Ilm on suur, taevaalune lai, aga siiski kitsas inimestele

Kõik, kõik on uus septembrikuus. Niimoodi vähemalt ütles üks luuletus, mida vast enamik meist ka lugenud on. Kurbusega tuleb aga tõdeda, et nii see ei ole. Ikka kütab kirgi peamiselt üks teema, mis arvatavasti ei vaibu niipea. Tõesti on kurb näha, kuidas kõik pagulastega seotu inimesi esmapilgul kahte leeri jagab. Pagulaskeskuse põleng valas ainult õli tulle. (Bad pun, aga ma lihtsalt ei suutnud vastu panna.) Muide, minu mõtted selle süütamise teemal võtab väga hästi kokku see kirjutis.

Ohtu sattusid kümnete inimeste elud, aga veelgi masendavam on, kui hõlpsalt muutus ühe-kahe provokaatori kuritegu massimeedias kogu rahva kuriteoks, meie kõigi süüks ja häbiks. - Kalle Muuli

Mul ei ole selle süütamise pärast häbi, ma ei tunne endal süüd. Küll aga on mul häbi poliitikute pärast, kes kõik kohe sõna võtma tõttasid. Või siis lausa kohapeale tormasid, justkui nemad oleksid võimelised rohkem tegema kui tuletõrje ja politsei. Võib-olla on meie poliitikute seas selgeltnägijaid, kes suudavad selliste juhtumite lahendamisel abiks olla. Jah, elumaja süütamine on kahetsusväärne tegu ja süütaja väärib karistust, kuid siin ei mängi minu jaoks mingit rolli maja elanike rahvus ega nahavärv ega sotsiaalne staatus.

Miskipärast käituvad paljud nii, nagu Eestis poleks varem pagulasi olnud. Justkui need 150 Vahemere kriisi pagulast oleks esimesed. (Ausõna, on inimesi, kes pole kunagi isegi Vao Keskusest kuulnud.) Ilmselgelt pole meil ka organisatsioone, kes neid aitaks. Peale selle tuleb meil endi taskust neile sadu eurosid maksta, vähemalt nii võib mõne inimese jutust aru saada. Tegelikkuses on toetus siiski väiksem, aga see ei huvita ju tegelikult kedagi. 

Kui üks pool külvab paanikat, siis teine rõhub empaatiavõimele ja inimlikkusele. Vahepeal näidati uudistes pagulasteemat kajastades üht ja sama lõiku sellest, kuidas vabatahtlikud väikest last käest kätte andsid. Võite mind küüniliseks nimetada, aga samal eesmärgil avalikustati ka selle väikese uppunud Süüria poisi pildid. Traagiline, kuid rahvaga manipuleerimiseks kasulik. Võib-olla nüüd ollakse islandlaste moodi valmis ka mujal pagulasi oma kodudesse võtma. 

Samas räägitakse ikka ja jälle, et suurem osa pagulasi on noored täiselujõus mehed, kes tahavad lihtsa elu peale. Eks ole ka selliseid nende nn. laevapõgenike seas rohkem, sest kogu see reis on ikka üsna ohtlik. Pealegi on juba laevale pääsemine kallis. Samas on mul raske kaasa tunda mehele, kellel polnud väidetavalt raha, et nädal aega hotellis ööbida ning oma dokumendid korda ajada. Üllataval kombel oli aga neil kõigil mõni päev hiljem 450 eurot tagataskust võtta, et Saksamaale saada. Raske uskuda, et selline on sõjapõgenik. Pole siis midagi imestada, kui inimesed selliseid avasüli vastu ei võta. Kui pagulasel on ikka nutitelefon(id) ja mitme erineva riigi SIM-kaardid, siis millest me räägime. Mõnel neist on isegi nahka pleegitav kreem kotis. Ei, see ei ole nali. Kui aga piisavalt raha kokku kraapida pole, siis tuleb leppida põgenikelaagritega, mida Neil Gaiman tabavalt kummituslinnadeks nimetab.

Kui valjuhäälsetel vastasleeridel on kõik selge - kui sa pole meie poolt, siis oled meie vastu - siis suurem osa meist elab tegelikult hallis tsoonis. Tsoonis, kus me mõistame sõjapõgenikke ja tunneme neile kaasa. Tsoonis, kus me muretseme oma turvalisuse ja väikese, niigi hapra, riigi pärast. Keegi ei oska ju täpselt ette ennustada, mis saama hakkab ja kuidas pagulased ühiskonda sulanduvad. Me ei tea, paljud neist on mugavuspagulased. Võib-olla on nad kõik toredad, aga äkki on mõned tõrvatilgad meepotis. Ja olgem ausad, juba üks tilk tõrva jätab suhu halva maitse.

Keedä sitta, küdsätä sitta, sitt jääb ikki sitas

Kallid lapsevanemad, õpetage oma lapsed vett laskma. Ausõna, minu mõistus ei võta, kuidas saab olla, et 21. sajandil ei osata arenenud ühiskonnas nii elementaarset asja. Ma saan aru, et igaühe kodune kasvatus on naabri omast erinev, aga ma ei taha uskuda, et kolmandal korrusel elav Maria WC-s vett ei lase. Ma saan aru, kui maal elav tädi Maali seda ei tee. Tal on arvatavasti välikäimla ning sel juhul lihtsalt polegi vett, mida lasta.

Peldikukultuuri asemel lokkab kultuuritus. Sitaga "maalitakse" vahel seintele ja ustele. Paberit kasutatakse harva sihtotstarbeliselt. Prill-laud lastakse täis. Sama juhtub ka poti kõrval oleva prügikastiga. Oma fekaalid maetakse suure paberikuhila alla ning vett muidugi ei tõmmata. Kui mina päeva lõpus tööle jõuan, on aroomid vägevad. Mu kopsud on arvatavasti nüüd surmani terved, sest sitahais on ju teadagi kopsurohi.

Mind ei üllata enam mitte miski. Oma ristsed sain ma üsna töö alguses kätte, kui junne prügikastist leidsin. Seda pole siiamaani miski ületanud ja vist ei ületagi. WC-pottidel trampimine ja vee mitte laskmine on tavalised asjad. Siiski ei saa ma aru, kuidas lapsed kodus WC-s käivad. Kas vanemad tõmbavad peale võsukeste vetsus käiku ise nende junnidele vee peale? Ehk pühivad isegi tagumikku? Ma ei tea, ma tõesti ei tea. Ma saaks veel aru, kui minusugune maalt ja hobusega tegelane unustaks vett lasta. Meil sellist väikest asja pole, see on tõeline luksus. Meil on tuule käes veidi kõikuv peldik, milles talvel tuisuga ka väikesed hanged sees. Mõni käib pimedal ajal seal taskulambiga. Oma inimestel seda muret pole, me oleme pimedusega harjunud. Siiski käitume me väljaspool kodu tsiviliseeritud inimestena. Miks ei suuda seda siis teha lapsed, kellel peldiku asemel ilus valgustatud soe WC? Kas koolis vetsus käies ununevad kõik asjad järsku ära? Siis trambitakse jalgupidi poti otsas, loobitakse paberinutsakaid kõrvalkabiini ja kõige lõpetuseks situtakse prügikasti.

Ma loodan siiralt, et kõike seda teevad üksikud tõrvatilgad meepotis. No tõesti, ma ei taha uskuda, et kõik need 100+ õpilast on sellised matsid. Ah, mis matsid, isegi matsid on viisakamad. Siinkohal ei saa õpetajaid ka süüdistada, sest nemad ei tohi nagunii lastele midagi öelda. Veel vähem võivad nad laste järgi vetsus nuhkimas käia. Seda kisa ei jõuaks keegi kuulata, mis sel juhul lastevanemate poolt tuleks.

Kõige rohkem hämmastab mind aga see, et selline tegevus ei lõpe kooliga. See kestab edasi ja läheb mõnes mõttes isegi hullemaks. No me teame ju kõik, millised on näiteks ööklubide tualetid. Või siis isegi mõnede kaubanduskeskuste omad. See panebki vahel mõtlema, et kuidas inimesed kodudes käituvad. Ma tean selliseid, kes jätavad kasutatud hügieenisidemeid vetsupõrandale vedelema, endal veel külalised. Küllap sellised ka avalikes kohtades lagastavad, neil nagunii ükskõik. Ma ei taha aga uskuda, et niisugused inimesed enamuses on.

“I would rather be a bad feminist than no feminist at all.” - Roxane Gay

Inimesed suudavad mind ikka ja jälle üllatada. Alles üks päev öeldi mulle, et ma ei ole tõeline feminist, sest ma oskan kududa ja mulle meeldib kokata ja küpsetada. Eriti armastan ma küpsetamist, aga ilmselgelt pean ma sellest halvast harjumusest vabanema. Ma võin loll olla, aga ma tõesti ei teadnud, et need asjad kõik omavahel seotud on. Ilmselgelt on minu rumaluses süüdi tõsiasi, et ma pole feministide õpikut lugenud. Arvatavasti on just selles imelises teoses kirjas kõik keelud ja käsud.

Amanda Palmer jagas eelmisel kuul uuesti oma postitust sellest, kuidas tema ei ole mõne arvates tõeline feminist, sest tõeline feminist ei vaata oma meest armastava pilguga. Muide, tema mees on Neil Gaiman, keda vaataks võimaluse korral isegi mehed armastava pilguga. Point on aga selles, et proua Palmeri arvates teeb tõeline feminist just seda, mida ta ise tahab. Radikaalne, kas pole?

Mõni aeg tagasi kirjutas Rents ühest feministist. Ilmselgelt ei ole Dita tõeline feminist, sest tõelised feministid ei teeniks riiete seljast viskamisega elatist. Kõik muu ei oma mitte mingisugust tähtsust. Tähtis on ainult see, et ta teeb midagi, mis feminismipolitseile (umbes midagi sellist nagu moepolitsei) ei meeldi. Vahet pole, et ennast häälekalt feministideks kuulutanud naised kuskil poolpaljalt protesteerivad. Nemad selle eest raha ei saa, nii et see pole probleem.

Selline kemplemine meenutab Kanye Westi, kes jahus peale Grammyde jagamist, et tõelised muusikud sellest üritusest varsti enam osa ei võta. Tema puhul oli oraks tagumikus see, et parima albumi auhinnaga läks Beyonce asemel koju Beck. Ilmselgelt teeb inimesest tõelise muusiku jonniva lapse kombel jauramine, aga mitte 10+ instrumendi mängimine. Sama lugu on ka feministidega. Tõeline feminist vibutab näppu iga kord, kui mõni wannabe õhtusöögi valmistab või oma abikaasat vaatab. Häbi olgu neil wannabe'del.

"I'll do almost anything for cake - even trample little children!" - Gayle King

Ma olen märganud, et paljudes koolides korraldatakse koogilaatasid. Eriti populaarsed on need sõbrapäeva paiku ehk siis alles hiljuti. Ma loodan, et järgnev on siiski erand ja mitte reegel. Nimelt lõpetavad paljud koogid prügikastis. Olen enne ka kirjutanud, kui palju toitu lapsed ikkagi ära viskavad. Nende kookide puhul on aga kahju vanematest, kes on vaeva näinud. Kurb, kui aeganõudev maius rämpsuks tembeldatakse. 

Kõige selle juures ei saa ma lastest aru. Miks üldse ostetakse midagi sellist, mida ei sööda? Kas tõesti ainult seepärast, et pinginaaber või sõber müüs? Või võidab see, kellel on laada lõppedes kõige rohkem erinevaid kooke? Raske uskuda, aga kõik on võimalik. Ma ju tean, et lapsed on ostnud, sest enamasti on kõik kohad näritud ja närimata konte kooke täis. Sel aastal läks suhteliselt hästi, kogu kraam oli leidnud tee prügikotti. Mul oli vähem laga, mida koristada, aga kahju oli ikka. Võib-olla on lastel ka kahju nendest, kelle kook vms kandikule ootama jääb. Ehk seepärast nad ostavadki ka asju, mida nad ise ei söö. Pealegi võib juhtuda, et enne ei teagi, et ei söö midagi, kui ise maitsnud pole.

Porgandikook, mida olen korduvalt teinud.

See aga toobki mind järgmise teemani. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas mõned inimesed suudavad täiesti maitselagedaid kooke ja torte teha. Selliste puhul ma isegi mõistan, kui need prügikastis lõpetavad. Ei, ma ei mõtle siin seda, et kook peaks jube magus olema, aga sellel peab maitse olema. Kuna ma ise enamasti kasutan suhkrut vähem kui retseptis öeldud, siis imalad koogid-tordid mulle ka ei istu. Neist hullemad ongi ainult maitsetud "maiused". 

Olen saanud täiesti maitselagedat Napoleoni kooki. See oli üllatav, sest antud koogi puhul olen saanud tihti just liiga magusat. (Tavaliselt siis, kui moosi pole kasutatud.) Maitsetud tordid on alati pettumus, eriti siis, kui välimus lausa ahvatleb. Tõsi ta on, et süüakse ka silmadega, aga kui ongi ainult silmailu ning maitseelamus jääb olemata, siis on kõik poolik. Puuviljad, marjad, moosid - kõigel on ju oma maitse. Miski on väga jama, kui tordi puhul need justkui kaduma lähevad. Tavalistest küpsetistest ei hakka ma parem rääkimagi. Mul endal on kogu aeg kardemon, kaneel ja muskaatpähkel kasutuses. Täiesti normaalne on ka ingver või isegi tšilli. Mõistan, et sellised maitseained kõigile ei sobigi, aga midagi peaks igaüks leidma.

Samas, asi võib ju alati minus olla. Teised ju söövad ja kiidavad. Või kiidavad nad viisakusest? Ma ei tea, ega saagi kunagi teadma. Võib-olla kiidavad nad minu kooke ka viisakusest...

Laps ei tohi leevale häbi teha, leib teeb teenekord lapsele häbi

Olen viimasel ajal märganud, et üks asi häirib mind päris kõvasti. See häiris tegelikult enne ka, aga nüüd on asi lihtsalt hullemaks läinud. Nimelt jääb mulle peaaegu igal pool silma kohutav toidu raiskamine. Töö juures märkan ma seda kõige rohkem. Lapsed viskavad lausa uskumatult palju toidukraami lihtsalt prügikasti. Õpetajad ise pole ka sellest patust priid, neil jääb jääke ka puhketoa külmikusse, kust need mõne aja möödudes ära visatakse. Olgem ausad, sama toimub sel juhul ka paljudes kodudes.

Märkasin ka lasteaias asendajana, kui palju lapsed tegelikult järele jätavad. Nad ju vaatasid pitsat ka nagu ilmaimet, kuigi ma tean mõne puhul kindlalt, et nad söövad pitsat. Hommikusest pudrusöömisest ei tasu üldse rääkida, pool sellest läheb ämbrisse. Kooliosas pole asi sugugi parem, ka seal on jääke palju. Jah, meil on inimene, kes jäägid loomade varjupaika viib. Puhas toit, mis järele jääb, läheb kodututele. Kõik on justkui korras. Samas on need pütid mõnikord terve öö ja pool päeva ka kaubaluugi juures. Raske uskuda, et see siis veel süüa kõlbab. Praegu pole asi võib-olla nii hull, sest on külm, aga ikkagi. Ei tea, kas süüdi on mõtteviis, et koolitoit nagunii süüa ei sünni, või on laste söömisharjumused ja kodune toit koolis pakutavast niivõrd erinevad.

Kui te nüüd arvate, et lapsed puhvetist saiakesi ostavad, siis eksite. Koolil polegi puhvetit. Saiakesi söövad nad küll, seda näen ma püpgikastides olevate pakendite ja saiakeste järgi. Jah, nad viskavad ka need ära. Tihtilugu on ära visatud ka küpsiseid ja komme. Rääkige siis veel, et lapsed maiustusi armastavad. Seega pole asi ainult koolitoidus. Prügikastis lõpetavad ka igasugused puuviljad. Enamasti on üks amps võetud, aga vahel on täiesti puhas ja terve vili ära visatud nagu suurim rämps maailmas. Seda nähes saan ma isegi aru neist, kes vabatahtlikult konteineritest toitu otsivad. Päriselt.

Ei, ma ise seda ei suuda. Minu jaoks on suur saavutus juba see, et nüüdseks suudan prügi konteineritesse visata ilma vastikustundeta. Selle eest saan tänada ainult oma tööd. Vähemalt pole mina pidanud käsi mööda prügikonteineri siseseina tõmbama ning neid siis lakkuma. *võdistab õlgu* Teraapia missugune. See, et mina midagi sellist (veel) ei suuda, ei tähenda, et teised seda teha ei võiks. Lasku aga käia, kui see neile sobib. Ma saan aru ju küll, et pesed puuviljad puhtaks ja võidki need nahka pista. Või et terve pakk küpsiseid, mis peale papi on veel ka kilega ümbritsetud, pole ülejäänud prügiga kokku puutunud. Seega, kui kedagi see ei sega, siis andku teada. Ma olen nõus sellise kraami teile andma. Sel juhul ei lähe see vähemalt raisku. 

Raisku läheb aga kraam, mis külmkappi ootama jääb. Vahel suletult, vahel avatult. Ma saan aru, et alati ei jõua kõike korraga ära süüa. See aga ei tähenda, et avatud pakendi võib nädalateks külmikusse unustada, nii et see lõpuks hallitama läheb. Sama kehtib suletud pakendite puhul, kui see just mingi sada aastat säiliv asi ei ole. Jah, ka meil juhtub vahel, et "leian" midagi külmkapist, mis tuleb ära visata. Viimasel ajal on seda üha harvem ette tulnud, sest ma lihtsalt ei osta enam neid asju. Kuna peale minu elab siin ikkagi kaks inimest veel, siis lihtsalt on nii, et mingeid asju keegi ei söö. Enne oli meid rohkem, aga siis kadus toit ka kiiremini, nii et selliseid probleeme eriti ei tekkinud.

Üldse oleme aja jooksul igatmoodi raiskamist vähendada aidanud, ilma sellele niimoodi mõtlemata. Kui meil loomad (lehmad-lambad) veel olid, siis nii mõnigi andis oma leivakoorukesed meile. Üks söökla sealhulgas, neil ikka jääb leiba järele. Kõigest leivasuppi või küüslauguleibu teha lihtsalt ei jõua. Mitmeid kordi on tutvuste kaudu ladudest igasuguseid konserve saadud. No selliseid, mis mõlkis on. Need enamasti müügiks ei lähe, kuid olen selliseid ka poeriiulitel näinud. Sel juhul mõtlen küll, et nad oleksid sellele allahindlust tähistava kleepsu peale võinud panna. Arvan, et nii kaoks need sealt riiulitelt üsna kiiresti. Naabrid said mõni aeg tagasi kuskilt suure kasti üliküpseid banaane. Iseenesestmõistetavalt jagasid nad neid laiali. No kui ikka endal üle on, siis annad ju teistele ka.

Kodus annab üldse üsna palju ära teha, et toitu võimalikult vähe raisku läheks. Ma tean inimesi, kes saia- ja leivanukke ei söö. See tundub mulle täiesti jabur. Nii mõnigi kord annab selle ju lausa kolmeks lõigata. Nemad aga ei söö neid üldse ning need rändavad siis prügimäele. Suvel juhtus paaril korral, et 2-3 viimast viilu läksid hallitama. Need viskasin muidugi ära, aga raske südamega. No lihtsalt ei raatsi toitu ära visata. Igatpidi riknenud kaup muidugi lõpetab prügikastis, aga üritamegi nii teha, et seda võimalikult harva juhtuks. No teate ju küll, nälgivad lapsed ja kõik muud jutud. Pealegi on mind kasvatatud leiva austamise vaimus ning midagi priisata pole meil kunagi olnud. Äkki ongi "hea elu" inimesed hukka õpetanud?

Kooselamisest ja muust

Viimasel ajal kütab kirgi jälle see kooseluseadus. Või noh, tegelikult kütavad kirgi mingid kindlad indiviidid, kes rahvast ässitavad. Õnnestunult. Ma siiralt kahtlen, kas kõik need plakatite ja õhupallidega protestijad on üldse kooseluseaduse tekstiga tutvunud. Arvatavasti mitte, sest tegelikult ei oma see ju ka tähtsust. Peaasi et on, mille vastu võidelda. Tunnistan, et sellisel kujul jätab see seadus tõesti veidi sellise kiirelt kokku klopsitud mulje. Samas võib lahti võtta ükskõik millise teise seaduse ning ka sealt vaatab vastu peaaegu et mittemidagiütlev ja laialivalguv tekst. Egas muidu saa seadusi paragrahv paragrahvi järel isemoodi tõlgendada.

Ma ei teagi, kas minu tutvusringkonnas on omasooiharaid. Võib ju olla, aga nad lihtsalt ei julge "kapist välja tulla". Kas saakski seda neile pahaks panna? Kui kapiukse taga ootab sind hangudega varustatud matsikari, siis jääks ise ka vist sinna kappi. See on turvalisem. On ju ka paljude kooseluseaduse vastaste seas levinud arusaam, et "omas kodus tee, mis tahad". Justkui peale kooselu registreerimist koliksid kõik metsa kuuse alla. Ma võin loll olla, aga minu arust kooselu toimubki inimeste kodudes. Kus mujal inimesed elavad? Omas kodus võid naist vägistada ja lapsi peksta, kedagi ei huvita. Siis ei tule inimesed plakatitega tänavaile pereväärtusi taga nõudma, kuigi just siis peaks. Sellised asjad ei tundu kedagi häirivat, aga kui kaks samast soost inimest tahavad ka seaduslikult koos elada, siis on jama majas. Kummaline maailm, kas pole?

Mingil põhjusel on kõik veendunud, et kui see seadus vastu võetakse, hakkavad kõik homod lapsi kasvatama. No ma ei tea, ma ei taha seda eriti uskuda. Jah, registreeritud elukaaslasel on lihtsam teise osapoole bioloogilist last lapsendada, aga see ei tähenda, et kõik seda ka teha tahavad. Pealegi, kolmanda isiku lapse võib ta lapsendada, kui piirangud oleksid "registreeritud elukaaslaste suhtes äärmiselt ebaõiglased". Iga ametnik võib ise otsustada, mis on äärmiselt ebaõiglane ja mis mitte. Seega on hirmul taas suured silmad. Pealegi ei leia ma, et samasoolised vanemad nüüd inimkonna hävingu alguseks oleks. Miskipärast arvatakse, et samasooliste vanematega kasvanud lapse maailmavaade on väärastunud. Kui kaks isa või ema kasvatavad oma last (või lapsi) teadmises, et armastus ei küsi peale vanuse ka sugu, siis mis selles halba on. Kui lapse vanemad on erilised sitapead või lihtsalt katkised inimesed, siis pole sealt tavaliselt head nahka loota. Sellel pole aga mingit pistmist vanemate soo ega ka arvuga. 

Leidub ka selliseid, kes siiralt väidavad, et neil pole homode vastu midagi. Peale mida hakkavad nad pikalt ja laialt jahuma sellest, kuidas see pole ikka normaalne, et üks mees teisele "perse kütab". Seepeale tahaks küsida, kas nad ise ka kuulevad mida nad suust välja ajavad. Kõige tipuks lähevad nad koju naisega anaalseksi proovima. Imetabasel kombel pole sel juhul "perse kütmisel" midagi viga ja seda nähakse jälle kui normaalset tegevust. Samuti pole neil midagi erilist ka lesbide vastu, sest kaks naist omavahel asjatamas on nii seksikas. Kui needsama kaks naist peaks juhtumisi tahtma koos last kasvatada, siis on jälle asi ebanormaalne. Kõik on justkui okei seni, kuni see nende seksuaalfantaasiaid toidab ning nende armastatud "traditsioonilist" peremudelit ei ohusta. Mis on üldse see traditsiooniline peremudel? Kas pole ka see koos kõige muuga aastasadade jooksul muutunud? 

Vahel tahaksin lihtsalt küsida kõigi nende inimeste käest, kas teiste, neist natuke erinevate, inimeste õnn ja heaolu tõesti nende endi minapilti mõjutab. Oleksin peaaegu öelnud valikud, aga seksuaalne orientatsioon pole ju tegelikult valik. Mina ei ole kunagi teadlikult otsustanud hetero olla, ma lihtsalt olen. Ma ei saa sinna midagi parata ning seda ei anna ravida. Miks siis osa ühiskonnast siiamaani arvab, et homoseksuaalsust annab?

And I've seen your legs, yeah, they're hairy too

Lady Gaga oma tuntud headuses/hulluses. (Pildi leidsin siit)

Kas mulle ainult tundub, või on suve saabudes ka rohkem igasuguste karvaeemaldustoodete reklaame? Talvel ma nagu ei täheldanud nii paganama palju Veeti oma teleriekraanil. Samas ei vaata ma tegelikult eriti palju telekat ja äkki ma lihtsalt satun siis vaatama, kui nemad seda reklaami näitavad. Kuigi jah, nii suurtesse kokkusattumustesse ma ei usu. Ja olgem ausad, Veet ja Scholl on lausa kõrvuti vaatamiseks/ostmiseks välja pandud, et suveks ikka jalad korda saaks. Ilusalongides on spetsiaalsed pakkumised samal teemal, nii et võib vabalt olla, et ka reklaame näidatakse rohkem. 

Soojemate ilmade saabudes kuulsin nii mõnelgi korral, kuidas naised kurtsid, et peab nüüd jälle karvu ajama hakkama. Nojah, talvel on karupüksid, aga suvel tahaks ju ikka seelikuga käia, seega tuleb tüütust karvkattest vabaneda. Sellest mina aga aru ei saa, miks seda kohustusena võetakse. Ja seda nimelt suvel. Mina arvan ikka, et kui raseerida/depileerida, siis igal ajal. Kui aga see nii jube tundub, siis seda mitte teha. Samas, meie ühiskond on nii "tolerantne", et eriti ei saagi muudmoodi. Me elame siiski maailmas, kus juhtub selliseid asju. Tuleb välja, et kogu selles raseerimisjamas võime aga süüdistada Gilette'i, sest just tema arvas, et peab oma toodet ka naistele müüma. 

Õnneks on siiski ka inimesi, kes teevad just seda, mida ise tahavad. Eemaldavad karvu sealt, kust ise tahavad. Teevad seda viisil, mille nad on ise valinud. Ütlevad aidaa just nii paljudele karvadele, kui ise soovivad. Alles hiljuti nägin üht naabrinaist karvaste kaenlaalustega. Tädi oli palava ilma puhul varrukateta särgi selga pannud ja teda ei häirinud need karvad üldse. Au ja kiitus talle, ma ütlen. Ka kuulsused jäävad tihtipeale kaamerate ette karvaste kaenlaaluste või jalgadega. Seejärel tehakse sellest küll suur uudis ja kuulutatakse tegu moefopaaks, olgugi et see igaühe enda otsustada peaks olema. Amanda Palmer on harjunud karvaseid kaenlaaluseid eksponeerima ja teda ei paista absoluutselt huvitavat, mis teised sellest arvavad. Samas, tegu on naisega, kes kirjutas sellise loo. 

Ma ei saa väita, et ise patust prii olen - eemaldan ju ka ise soovimatud karvad. Siiski ei leia ma, et see mingil kindlal aastaajal kohustuslik oleks, sest teen seda kogu aeg. Samas ei tee ma ka suurt paanikat, kui paar päeva raseerimata jääb. Võib-olla olen ma aga lihtsalt laisk logard. Ehk seepärast leiangi, et see olgu igaühe enda otsustada, kas seda teha või mitte. Kui sa ikka igal suvel kurdad, et pead talvel hoolega kasvatatud kasuka maha ajama, siis äkki polegi sel mõtet. Samuti ei arva ma, et see ainult naiste pärusmaa oleks. Tean mõnda meest, kes kaenla alt karvu ajavad või piiravad. Olen korra isegi venna selga vahatanud, sest tal viskas üle see, et ta libahundiga sarnanema hakkas. Seega mingu oma karvade kallale need, kes ise tahavad, mitte need, kelle peale lihtsalt paari karva pärast kõõrdi vaadatakse.

Spring in the air...

Kui te arvate, et kevadekuulutajateks on linnud või pargipingil (või poe taga) istuvad parmud, siis te eksite. Mitte küll väga rängalt, aga natuke siiski. Palju suuremad kevadekuulutajad on noored, kes vallutavad staadioni. Nende seas tundub olevat ka parme, aga see pole hetkel oluline. Aru ei saa ma aga sellest, kuidas neil nii palju vaba aega on. Kuidas on võimalik, et nad võivad tundide viisi palli mängida või siis istuda ja juua. Peab ikka tahtmine olema, et lihtsalt niisama passida.

Olgu, need, kes jalg- või korvpalli mängivad, ei passi niisama. Teised aga küll. Pealegi peavad nad kõik olema raudse tervisega, sest istutakse peaaegu palja persega külmal pingil või maas. Jalgpalli armastajaid ei takistanud ka eelmise kuu alguses kerge lumi. Nemad mängisid lühikestes pükstes täiesti rahulikult edasi. Minul oli paljalt nende nägemisest külm.

Kuid ka see pole veel kõik. Kõige toredamad on autodega noored. Naljakas on vaadata, kuidas sõidetakse korvpalliplatsile ning siis hakatakse palli korvi viskama. Või noh, korvi poole. Ilmselgelt on selline tegevus väga tervislik, sest nad ju ikkagi teevad sporti. Mulle tundub ainult, et nad peaksid palju rohkem selle spordiga tegelema. Ehk jaksavad nad siis mõne aja möödudes need paar sammu teeservast või lähedal asuvast parklast palliplatsile teha. Praegu nad nii raskeks asjaks veel suutelised pole.

Samuti ei ole nad suutelised midagi ilma tümpsuta tegema. Palli ei saa mängida ilma selleta. Suitsu ei saa teha ilma selleta. Ma ei teagi, kas nad on sellisest asjast nagu vaikus üldse kuulnudki. Arvatavasti mitte, sest kui muusika ei mängi, siis kisavad nad ise nii valjusti kui võimalik. Enamasti roppusi, aga pole viga, sõbrad saadavadki sõpru kogu aeg sellistesse kohtadesse, kus päike ei paista. Tümpsu juurde tagasi tulles, see on lihtsalt kohutav. Ma ei suuda isegi ette kujutada, mis tunne seal autos istudes võib olla. Kui mina kuulen seda vaibakloppimismuusikat majas sees kõrvaklappidega olles, siis mis nemad sealsamas küll kuulevad. Või nad ei kuulegi midagi...

Can these boys smell me bleeding through my underwear

Mõni aeg tagasi jagas Amanda Palmer (Kui te ei tea, kes on Amanda Palmer, siis pole te ilmselgelt varem mu blogi külastanud.) Tumblr'is üht pilti. Link jõudis muidugi ka Twitterisse, sest paljudel on kõik sotsiaalvõrgustike kontod omavahel ühendatud. Paljud inimesed olid sellest postitusest vaimustuses, kuid oli ka neid, kes nõudsid NSFW märgistust ja seda põhjusega. Kõige huvitamavad olid aga need Tumblr'i kasutajad, kelle arvates oleks pidanud postitus lausa trigger warning märgistusega olema. Mis selles pildis (lingile klikkida omal vastutusel) siis nii jubedat oli? Tegu on ju kõigest vagiinaga... või noh, verise vagiinaga.

Ma saan aru, et olukorras, kus su ümber on palju inimesi, siis ei ole vist jah kõige parem, kui su ekraanilt midagi sellist paistab. Inimesed hakkavad ei tea mida arvama ning sind peetakse imelikuks või lausa rõvedaks. Ammu on ju teada, et menstruatsioon on rõve. Veel rõvedam on pilt sellest. Hiljaaegu sain ma aga teada, et naistele mõeldud intiimhügieenitooteid osta on ka rõve. Nimelt ütles mu oma õde, et ta ei tahtnud poest sidemeid osta, sest tal oli ainult läbipaistev kilekott. Ilmselgelt tuleb kõike "päevadega" seonduvat varjata, sest see on ju rõve. 

Siinkohal tunnistan ma raske südamega, et kord 26-28 päeva jooksul olen ma mõned päevad "rõve" ja pean kasutama neid "rõvedaid" hügieenitooteid. Mulle piisab sellest, et mul sel ajal sitaks valusad krambid on. Mulle piisab sellest, et paar päeva varem paras blowfish olen. Mul ei ole vaja veel seda, et ma hügieenisidemete ostmist põdema pean. Või, mis veel hullem, seda üldse varjama. Kust üldse selline mõte pärit on? Kust see tuleb? Kas meie ühiskond on nii perses, et ka sellise väikese asja pärast tuleb häbi tunda? Võib-olla olen ma nüüd mõne silmis feminist, aga kui ma ikka midagi ostma pean, siis teen ma seda avalikult. Kassapidaja ju ikka näeb. Kui vaja oleks, siis kannaksin oma ostu ka uhkelt pea peal. 

Mõni naine loob millestki nii "rõvedast" midagi ilusat. Menstruaalvere kasutamine kunstis on üsnagi levinud ning sellel on isegi oma nimetus - menstrala. Vaadake neid pilte ja öelge, et need ei ole ilusad. Neid isegi ostetakse. Kui surnud rakkudest saab midagi nii ilusat teha, siis kuidas saavad nii paljud öelda, et tegu on millegi rõvedaga. Tegu on täiesti normaalse kehafunktsiooniga. Küllap on sittumine ka rõve, aga ikkagi tarvilik. Või mis?

PS: Pealkiri on Ani DiFranco loost Blood In The Boardroom.