teisipäev, 28. veebruar 2012

All The Rowboats

Sel nädalal siis midagi uut, mis tegelikult polegi nii uus, Regina Spektorilt. Nii tore on kuulda stuudioversiooni loost, mille live-versioone võib youtube'ist leida tüki mitu.

reede, 24. veebruar 2012

esmaspäev, 20. veebruar 2012

ja sinna mu raha lähebki


See postitus peaks Hixit rõõmustama, sest nüüd ta näeb, mis ma endale ostsin. Uue telefoni ja mp3-mängija. Tunnistan, et olen truuks jäänud nii Nokiale kui Philipsile. See, et ma nägin jube välja, kui kuller mulle mu uue mobiili koju ära tõi, pole üldse tähtis. Puudu oli ainult sinine silm ja viinahais ning olekski Võsareporteri kangelase mõõdu välja andnud.

teisipäev, 14. veebruar 2012

If You Leave Me I'll Kill You

Kuna täna on selline tähtis päev, siis ma mõtlesin kaua, millist pala teile soovitada. Otsustasin lõpuks ühe kauni armastuslaulu kasuks. Enjoy!

laupäev, 11. veebruar 2012

All is not well

Mis juhtub lapsega varsti peale seda, kui ta esimest korda lasteaeda saata? Ta jääb haigeks. Nii juhtus ka minuga. Tegelikult ei saa ma oma haiguses lasteaeda süüdistada, aga nalja teha võib ju ikka. Terve selle nädala olen voodis veetnud ja vaikselt hinge heita üritanud. Olgu, tunnistan, et tegelikult seda viimast ikka ei teinud, kuigi vahepeal oli küll selline tunne, et nüüd on minek. Palaviku süü arvatavasti.

Kõik algas ööl vastu esmaspäeva, kui ma magada ei saanud. Hommikul panin korraliku roobi maha ja lõdisesin teki all, näost hall ja oksenire suunurgas. Kas pole mitte ilus vaatepilt? Mingi hetk üritasin jogurtit süüa ja olin õnnelik, et see sisse jäi. Ära hõiska enne õhtut ehk see tuli siiski sama teed pidi välja, olgugi et paar tundi hiljem. Nii palju oligi minu väikesest komatoossest uinakust kasu. Kõrge palaviku ja koomalaadse seisundi tähe all möödus kaks päeva, kolmapäevast alates olin võimeline ümberringi toimuvast aru saama ning isegi reageerisin. Tunnistan, reaktsioonikiirust polnud ollagi, isegi teod liiguvad kiiremini, aga polnud midagi parata.

Neljapäeval käis õde külmetusega arsti juures ning too küsis, et millal mina siis tema juurde lähen. Kui mulle elu armas ei oleks, siis läheks küll arstile, aga isegi palavikuga ei tee ma nii lolli otsust. Pealegi, asi tundub praeguseks - ptüi-ptüi-ptüi - möödas olevat. Polnudki seekord arsti vaja. Nüüd tuleb aga ennast hoida, sest maakonna perearstid ennustavad, et gripilaadsed viirused tulevad meile märtsis. Äkki oleks pidanud ikkagi end perearstile näitama? Siis ehk oleks öeldud, et need viirused on juba kohal.

Väga raske on terve nädal kodus voodis passida, igav hakkab. Poleks arvanudki, et ma kunagi nii ütlen või, mis veel hullem, kirjutan. Raiun kivisse, et ka tulevased põlved seda ajaloolist hetke hiljem tunnistada saaks. Ajalugu on selleks ajaks küll juba tehtud. Mina, kes ma üksvahe muud ei teinudki, kui et lamasin kodus (või haiglas) voodis, millekski muuks lihtsalt ei jätkunud eriti jõudu. Nüüd pean ma sellist asja igavaks nagu iga normaalne inimene, kes kogu aeg ühest kohast teise jookseb, sest tal on nii palju vaja ära teha ja ööpäevas on ainult 24 tundi. Millal see küll juhtus? Millal minust selline rattas jooksev orav sai?

Homme tööle minnes panen endale fooliumit mütsi sisse, ehk hoiab sooja. Ja labakud panen kätte, sest mu parem käsi on üsna külma poolt räsitud juba. Välikäimla rõõmud, höhöhö. Tegelikult tuleks mingi aeg kõrvitsaseemneid röstida, sest kuivatatud õunad üksi ei paku enam pinget. Kõrvitsaseemneid ju ikka veel võib süüa?

esmaspäev, 6. veebruar 2012

the kids are alright

Lubaduse huvitavamat elu elada olen ma nüüdseks juba täide viinud. Nädala viimased tööpäevad venisid ikka üsna pikaks, 12 ja 15 tundi. Väga tore on hommikul kell kaheksa lasteaeda minna ning kella neljast kooli koristama hakata. Kõige toredam kogu asja juures on see, et sa pole öösel magada saanud. Ma ei saa ise ka aru, kuidas ma need kaks päeva üle elasin, aga tõsi on see, et ma olen veel elus ja ühes tükis. Ma ei saa öelda, et ma terve olen, sest kahjuks pole see nii, aga sellest hiljem (või mitte kunagi).

Võib-olla pean tõesti õppima ei ütlema, aga õnneks ei kahetse ma seekord, et nõustusin. Kuna külma ilma tõttu oli vähem lapsi ka lasteaias, siis oli see üsna normaalne. Pealegi meeldin ma mingil imelikul põhjusel lastele. Ise ei saa ma küll aru, miks peaks ma üldse kellelegi meeldima. Võib-olla on mu lõust lihtsalt nii naljakas või midagi. Lasteaia õpetaja abi olla polegi nii hirmus, soovitan kõigile, kellele lapsed meeldivad. Neile, kes lapsi vihkavad, on selline töö vastunäidustatud. Toitu serveerida, nõusid pesta, koristada ja voodilinu vahetada peaksid kõik oskama. Ükski tegevus pole ju kontimurdev. Külmaga õue ei minda, soojema ilmaga tuleb aidata lastel ka riidesse panna, sest seda ise tehes on kapuutsid näo ees ja vasaku jala saabas paremas jalas.

Armas on aga see, et esimese päeva lõpuks küsiti kasvatajalt, kas mina siis enam ei käi, kui nende tavaline "tädi" terveks saab. Selline asi teeb ka minusuguse jääkuninganna südame soojaks. Hiljem kuulsin, et lapsed olid veel kaklema läinud, sest kõik tahtsid minu joonistatud pilti endale. Joonista siis veel laste käsu palve peale printsesse ja losse ja lilli. Tahad head teha, aga pärast lendab verd ja pisaraid. Ei, ärge muretsege, füüsiliseks vägivallaks ei läinud, lapsed lihtsalt vaidlesid ja igaüks tahtis pilti endale. Ma arvan, et pildist poleks midagi järgi jäänud, kui nad olekski päriselt karvupidi kokku läinud.

Tegelikult peaksin ma praegu magama ning hommikul kell pool seitse üles ärkama, aga ma ei ole hetkel kindel, et sellest asja saab. Nagu ma eespool mainisin, siis pole ma hetkel just päris terve...

kolmapäev, 1. veebruar 2012

Can we live through February?

Tere ilusat veebruarikuud. Ei, õnneks ei ole ma surnuks külmunud. Veel.

Olen mitmeid kordi postitust alustanud, aga keda ühe lihtlabase koristajamuti pihtimused ikka huvitavad. Oleks ma mingi modell või midagi, siis veel. Või, mis veel parem, arst. Samas, mind lastaks siis lahti ja süüdistataks laimamises ja sajas muus surmapatus. Kui ma parasjagu peldikupotte ei küüri või mopiga ei vehi, siis vaatan ma arvutist mingit filmi või telekast Miami Inki ja LA Inki. Discovery Travel & Livingu pealt, kui keegi veel ei tea. Veel kuulan ma muusikat ja surfan sihitult internetis, mistõttu ma tavaliselt pool päeva maha magan. Mitte, et see kedagi peale minu segaks. Kui päris aus olla, siis ma loen ka. Nii palju kui võimalik. 

Ühesõnaga on mul igav tööinimese elu. Kui kass kuskile ei oksenda või põrandale ei situ, on tõesti igav. Kui lapsed prügikasti ei situ või akrüülvärvidega kraanikausse ja aknaklaase ei maali, siis on igav. Mingil tasandil olen ma selle igavaga hetkel isegi rahul. Justkui nii see peakski olema, vähemalt praegu. Vähemalt raha voolab sisse. Vähe ja korra kuus, aga seegi parem kui mitte midagi.

Ainus, millega ma rahul ei ole, on see pagana külm. Mulle meeldib lumi ja talvised pildid jms, aga ilm võiks natukene soojem olla. Või siis see vana sara vähemalt sooja hoida. Ahi on soe, aga toas on külm. Mul on villased sokid jalas ja kampsun seljas ning olen teki sees, aga ikka pole piisavalt soe. Paneks kindad ka kätte, aga siis oleks üsna tülikas trükkida ning sõrmedeta kinnastest poleks hetkel mingit kasu. Sittagi pole muutunud, võiks selle kõige peale öelda. Muutunud on võib-olla ainult see, et ma pole nii depressiivne enam. Hurraa, elagu mina! 

Ma üritan nüüd rohkem blogida ning huvitavamat elu elada, teie üritage tihastele pekki pannes mitte jalaluud murda.