulikuu lumi". Minu lemmikuks kujunes muidugi "Kaitseta", seda kuulda oli küll tore. Kunagi oli just see minu lemmiklugu. Õllepudeliga kitarrimängu nägime muidugi ka, sel korral filmisin ma kogu värgi isegi üles. No et ülejäänud maailmale näidata, kuidas ikkagi Eestis kitarri mängitakse. 😉

The 69 Eyes @ Cathouse

Ma olen selle postitusega lootusetult hiljaks jäänud, üritus toimus 10. novembril. Õudne, kuidas aeg küll lendab, praegu on juba detsember. Ma nägin The 69 Eyes'i esmakordselt Rabarockil aastal 2005. Polnud enne festivali suurt midagi sellest bändist kuulnud, aga peale nende kontserti olin müüdud ning nende käekäigul hoian siiamaani silma peal. Nad vahel ikka esinevad meil siin Eestis ka, kuigi ma iga kord kohale ei jõua. Sel korral jälle jõudsin.

Esimeseks esinejaks oli kodumaine Freakangel. Mingi aeg ma täitsa fännasin seda stiili muusikat, seega oli tore "vanu aegu meenutada". Teisena astus lavale Itaalia kollektiiv Sviet Margot. Nende esinemist ma isegi ootasin ning õnneks ei pidanud pettuma. Peale kontserti tegime lauljannaga koos isegi pilti. 

Südaöö paiku oligi aeg kauaoodatud goth'n'rolli meistrite käes. Ma jumaldan laulja Jyrki häält, ausõna. Kohe, kui ta suu lahti teeb, olen mina sulavaha. Ma tean, et seda on raske uskuda, aga nii see on. Muidugi tuleb meest kiita ka eestikeelsete väljendite eest, mida ta siis püüdlikult maha luges. Ilusad plikad ja kuumad puumad kõik kiljusid, või siis tegelikult eriti ei kiljunud, sest vahepeal tundus mulle küll, et suur osa publikust olid kas elavad surnud või lihtsalt magasid. Ma saan aru, et me olemegi külm rahvas, aga nii külm ei tasu ka olla. Bändi kiituseks olgu öeldud, et publikuga suheldi ikka korralikult. Iseasi, kas kõik seda hinnata oskasid. 

Ma pole kunagi pidanud The 69 Eyes'i kontserdis pettuma. Nad teevad alati oma asja südamega ning see paistab välja. Võib-olla aitab ka see, et ma tean kõiki lugusid, seega on endal kergem kaasa elada. Samas, raske on jääda külmaks, kui trummar Jussi - kes on paljajalu ja palja ülakehaga - õlut joob. Enamus sellest õllest voolas lihtsalt maha, meelelahutus missugune. Lugude valikusse mahtusid muidugi suuremad hitid läbi aegade, nagu te kõrvalt ise näha võite. Ühe video tegin ka, kuigi üritasin minimaalselt telefoni kasutada. Parem on hetkes kohal olla, kui et kõike telefoniekraanilt vaadata.

Christmas In New York City

Ilusat talvekuud kõigile. Ilma pikema jututa on teie ees põhjanaabrite The 69 Eyes'i uusim pala. Jah, ka neil on nüüd oma jõululaul.