esmaspäev, 23. veebruar 2015

Holiday Home

Kuna viimasel ajal on nii palju juhtunud, siis muusika jagamine jäi unarusse. Nüüd aga on iganädalane rubriik tagasi ning seda pisikese pauguga. Selle nädala tõmbab käima kängurumaa indie-roki kollektiiv The Grates

pühapäev, 22. veebruar 2015

"I'll do almost anything for cake - even trample little children!" - Gayle King

Ma olen märganud, et paljudes koolides korraldatakse koogilaatasid. Eriti populaarsed on need sõbrapäeva paiku ehk siis alles hiljuti. Ma loodan, et järgnev on siiski erand ja mitte reegel. Nimelt lõpetavad paljud koogid prügikastis. Olen enne ka kirjutanud, kui palju toitu lapsed ikkagi ära viskavad. Nende kookide puhul on aga kahju vanematest, kes on vaeva näinud. Kurb, kui aeganõudev maius rämpsuks tembeldatakse. 

Kõige selle juures ei saa ma lastest aru. Miks üldse ostetakse midagi sellist, mida ei sööda? Kas tõesti ainult seepärast, et pinginaaber või sõber müüs? Või võidab see, kellel on laada lõppedes kõige rohkem erinevaid kooke? Raske uskuda, aga kõik on võimalik. Ma ju tean, et lapsed on ostnud, sest enamasti on kõik kohad näritud ja närimata konte kooke täis. Sel aastal läks suhteliselt hästi, kogu kraam oli leidnud tee prügikotti. Mul oli vähem laga, mida koristada, aga kahju oli ikka. Võib-olla on lastel ka kahju nendest, kelle kook vms kandikule ootama jääb. Ehk seepärast nad ostavadki ka asju, mida nad ise ei söö. Pealegi võib juhtuda, et enne ei teagi, et ei söö midagi, kui ise maitsnud pole.

Porgandikook, mida olen korduvalt teinud.
See aga toobki mind järgmise teemani. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas mõned inimesed suudavad täiesti maitselagedaid kooke ja torte teha. Selliste puhul ma isegi mõistan, kui need prügikastis lõpetavad. Ei, ma ei mõtle siin seda, et kook peaks jube magus olema, aga sellel peab maitse olema. Kuna ma ise enamasti kasutan suhkrut vähem kui retseptis öeldud, siis imalad koogid-tordid mulle ka ei istu. Neist hullemad ongi ainult maitsetud "maiused". 

Olen saanud täiesti maitselagedat Napoleoni kooki. See oli üllatav, sest antud koogi puhul olen saanud tihti just liiga magusat. (Tavaliselt siis, kui moosi pole kasutatud.) Maitsetud tordid on alati pettumus, eriti siis, kui välimus lausa ahvatleb. Tõsi ta on, et süüakse ka silmadega, aga kui ongi ainult silmailu ning maitseelamus jääb olemata, siis on kõik poolik. Puuviljad, marjad, moosid - kõigel on ju oma maitse. Miski on väga jama, kui tordi puhul need justkui kaduma lähevad. Tavalistest küpsetistest ei hakka ma parem rääkimagi. Mul endal on kogu aeg kardemon, kaneel ja muskaatpähkel kasutuses. Täiesti normaalne on ka ingver või isegi tšilli. Mõistan, et sellised maitseained kõigile ei sobigi, aga midagi peaks igaüks leidma.

Samas, asi võib ju alati minus olla. Teised ju söövad ja kiidavad. Või kiidavad nad viisakusest? Ma ei tea, ega saagi kunagi teadma. Võib-olla kiidavad nad minu kooke ka viisakusest...


neljapäev, 19. veebruar 2015

Tibutants vol. 4 ehk loomad elutoas

Mõni ehk veel mäletab, et me võtsime suvel kanad. Oleme nendega siin vett ja vilet näinud, aga viimane nädal ületab kõik eelneva. Ühel õhtul tuli ema tuppa ja ütles, et laudas on mingi loom. Esialgu arvasime, et äkki on tuhkur, sest hais oli küll kõva. Igatahes oli jama majas.

Läks õnneks, sest sissetungija sõi muna, aga kanade kallale minek oli vaid aja küsimus. Hakkasime siis uurima, kas keegi teaks kedagi, kes selle looma kinni püüaks. Laudas jätsime tule ka ööseks põlema, nii heaks juhuks. Käisime iga natukese aja järel ka kontrollimas, kas kõik korras on. 

Päeval olime rahulikumad, aga kuna meil on ka tööl vaja käia, siis õhtul oli loomakesel mõned tunnid aega. Selle aja jooksul jõudiski ta ühe kana murda. Nii ei jäänud meil muud üle, kui kanad ära tuua. Loomad linnud elutoas. Päeval kolisime nad esikusse, kus nad on praeguseni.

Peale pikki otsinguid leidsime lõpuks jahimehe, kes ka selliseid väiksemaid elukaid püüab. Peale mõnepäevast ootamist ja peibutise vahetust oligi pahalane käes. Tegu pesuehtsa mingiga. Ameerika naarits oli leidnud tee meie lauta. Heaks juhuks on püünis veel praegugi üleval, sest juba vanarahvas teadis, et parem on karta kui kahetseda. Nii ongi Ruts praegu laudas üksi ja vana koer valvab esikus kanu.

teisipäev, 3. veebruar 2015

Printsessi triibusall

Mõni võib-olla veel mäletab mu toredat lubadust iga kuu üks käsitööprojekt valmis nikerdada. Nüüd on aega jälle rohkem olnud ning jaanuari meistriteos ongi teie ees.

Valmis siis veidi talvine pitssall. Kuna mul oli valget ja sinist lõnga, mis omavahel nii hästi sobisid, siis otsisin mustrit või ideed, kus mõlemaid kasutada saaks. Debbie Blissi raamatust leidsingi sobiva.

Kudumine käis lausa üllatavalt kiiresti, kuigi ka raamatus on öeldud, et selle salli kudumine on lihtsamast lihtsam. Mina tegin kolm mustrikorda, õpetuses oli ainult kaks. Sellegipoolest valmisid mõlemad sallipooled ruttu ja nende ühendamine polnud ka mingi raketiteadus. Nii ongi mul nüüd üks pehme ja õhuline sall, mis paslik ka printsess Elsale.*



* Sealt ka postituse pealkiri.

Lightning Sparked

Ilusat küünlakuud teile kõigile. Selle lühikese kuu esimene nädala soovitus on väikese hilinemisega nüüd teie ees. Enjoy!