esmaspäev, 27. oktoober 2008

Pity Girl

Ja ärge arvake, et ma kogu selle sita sees unustasin teid lõbustada :D Loomulikult tuleb teile ka sel nädalal mingit lugu soovitada. Oleks see siis midagi, mida ma teadsin juba varem, et soovitan, aga ei. Kõige spontaansem soovitus on siin. Mary Magdalani lugu "Pity Girl". Ja ainult kiitus sellele segasele tibile :D Ning kiitus ka sellele, kes video tegi. See kukkus tal kuradi hästi välja.

P.S. Varsti pean ma hakkama vist oma lugejaid hoiatama, et minu sõnavara ei ole just ühele noorele daamile kohane :D

pühapäev, 26. oktoober 2008

Kill The Drama

Kill The Drama on: Jason - trummid
Steve - kitarr
Mars - bass
Bryan - vokaal/kitarr

Ma saatsin poistele mõned küsimused ning neile vastas kitarrist Steve Stiller.

1. Kuidas te muusika juurde jõudsite? Või jõudis muusika teie juurde?

Me kõik alustasime oma piirkonna erinevates bändides. Mina ja meie trummar Jason olime ühes Pittsburgh'i bändis, mis läks 2006 aasta lõpus laiali. Alguses lisasime naislaulja, kes osutus parajaks nuhtluseks (sealt ka nimi Kill The Drama) ja me pidime ta bändist eemaldama. Lisasime mõni nädal hiljem Bryani ja Kill The Drama oligi moodustatud. Üsna pea võitsime kohaliku bändide konkursi ja võidusumma abiga salvestasime oma esimese albumi "Close Friends with Sharp Knives". Sealt alates on kõik olnud nagu üks suur keeristorm.

2. Kes on teie eeskujud, lemmikbändid?

Bryan pooldab eriti bände nagu Coheed And Cambria ja Deftones ning ka 80-ndate rocki nagu Iron Maiden ja Randy Rhoads. Mulle meeldib Muse, Placebo, Failure, Rage... lmselgelt meeldib mulle kitarririffidel põhinev muusika. Marsile imponeerib rohkem Tool, Alice In Chains, raskem ja tusasem muusika. Ja J (trummar Jason) kuulab bände nagu Dredg ja 90-ndate grunge ajastu asju nagu Screaming Trees. See on veider kombinatsioon, mis teeb meist selle, kes me oleme.

3. Millised lood albumil on teie enda lemmikud? Miks?

'Close Friends with Sharp Knives' on minu lemmik, sest ma arvan, et selle tempo ja ülesehitus on meie lugude seast parim. Sõnad on teravmeelsed ja ausad ning see tõmbab alati käima nii meid kui ka publikut. Ma arvan, et see on nagu meie oma hümn reetmisest ja mässumeelsusest, millega minu arvates suudavad kõik mingil eluhetkel samastuda.

4. Kas mõne laulu taga on ka sügavam lugu?

Paljud meie laulud on bändisisesest segadusest. Sunshine ja Close Friends on sellised, mis teeb nad live-is mängides nii tugevaks. Mõned 'Collapse-i' sõnad kirjutasin ma duši all olles, mõeldes ühe sõbra peale, kes sai ragbit mängides viga, kui ta jalust maha joosti. Selle tagajärjel tekkis tal õhkrind (ingl. k. collapsed lung) ("run until I collapse a lung") ja mingil moel seostas Bryan selle millegagi oma elus. Tihti on nii, et ma tulen lagedale ühe reaga või mõnede absurdsete ridadega ja Bryan teeb selle sisukaks. Me oleme selline meeskond.

5. Rääkige mõni lugu bändiga juhtunud asjadest, kas siis kontserdil või niisama.

Meiega asutamisest saadik koos olnud bassimängija ja lihtsalt hea sõber Ben "Skinny" Solnik lahkus bändist aprillist, et investeerida firmasse, mis peab beer pong'i turniire (beer pong on ameerika joomismäng, otsetõlkes oleks siis tegu õlle pongiga). See oli veider ja järsk tagasilöök, arvestades meie saavutatud edu, aga nüüd, kuid hiljem, ei saaks me olla õnnelikumad. Meie uus bassist Mars on meie võitlusvaimu tõstnud ja toob bändile uut liikumapanevat jõudu. Meie uus muusika näitab uut iseloomu ja uusi mõjutusi ning ma arvan, et seni oleme me tulemusega rahul. Ma arvan, et Kill The Drama kombib piire ja teeb julgemaid asju, mida inimesed lootsid, et me praegusel ajal teema, ning me näeme siis, kui oma järgmise albumi salvestame, kas meil oli õigus või ei.

Lõpuks küsisin, kas nad ka Eestis esineda tahksid, kui neid keegi kutsuks.

JAH! Meil läheb ka USA-st väljaspool päris hästi ja meie arvates on edasine edu paljuski seotud Euroopas ja mujal tuuritamisega. Mida rohkem meist maailmas teatakse, seda lähemale saame me massilisele edule, mille nimel me elame.

Nii et kõik, kellel tutvusi, võtke ühendust ja kutsuge poisid Eestisse esinema :D

Kill The Drama - Close Friends with Sharp Knives (2007)

Kill The Drama on neljaliikmeline punt USA-st. Tegu päris andekate muusikutega. Stiililiselt on neid päris raske kuhugi paigutada nende erinevate mõjutuste pärast, kuid lihtsalt võttes on tegu rockmuusikaga. Bändi kohta võib rohkem uurida nende kodukalt või MySpace'i lehelt. Hea uudis neile, kes videosid armastavad. Neil on ka oma YouTube'i kanal, mis viimasel ajal artistide seas üha populaarsem. Endale hankisin selle albumi siis, kui nad seda tasuta internetist alla laadida lubasid. Mina seevastu lubasin sellest kirjutada. Nüüd siis aga albumi juurde.

Tegu väga tugeva ja hea albumiga, kuid nagu ikka, eks aernguruumi veel ole. Ära on mahutatud 11 rada. Lood on kõik hea minekuga. Loomulikult on sõnad väga head. Nt. "hands together with bullets in our backs" teises loos "Shudder" või siis "for you I'll run till I collapse a lung" viiendas rajas "Collapse".

Album tõmbab kuulaja enda kütkeisse juba esimesest loost, milleks ongi kauamängiva nimilugu. Kuidas saakski sõnad "so send a box full of insults when a knife in the back just won't do" ja Muse'ilik pala üldse kedagi külmaks jätta. Juba mainitud Shudder ei lase samuti niisama olla, vaid paneb kuulama.

Viies rada "Collapse" on vaieldamatult plaadi aeglaseim lugu. On ta kõige lähedam ballaadile, kuid on siiski natuke tempokam, kui need imalad lood, millega kõik harjunud on. "Collapse" on üks minu lemmikutest ja loomulikult on seda lugu hea kontserditel esitada. Saabki hoo natukeseks maha võtta. "Eyes Pried Open" ja "Your Spine Quivers", vastavalt siis 7. ja 8. rada, on mõlemad kontserditel vaieldamatud publiku lemmikud. Seda nende suurepärase energia ja rütmikuse pärast. On ju vaja ka midagi, mille saatel näppu visata saab.

Kümnendana kõlav "Live Before It Kills You" on üks neist lugudest, millele ka video tehtud on. Lugu ise on päris hea ja mõtegi õige. Plaadi lõpetab toreda pealkirjaga "Death of an Arrogant Rockstar". Loos on hoogu ja minekut. Mulle meenutab midagi, aga siiamaani pole kohale ajanud, mida. Lugu lõpeb sõnadega "I'd die before I'd eat the fruit from the forbidden tree". Kas me kõik saaksime seda öelda?

*Pilt võetud siis poiste enda lehelt.

SuperHuman - As Human As We Are (2007)


Enne, kui kõige tähtsama juurde asun, siis jah, tegu on selle plaadiga, mille ma bändi trummari käest peale kontserti sain. See on nüüd siis selge, võime edasi minna.

SuperHuman on Läti bänd, millele pani aluse kitarrist Uldis. Tema on ka põhiline lugude autor, seda koos laulja Kristianiga. Kui teate, millist muusikat teeb Tanel Padar & The Sun, siis teate, mida neilt lätlastelt oodata. Eesti publikule peaks bänd tuttav olema, sest on nad ju korduvalt ka siinmail lavalaudadel üles astunud.

Albumil on 11 lugu. Nende lugude seas on ka 1 cover. Selleks on Prince'i "Cream". Alguses tundus see üllatav, aga pärast kuulamist oli see täiesti arusaadav. Avarada "Lost In Time" juhatab su kohe rock'n'rolli maailma. Plaadi teine lugu "Voices" läheb sama teed. Selle loo juures on üks huvitav fakt. Nimelt sõnad, mida sa lugeda võid ja sõnad, mida sa kuuled ei ole päris samad. Kohe soovid, et kuuleksid neid sõnu, mis kirja on pandud. Aga eks siin ole mängus tsensuur.

Ära märkimist väärib ka tõik, et bänd suudab kirjutada väga häid ballaade. On ju just ballaadid need, mis teismeliste tüdrukute südamed võitma peavad ja sedasi bändile fänne juurde võidavad. Loole "Hey You" on tehtud ka video, mida isegi MTV Eesti eetris paar korda näinud olen. Võin kohe ära öelda, et sellel lool ja ka lool "Overcome" teeb kaasa keelpillikvartett. "Overcome" on minu arvates parim ballaad. Lugu sellest, et ollakse valmis armastuse nimel oma nõrkustest üle saama.

Üks parimaid lugusid on üheksas rada "Transformation". Loomulikult on siin oma osa mängida ka sõnadel, nt. "sex and drugs are plenty". Plaat lõpeb looga "Alone". Selle südamliku ballaadi sõnum on nimelt selles, et peale suhet tuleb edasi minna. Üldiselt on tegu päris hea plaadiga. Tore on kuulda lugudes ka kitarrisoolosid. Kuna mulle meeldivad ka ballaadid, siis on see minu jaoks nagu rusikas silmaauku. Ja loomulikult kõige tähtsam pisiasi, kui rockbänd kaverdab Prince'i. See lihtsalt tekitab uudishimu.

Bändi kodukas
Bändi MySpace
Hey You video YouTube'is

*Pilt netist.

Unenägu või reaalsus

Ta jookseb paljajalu inimtühjal tänaval. Öösiti on tühjad enamus tänavaid. Enam ei pea ta oma hirmu ja pisaraid varjama. Nagunii pole neid mitte keegi nägemas. Mis juhtus, võite nüüd küsida.

Ta magas õndsalt und oma voodis väikeses katusekambris. Nii kaunis oli ta seal uinuvana. Ta pikad ripsmed olid imeilusasti kaardus. Ta nägi välja nagu ingel. Äkki aga avas ta silmad ja tõusis istuma. Ta lausa võpatas nähtavalt. Külm higi kattis kogu ta keha. Ei, see ei olnud unenäost. Alumisel korrusel toimus midagi.

Ta kuulatas, kikitas kõrvu veelgi. Alt tuli kõnekõminat. Seal oli tüli. Ta ei osanud isegi aimata, kes seal tülitseda võisid. Selles majas oli ju nii palju elanikke. Mõned tulid ja läksid, mõned jäid. Tal polnud õrna aimugi, kes ta naabritest praegu all olla võisid.

Ta otsustas alla vaatama minna. See aga oli viga. Ta hiilis vaikselt mööda treppi allapoole. Sinna, kust tulid hääled. Need tulid esikust. Järsku kõlas lask. Ta tardus paigale. Seal ta seisis keset koridori ja ootas, millal laskja ta avastab. Tal vedas, et ta trepist alla oli jõudnud, sest trepp on vana ja väsinud. Vahel kriiksub ta päris kuuldavalt.

Sammud. Ta süda pidi seisma jääma. Ta arvas, et need tulevad koridori ukse suunas, aga ei. Välisuks avati. Ta kasutas juhust ja hiilis akna juurde. Avas selle ja ronis välja. Sinna majja ta kauemaks jääda ei kavatsenud. Kuidas ta oleks saanudki?

Teda kuuldi. Ta sai sellest aru siis, kui tagasi vaadates aknal üht tumedat kuju märkas. Ta ehmus ka pani jooksu. Ainus võimalus pääseda on joosta. Lihtsalt joosta ja mitte kunagi enam tagasi vaadata. Ta ei tea, kas teda jälitatakse või mitte. Tagasi ta ei vaata ja ka kuulid ei vihise tast mööda. Seega tundub kõik veel korras olevat. Tundub, et ta on pääsenud.

Ta jookseb paljajalu inimtühjal tänaval. Öösiti on tühjad enamus tänavaid. Enam ei pea ta oma hirmu ja pisaraid varjama. Nagunii pole neid mitte keegi nägemas.

Ta aeglustab sammu. Ühte asja ta ei mõista. Kuidas on võimalik, et tema ainsana tüli kuulis? Ja lask!? Seda oleks ju pidanud kõik teised ka kuulma. Mis oli seal majas juhtunud? Ta ei tea seda täpselt. Ainus, mida ta teab, on see, et nüüd lamab seal esikus kellegi surnukeha. Kelle? Kes ta tappis? Seda ta ei tea. Miks see juhtus? Ta tunneb kaasa mõrvatu perele. Kui tal loomulikult üldse oli perekond. Kas tal üldse keegi oli? Paljudel selle maja elanikel nagu polekski minevikku ja perekonda. Neist ei räägita ja minevikku ei mainita. Ka tema oma mitte.

Ikka on tal tunne, et keegi teda jälitab. Ta vaatab selja taha, kuid seal ei ole kedagi. Ta ohkab kergendatult. Tundub, et oht on ikkagi möödas.

Ta hakkab tänavat ületama. Järsku märkab ta autotulesid, kuid on juba hilja. Auto kihutab talle otsa, jättes tema sinna tänavale surema.

Ta ärkab oma voodis katusekambris. Ta on külma higiga kaetud. Oli see vast unenägu! Ta tõuseb istuli. Järsku kuuleb ta hääli. Ta saab aru, et all tülitsetakse. Ta hiilib trepist alla, et teada saada, kes tülitsevad. Järku kõlab lask...

Edevuse tuleriit

Must taevas, ei ainsatki tähte.
Su tulevik on antud saatuse kätte.
Sa tea, sul pole enam pääsu siit,
ka sind ootab edevuse tuleriit.

Mitte keegi pole iial küllalt hea,
seepärast on nüüd pakul sinu pea.
Naersid nende üle, kes kehvemad,
nemad sinust paljuski on paremad.

Tea, et hommikul on taas kõik endine,
päikesetõusuga ei meenugi sa kõigile.
Sind keegi taga nutma ei hakka.
Äkki oleks pidanud olema vakka?

Inimesed pole sugugi nii head,
seda igaüks juba teadma peaks.
Kui saabub aeg, väärilise tasu saame.
Kui see on jube, siis iseennast neame.

Isiklik Eeden

Vahel tuleb jätta hüvasti millegagi,
mis oli armsam veel kui enese elu.
Ei, see ei ole mingi suhe kellegagi,
vaid koht, mille rikkus suur melu.

Vahel tuleb aeg, mil lahkume kodust,
sest tuleb rajada taas nullist uus.
Viimane kord sulgeda tuttavat ust,
lahkuda majast, mis su lihas ja luus.

Vahel on vaja värskust ja uut algust,
lootuses mujal leida igatsetud rahu.
Tunneli lõpust näha natukene valgust,
lootust, et kõik uude kohta mahub.

Vahel tuleb teha otsuseid väga valusaid,
sest raskusi on me kõigi eluteedel.
Valada salajasi pisaraid kibemagusaid,
et lõpuks leida omaenda isiklik Eeden.


Sain lõpuks selle Murutari "Eedeni aia" läbi loetud. Kahju, et raamatu lugemiseks viimasel ajal eriti aega ei jätkunud. Igatahes, nüüd on ta läbi ja sellest raamatus inspireerituna sündis ka luuletus. Oleks seda inspiratsiooni igas asjas ja rohkem!

kolmapäev, 1. oktoober 2008

Oktoober!

Hey!

Pakkuge, mida ma hommikul esimese asjana tegin! Huvitav, kas keegi selle ära ka arvas... Eks ikka keerasin kalendris lehte. (Et ma seda siis kuu keskel tegema ei peaks XD) Oktoober käes!

Mis siis oktoobris toimub? Polegi veel mingeid kindlaid plaane. Tuleb see, mis tulema peab. Üritan siis ka see kuu korralikult koolis käia. Arvan, et see ka õnnestub.

Tavaline asi uue kuu alguses. Teate ju küll, mis nüüd toimuma hakkab.

Raamatuid ma teile sel korral ei soovita. Pole jõudnud veel korralikult raamatuid lugema hakata. Kui tahate, sirvige vana aabitsat või siis kõigi lemmikuid nagu näiteks "Sipsik" või "Pipi Pikksukk". Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt :)

Mõned lood minu playlistist:
Guns N' Roses - Shackler's Revenge (te aimasite seda ju ette)
Nick Black - Sorry (ma olen nii läbinähtav)
Bif Naked - October Song
Malice In Wonderland - Devil Dance
Carbon 9 - My Friend
Dilana - Solid Gold
Stever - Dream Baby Dream
Buckcherry - Next 2 You
Yes - Owner Of A Lonely Heart
The Rasmus - Livin' In A World Without You
The Distillers - The Young Crazed Peeling
Placebo - Meds
Rihanna - Disturbia
Sebastian Bach - Stuck Inside
Triinu - Crucified

Tegelikult on neid veel palju rohkem, aga jätame mõne ka teiseks korraks ;)

Laters!