kolmapäev, 19. oktoober 2011

No one wants to listen to me talk about my boring life

But I think you know
I can't explain what's in my brain
That tells me where to go
But I think you know

For I would draw a diagram

To signify the things I am
But I think you know

Ma ei suudagi otsustada, mis oli tänase päeva juures kõige toredam. Peale esimest tundi, kus meil juhtus kontrolltöö olema, otsustas mu keha natuke streikida ning ma tõesti tundsin, nagu oleksin suremas. Midagi sellist ma vist olingi, sest pinginaaber küsis, kas ma hakkan surema või elan veel. Ma otsustasin siiski elada, hoolimata tõsiasjast, et midagi head mind ees ootamas polnud. Kolmandasse ja viimasesse loengusse ma ei jõudnudki, sest mul oli tõesti nii kuradi halb olla, et silme eest läks vahepeal mustaks. Nojah, ega 3 tundi ööund ole piisav, aga see oli maksimum, mis ma eelmisst ööst võtta sain. Pealegi on mul jälle midagi viga, millest ma ise väga hästi aru ei saa, aga sellest kunagi hiljem. Ma pean enne kõik sümptomid kirja panema.

Koju jõudnud, töinasin ma natuke. Või noh, kohe päris palju. Ise ka aru ei saanud, mis hakkas, lihtsalt töinasin nagu mingi debiilik. Ma olen viimasel ajal ikka nii pagana labiilne, et hirmu ajab nahka. Jumal tänatud, et ma sel hetkel üksi olin, muidu oleks vist peldikusse nutma pidanud minema. Peale selle ronisin teki alla ning veetsin mõned tunnid looteasendis. Liiga tuttav tundus see kõik, liiga tuttav. Miks on nii, et just siis, kui sa arvad, et mingi asjaga on kõik, otsustab see tagasi sind piinama tulla? Miks ometi? 

Homme on kergem päev, ma arvan. Või vähemalt loodan. Ehk saab täna öösel ka rohkem magada. Ehk hakkab parem, igas mõttes. Duši all käies avastasin, et mul on jala peal taas mingi sinikas. Mõned päevad tagasi tekkis üks sinikake käe peale. Ma ei saa enam aru, mis mul viga on. Viimasel ajal tulevad need sinikad ikka eriliselt kergesti. Samas ma enamasti ei tajugi, et nii kõva lops on, et sinika tekitaks. Nojah, eks tuleb niimoodi edasi elada.

And in the end it all boils down
A useless bit of running 'round
'Cause I think you know

esmaspäev, 17. oktoober 2011

stuck in the mud



Kuna eelmine nädal vahele jäi, siis sel korral midagi eriliselt head. Enjoy!

laupäev, 15. oktoober 2011

Yes another Wednesday of things I haven't done

Ma pole surnud, lihtsalt tudeng. Kolmapäev oli tore päev. Me magasime sisse ning mingil hetkel otsustasime veini jooma hakata. Punane vein ja sinihallitusjuust, sellest paremat lihtsalt pole. Õhtuks oli sellest saanud juba 5 pudelit veini ja 2 pudelit dlighti. Täis peaga sada korda poes uue veini järel käimine pole sugugi imelik. Vähemalt oli see lõbus.

Kuidagi juhtus nii, et lõpetasime Hollys. Kuigi jah, seal ei olnud me sugugi kaua. See ei tee mind isegi kurvaks mitte, sest ma sain taas kinnitust sellele, et ma pole eriline klubihunt. Isegi mitte umbjoobes olles. Korra astusime ka Shootersisse sisse, aga see pole meie maitse järgi. Valli baaris sai millimallikat joodud ning edasi ootas meid juba mingi burgeriputka. Drunken munchies, mis muud.

Jala ühikasse tagasi minna polnudki nii hull. Mis sest, et mul kontsad all ning jalatallad juba tuld lõid. Kuigi jah, võtsin saapad jalast ning käisin rahus edasi. Ime, et mul praegu kopsupõletikku pole või midagi muud. Tee oli suht märg ning mul õhukesed sukad jalas, varvaste vahel lirtsus lausa. Neljapäev oli seetõttu toredast toredam. Terve päeva tundsin, nagu oleks ikka veel täis. Kui ma õhtul koju jõudsin, siis hakkasin alles kaineks saama.

Kuna Mannu otsustas kõik kuradile saata ning koju naasta, siis oli see mõnes mõttes ka goodbye party. Me hakkame teda igatsema, mina eriti. Me iseloomud sobisid. 

kolmapäev, 12. oktoober 2011

birthday bunny and other things

Teatavasti harjub inimene kõigega, nii ka mina. Harjun tudengieluga, ühikarotiks olemisega ning perekondlike lõuna- ja õhtusöökidega. No olgem ausad, tänu viimasele saan hommikul süüa kala taignas ning tõdeda, et on sitaks hea, kui ei pea mingeid võileibu tegema. Thanks grandma.

Kui mu mõõnad välja jätta, siis on suhteliselt hästi läinud. Või noh, eelmine esmaspäev ropsisin sisikonda välja, selle asemel et loengusse minna. Oleksin võinud ju sinna ka oksendama ronida, oleks huvitav olnud. See esmaspäev ei jõudnud ma samuti loengusse, sest õppisin ladina keelt. Ma siiralt loodan, et see töö mul hästi läks. Või noh, piisavalt hästi, et tehtud saaks. Ma ikkagi õppisin palju ja oskasin enamus asju.

Sain Hixiga kokku. Ta andis üle sünnipäevakingi, millele me põhimõtteliselt päkad silma ajasime. Natuke jäi seda Jägermeistrit pudeli põhja. Ma jõin selle loomulikult siis ära, kui koju jõudsin. Vähemalt on nüüd teada, kuidas kahe loengu vahelist aega tegelikult sisustada tuleb. Ei tea, kas foneetika õppejõud lõhnu ka tundis. Mu hääldus ja muu jama oli imelikul kombel isegi veidi parem kui tavaliselt. Fenomen missugune. 

Nüüd tuleb see nädal kuidagi lõpuni vedada. Või noh, neljapäevani. Siis ära koju ning reedel juba arstile. Eks näis, mis saama hakkab, aga midagi hullu vist ei tohiks tulemas olla. Kuigi, never say never.