Taas on aeg kokkuvõtteid teha

Kuna sel aastal on antud nurgake päris vaikne olnud, siis pole eriti midagi aasta lõpus kirjutada. Vaadake siis pilte ja kuulake muusikat. Ilusat vana aasta lõppu ja veel ilusamat uue algust!

This Christmas Day

Ka Jessie J andis tänavu jõulualbumi välja. Antud kauamängiva nimilugu ongi nüüd teie ees.

Tallinna Jõuluturg

Paar nädalavahetust tagasi käisime õega pealinnas jõulumeeleolu otsimas. Tegelikult olen juba ammu tahtnud Tallinna Jõuluturule minna, aga igal aastal on nii kiire olnud ja mitte kuidagi ei jõua sellel ajal pealinna. Ei teagi, kuidas alati see aasta lõpp kiireks osutub. Kogu aeg tee ettevalmistusi ja torma ühelt koosviibimiselt teisele. Tegelikult peaks just vastupidi olema, et pühade eel ja ajal võetakse aeg maha. Kuskil läks midagi valesti ja nii me kõik siis jookseme nagu oravad rattas.

Igatahes oli sel aastal nii, et ma sõna otseses mõttes võtsin Jõuluturu külastuse plaani. Sai lausa kalendrisse märgitud nagu mingi tähtis koosolek vms. Isegi bussipiletid ostsin aegsasti valmis, et sel päeval ikka Tallinnasse sõit tuleks. Ainult ilmaga läks natuke nihu, aga küll teine kord näeme lund ka. Eks siin Eestis olegi viimasel ajal nii, et kunagi ei tea, kas saad lund detsembris või juunis.

Suvel sai Tallinna vanalinnas veidi jalutatud ning Raekoja platsil ütlesin veel õele, et detsembris tuleme tagasi jõuluturule. Nali naljaks, aga täpselt nii läkski. Esimese asjana tuleb muidugi mainida jõulukuuske. See on ikka nii ilus, eriti ilusad on just need punased ehted. Säravad südamed sobivad nagu valatult tumerohelise puu peale. Mitu korda ilusam puu kui Haapsalus. Kes teab, see teab.

Terve turg on omamoodi muinasjutumaailm oma karussellide, tulede ja puust majakestega. Unustasime selles tuledesäras ja jõulumuusikas veidi sombuse ilma sootuks. Eks kuum glögi aitas ka sellele kaasa. Glögi ja hõõgveini on seal igale maitsele, nii mõnestki putkast saab kuuma jooki natukese kangemaga. Mina muidugi jõin seda alkoholivaba varianti, aga õel lõi silmas tuluke särama ikka küll. 😉

Kaupa leidub Jõuluturul samuti igale maitsele, on nii soolast kui magusat, käsitööd ja uuema aja säravaid jõuluvalgusteid. Piparkooke meil vaja ei olnud, aga kommileti ees olid silmad hetkeks kirjud küll. Siiru-viirulised ja erikujulised pulgakommid tundusid kõik nii meeletult ahvatlevad. Mõned leidsid lõpuks tee ka meie kotti ning hiljem siis juba kõhtu. Juustumüüja ees ei olnud me veel minutitki seisnud ja arutlenud, kui meile juba üht-teist maitsta anti. Mis nii viga, söö kõht täis ja mine midagi ostmata edasi! Meie siiski ostsime, sest juustusõbrad oleme kõik, isegi koer. Õde ostis veel hiljem metsseasinki. Vot seda mina maitsta ega süüa ei tahtnud.

Üks asi, mis ma turul liikudes tähele panin, oli külaliste rahvus. No seal kuuleb ikka nii mitut erinevat keelt! Sugugi ei imesta selle üle, et just Tallinna Jõuluturg hiljuti Euroopa parimaks jõuluturuks valiti. Kõige vähem oligi kuulda just eesti keelt. Õnneks või kahjuks jääb juba igaühe enda otsustada. Eks päevad ole erinevad, võib-olla mõnel teisel päeval rahvusvahelisi külalisi eriti polegi. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et soovitan kõigil vähemalt korra ikka turul ära käia. Praeguse ilmaga lausa lust sellises kohas natuke jalutada ning kuuma glögi juua. Võib-olla jääb isegi midagi ilusat ja head silma, mis siis endale või kellelegi kallile ka ära osta. Kui Jõuluturust üksi vähe, siis võib ka uisuplatsile põigata ning oma päev/õhtu veel lõbusamaks muuta. Lihtsalt võtke aeg natuke maha ning leiategi selle jõulumeeleolu.

Unwrap You At Christmas

Sel korral siis jõululaul ansamblit The Monkees. Lugu on pärit nende tänavu ilmunud jõulualbumilt Christmas Party, mis on mõnevõrra üllatuslikult esimene pühadealbum bändi aastakümnete pikkuses karjääris.

Happy, Happy Christmas

Selle nädala jõululaul tuleb Ingrid Michaelsonilt. See on ka ainus originaalpala tema tänavuselt pühadealbumilt Songs for the Season. 

 

Cheer For The Elves

Traditsioonidele kohaselt on aasta viimase kuu nädala soovitused muidugi jõulumuusika killast. Kaunitar Gwen Stefani andis eelmisel aastal välja oma esimese pühadealbumi ning tänavu ilmus selle deluxe versioon, millel mitu uut pala. Ka see päkapikkude kiidulaul on albumi uuel versioonil ilusti olemas. 

 

Half of You

Teie ees üks mu lemmiklugudest Dessa viimaselt albumilt Chime. Tunnistan, albumil kõlav versioon on veidi pikem, seega tasub see üles otsida.

 

Sword of Damocles

Natuke tõsist kunsti ka. Ei keegi muu kui võrratu Rufus Wainwright. Kui teile lugu meeldima hakkas, siis seadke oma sammud Bandcampi.

 

Jealous Sea

Kooljakuud alustame Meg Myersi singliga "Jealous Sea" tema juulis ilmunud albumilt Take Me to the Disco. Meil kõigil on tumedam pool, Meg teebki just sellele poolele sobivamat muusikat.

 

Dance Macabre

Tundus nagu õige lugu siia kuu lõppu, Halloween ju ka kohe ukse ees. Popilik retrokitš Ghosti esituses. Ise ka ei usu, et just niimoodi selle bändi loomingut kirjeldan, aga seda antud pala ju tegelikult on. Ja oi, kuidas see mulle meeldib!

It Will End Here

Midagi uut Gary Numanilt. Olgugi et mehel alles eelmisel aastal album välja tuli, kuuleb järgmise kuu alguses veel uut muusikat. Nimelt ilmub siis EP The Fallen, mis on põhimõtteliselt albumi Savage jätk.

Shallow

Sel nädalal on teie ees üks lugu filmi "Täht on sündinud" uusversiooni soundtrackilt. Antud versioonis mängib sündivat tähte ei keegi muu kui Lady Gaga. Küll aga kõlab mõnevõrra üllatuslikult hästi ka filmi meesstaari Bradley Cooperi vokaal.

 

House Of Eternal Return

Kui Amanda Palmer ja Jason Webley koos muusikat teevad, on tulemus alati kuulamist väärt. Nii selgi korral. Parajalt kummituslik pala oktoobrikuusse. Kirsiks tordil on muidugi kirjutusmasin. Loo saate endale soetada Bandcampist.

Guns N' Roses @ Tallinna Lauluväljak

Parem hilja kui mitte kunagi. Käisin minagi selle suve suurimal kontserdil. Need, kes mind paremini teavad-tunnevad, nägid seda kindlasti ette. Guns N' Roses on olnud üks mu lemmikansambleid suurema osa mu elust. Ma tean kõiki nende lugusid peast ja mitte ainult sõnu, vaid ka seda, mida Axl Rose mingil kindlal hetkel laval teeb. Ma olen täiesti kindel, et ma ei ole ainus inimene maamunal, kellel need asjad selged on.

Võib vist väita, et suurem osa fänne ei osanud paari aasta tagust taasühinemist uneski ette näha. Me olime kõik leppinud tõsiasjaga, et GNR on Axl ja pidevas muutumises olev nimekiri muusikuid. Kõige kauem ongi härra Rose'i kõrvale jäänud Dizzy Reed, kes ühines bändiga 90ndatel. Tuuri nimi Not In This Lifetime ongi viide sellele, et bänd enam kunagi kokku ei tule. Just neid samu sõnu kasutas Axl ühes 2012. aasta intervjuus. Hetkel on käimas juba kolmas aasta, mil saame näha kolme meest originaalviisikust. Seda ei osanud ka kõige märjemates unenägudes ette näha, nagu ütles üks tuttav Lauluväljakul enne kontserdi algust.

Mulle muidugi meeldis, et üheks soojendusesinejaks oli The Dead Daisies. Neil on Guns N' Roses'iga üsna isiklik side, sest peale juba mainitud Dizzy on selles kollektiivis pilli mänginud ka praegune GNRi kitarrist Richard Fortus ja trummar Frank Ferrer. Veel on ühes loos kaasa teinud ei keegi muu kui vana hea Slash. Üllataval kombel oli Tallinna kontsert ka ainus, kus Dead Daisies esines, aga see polegi tähtis. Nägin lõpuks ka nemad ära. John Corabi on minu arvates ikka veel äge ning Doug Aldrich oskab kitarrimängust ikka tõelise vaatemängu teha. Mehed veetsid kontserdile eelnenud päeval aega ka Tallinna vanalinnas, millest leiate pilte ka nende kodulehelt. Samuti saate vaadata pilte kontsertpäevast.

Mina jäin The Dead Daisies' esitusega väga rahule. Natuke häiris ainult see, et päike paistis otse silma ning peaaegu ei näinudki, mis laval toimus. Lava oli suur must auk ning ekraanidelt lava kõrval oli ka asja veidi raske jälgida. Kui ei usu, võite sellest videost ise näha. Võib-olla oli päikeseprillidega vaade parem, ei tea. Teise esineja ajaks oli päike aga ilusti lava taha peitu jõudnud, nii et polnud enam probleemi. Teiseks oli Taani bänd Volbeat, keda nii mõnigi on Eestisse kaua oodanud. Mulle isiklikult tundus, et lives on nende lood ikka palju paremad. Peab mainima, et nende raskemuusika ja rockabilly kompott sobiks väga hästi ka American Beauty Car Showle. *hint, hint* 

Nüüd aga õhtu naela juurde. Mehed (ja üks naine) lasid end natuke oodata. Kui nii mõnigi nurises selle väikese hilinemise üle, siis ma arvan, et tegelikult läks meil ikka päris hästi. Olid ajad kui hilineti tunnike või nii, seega 15-20 minutit pole üldse nii hull. Pealegi tehti asi tasa, kui lisalugude esitamiseks põhimõtteliselt koha lavale tagasi tuldi. Said ise ka aru, et enne venis asi natuke pikale. 

Mõne jaoks venis pikale ka kontsert ise, mis kestis umbes 3 ja pool tundi. Täiesti tavaline, pole midagi uut siin päikese all. Kuigi jah, võib-olla saaks asjaga kiiremini ühele poole, kui kogu aeg Slashi soolosid poleks. Ma saan aru, et ta on maailma parimate kitarristide hulka arvatud, aga kuskilt jookseb ka mingi piir. Kahjuks mulle tundus, et seda piiri ületati ikka mõnuga. Samas andis see Axlile aega hapnikumaskist paar korda sügavalt sisse hingata ja T-särki vahetada. Ja kaabut ka. Kuna oli nii paganama palav, siis nahktagide demonstratsioon jäi põhimõtteliselt ära. 

Esitusele tulid muidugi kõik suuremad hitid nagu "Welcome To The Jungle" ja "November Rain". Kohustuslikud elemendid nagu need on. Chinese Democracy lugude, nagu "Better" ja "Madagascar", tasakaalustamiseks esitati ka Velvet Revolveri pala "Slither". Peab siinkohal kiitma aga keskealiste härrade head vormi. Üle kolme tunni niimoodi mööda lava ringi liikuda ikka annab, eriti selles kuumuses. Alustuseks kõlas "It's So Easy" ja lõpetuseks "Paradise City" ning vahepeal erilist hingetõmbepausi ei olnudki. Au ja kiitus neile.   

Muidugi on siin-seal mainitud, et Axl on kopsakama kehaehitusega kui bändi hiilgeaegadel ning Slash on samuti veidi juurde võtnud. Siinkohal tahakski meelde tuletada, mis vanuses mehed on ning millist elu kunagi elatud. Pealegi, praegu on Axl ikka palju paremas vormis kui mõned aastad tagasi. Ja peale selle naeratab ta ka praegu ikka kõvasti rohkem. Mees naudib seda, mida teeb. Duff McKagan aga tõesti on praegu tippvormis, tervislikud eluviisid ja karsklus on selle nimi. Muidugi tegi ta kõigi fännide rõõmuks suu ka lahti, kui laulis Misfitsi pala "Attitude", millele eelnes "You Can't Put Your Arms Around A Memory" intro. Sellele vaatamata oli ta tegelikult päris vähe pildis. 

Veel vähem oli pildis teine klahvpillimängija Melissa Reese, kes peale klahvide klõbistamise ka taustvokaaliga toetab. Muide, viimane annab nii mõnelegi loole palju juurde. Ei mina aru saa, miks mõned fännid teda siiamaani ei salli. Ka Richard Fortus on üsna tahaplaanile jäänud. Ma saan aru, et ta ongi teine kitarrist ja hoolitseb rohkem rütmi eest, aga ka talle võiks rohkem soolosid anda. Eriti, kui see Slashi soolosid vähemaks võtab. Ausõna, ta on selleks võimeline. Pealegi on just Fortus uuematest liikmetest kõige kauem bändis vastu pidanud. 

Ma ei tahaks eriti vinguda, sest kontsert iseenesest oli äge, aga mis mul muud üle jääb. Viimane asi, mille kallal võtta, on setlist. Väga suure osa esitusele tulnud lugudest moodustab teiste ansamblite looming. Olgu, "Live And Let Die" ja "Knockin' On Heaven's Door" on iidamast-aadamast Guns N' Rosesi juurde kuulunud. Kuigi ma arvan siiski, et igal kontserdil pole vaja mõlemat esitada. Õnneks on nüüd taas lugude hulgas "Shadow Of Your Love", mida pole peale 80ndaid mängitud. Veel meeldib mulle see, et praeguse tuuri lugude seas on ka "Double Talkin' Jive" ja muidugi "Used To Love Her". Mõlemad on minu lemmikute seas, samas on nad ikka nii erinevad. 

Nagu ma ütlesin, kontsert oli äge. Selle nimel tasus palavust trotsida ja päikesepistega riskida. Oli inimesi, kes ei pidanud sellele vastu. Meil vedas, olime kohe fännitsooni taga ning kahe tsooni vahel oli veekraan. Kuna inimestel halb hakkas, siis hakkasid turvad vajadusel vett jagama. Andsid märku, said topsi. Väga mõistlik mõte, sest isegi peale päikese kadumist oli õhk kuumusest paks. Ma pole nii higisel kontserdil käinudki, isegi Africa klubis pole nii palav olnud. Aga see oli seda kindlasti väärt, sest ma nägin ikkagi 3/5 sellest koosseisust, mis Appetite For Destructioniga maailma vallutas. Ma nägin ühel laval Axlit ja Slashi, kes ei pidanud enam kunagi ühel laval olema. See juhtus siiski ja nad tulid isegi Eestisse. Just seepärast annangi ma neile kõik andeks. Väikese hilinemise, liiga palju soolosid, veidi mööda noodid. See kõik on köömes võrreldes emotsiooniga, mis ma sel palaval esmaspäeva õhtul sain.

Kasvasin ma ju üles teadmisega, et originaalkoosseisu enam kunagi koos ei näe. Isegi siis, kui Duff Guns N' Roses'iga koos paar lugu esitas, ei uskunud keegi, et sealt midagi enamat tulla võiks. Veel vähemtõenäoline oli GNRi Eestisse tulek. No kes siia väikeriiki ikka tulla tahab? Olgugi et Tallinna Lauluväljaku laval ei olnud Izzy Stradlinit ja Steven Adlerit, on varateismeline mina rahul. Ei osanud ta kunagi ette näha, et Axl, Duff ja Slash seal esinevad. Tuleb välja, et unistused siiski täituvad.

Shadow Of Your Love

Täna on teie ees ei keegi muu kui Guns N' Roses. Juba õhtul võib neid näha rokkimas Tallinna Lauluväljakul, kus tuleb esitamisele ka see lugu. "Shadow Of Your Love" on bändi fännidele juba ammu tuttav, aga nüüd on see kõigi ees hoopis teises kvaliteedis. Nimelt anti uuesti välja debüütalbum Appetite for Destruction, millest on saadaval ka mitu erinevat deluxe versiooni. Teiste lugude seas ongi kogumikul ka antud pala.

 

Dead And Gone

Tere taas üle pika aja. Täna soovitan teile ansambli The Dead Daisies uut singlit "Dead And Gone". Bändi ennast näeb juba 16. juulil ka Eestis, nimelt on nemad üheks Guns N' Rosesi soojendusbändiks. Mina isiklikult ootan seda juba huviga.

 

Flawless

Sel nädalal on teie ees siis Dorothy. Antud singel on pärit bändi teiselt stuudioalbumilt 28 Days In The Valley, mis nägi ilmavalgust natuke vähem kui kuu aega tagasi. Loo autoriteks on laulja Dorothy Martin ja hitimeister Linda Perry, kes on ka kauamängiva produtsent. 

 

Kevadpühad ja muud jutud

Loodan, et teie pühad möödusid rahulikult ja igaüks on nüüd munadest isu täis söönud. Usutavasti te ikka veeretasite ja koksisite neid ka, kombekohaselt ikka. 

Vaikne nädal ise ei kulgenud eriti vaikselt, aga sest pole midagi. Tänapäeva elurütmid on juba ammu vanarahva omadest erinevad. Mune me siiski värvisime. Sibulakoorte ja mustikatega, täpsemalt võite lugeda mõne aasta tagusest postitusest. 

Sel kohal langesid värvilised kevadpühad naljapäevaga samale ajale. Lastevanematel soovitati lasta lastel otsida šokolaadimune, mida nad peitnud pole. Aprillinali missugune! Meie mail pole see munadejaht vist eriti populaarsust kogunud, aga võib-olla jõuab kunagi ka siiakanti. Millal aga esimene ülestõusmispüha naljapäevaga jälle ühtib, seda praegu öelda ei oska. Samas, kes seda ikka ülestõusmispühaks nimetab, enamasti on munadepühad. Eestlased olevat usuleige rahvas, eks see ka pühade nimetustes kajastub. Meiegi pere tähistab munadepühi või kevadpühi. Lihavõtted ütleme ka, olgugi et keegi meist paastu ei pea. See usuline pool jääb meile üsna kaugeks, õnneks või kahjuks.

Sama lugu ka jõuludega. Ei kipu me kummagi püha puhul kirikusse. Mulle isiklikult tundub see pühakotta tunglemine veidi silmakirjalik, kui ülejäänud aja aastast sinna jalgagi ei tõsteta. Pole eriti aru saanud, mis siis pühade ajal teistmoodi on. Olen alati arvanud, et kui käia tahetakse, siis tuleks seda teha ikka rohkem kui kord (või kaks korda) aastas. 

Igatahes on nüüd meil kevad käes. Kevadine pööripäev oli ära, munadepühad olid ära, karjalaskepäev ka. No täielik kevad, mis sest, et siin-seal veel hanged või lumevallid. 

Love Drinks Me

Tere taas! Paar nädalat on eetrivaikus olnud, aga selle katkestame nüüd eestimaise muusikaga. Teie ees on Elephants From Neptune. Ma olin täiesti veendunud, et olen enne ka elevantide lugusid soovitanud, aga siltide all too bänd puudub. Ju siis ikka varem pole siia ühtegi pala postitanud.

 

The Brave

Sel korral siis Dirty Thrillsi uusim singel teie ees.

 

My Soul To Keep

Kevadkuud alustame rahulikult. Viimane kord, kui ma The Creepshow' muusikat siin jagasin, oli lauljaks veel Sarah Blackwood, kuid juba paar viimast albumit on oma vokaalseid võimeid näidanud hoopis Kenda Legaspi. Nii ka selle pala puhul.

 

Wrong Side of the Tracks (Out in Beverley Hills)

Seekordne pala on üks mu lemmikuid Steel Pantheri eelmisel aastal ilmunud albumilt Lower the Bar. Video pildikeel võib mõnele juba tuttav tunduda, sest sama tiim on meestest ühe animeeritud video juba loonud.

Come Through

Taas üks kaasakiskuv pala The Regrettesi repertuaarist. Selgi korral pean tõdema, et mulle meeldib ka see video väga.

 

Joy

Sel korral siis Beth Hart ja Joe Bonamassa teie ees. Arvatavasti on maailmas vähe asju, mis töötavad sama hästi kui nende kahe kooslus. See ei vea kunagi alt.

 

Don’t Say You Do

Külmakuu esimene soovitus on teie ees. Lola Blanc on tõusev täht, kes laulab, näitleb ja kirjutab artikleid sellisele väljaandele nagu Vice. Antud pala inspiratsiooniks on väidetavalt põgus romaan Marilyn Mansoniga. 

Fire Drills

Seekordne soovitus on Dessa kõige uuem pala tema uuelt albumilt Chime. Kauamängiv ilmub 23. veebruaril ning sellelt leiab kokku 11 pala.

 

Spirits

Selle nädala soovitus on Eric Nally uus singel. Mehe soololoomingust siiamaani kõige rohkem Foxy Shazami aegu meenutav lugu, sedagi rohkem üleüldise energia poolest. Muide, mehe Instagrami kontolt võib leida repostitud kunstitööde seast ka ühe minu šedöövri. 😉

 

Say Hello

Selle aasta esimene soovitus on teie ees. Juliet Simms on nimi, mis laiemale publikule sai tuntuks tänu telesaatele The Voice, mille teisel hooajal ta teiseks jäi. "Say Hello" võib leida noore naise teiselt EP-lt nimega From the Grave, mis ilmus juba 2016. aasta suvel, aga antud video avaldati alles novembris. Kõik eelmise aasta soovitused leiate aga sellest Spotify playlistist.