Ta jookseb paljajalu inimtühjal tänaval. Öösiti on tühjad enamus tänavaid. Enam ei pea ta oma hirmu ja pisaraid varjama. Nagunii pole neid mitte keegi nägemas. Mis juhtus, võite nüüd küsida.
Ta magas õndsalt und oma voodis väikeses katusekambris. Nii kaunis oli ta seal uinuvana. Ta pikad ripsmed olid imeilusasti kaardus. Ta nägi välja nagu ingel. Äkki aga avas ta silmad ja tõusis istuma. Ta lausa võpatas nähtavalt. Külm higi kattis kogu ta keha. Ei, see ei olnud unenäost. Alumisel korrusel toimus midagi.
Ta kuulatas, kikitas kõrvu veelgi. Alt tuli kõnekõminat. Seal oli tüli. Ta ei osanud isegi aimata, kes seal tülitseda võisid. Selles majas oli ju nii palju elanikke. Mõned tulid ja läksid, mõned jäid. Tal polnud õrna aimugi, kes ta naabritest praegu all olla võisid.
Ta otsustas alla vaatama minna. See aga oli viga. Ta hiilis vaikselt mööda treppi allapoole. Sinna, kust tulid hääled. Need tulid esikust. Järsku kõlas lask. Ta tardus paigale. Seal ta seisis keset koridori ja ootas, millal laskja ta avastab. Tal vedas, et ta trepist alla oli jõudnud, sest trepp on vana ja väsinud. Vahel kriiksub ta päris kuuldavalt.
Sammud. Ta süda pidi seisma jääma. Ta arvas, et need tulevad koridori ukse suunas, aga ei. Välisuks avati. Ta kasutas juhust ja hiilis akna juurde. Avas selle ja ronis välja. Sinna majja ta kauemaks jääda ei kavatsenud. Kuidas ta oleks saanudki?
Teda kuuldi. Ta sai sellest aru siis, kui tagasi vaadates aknal üht tumedat kuju märkas. Ta ehmus ka pani jooksu. Ainus võimalus pääseda on joosta. Lihtsalt joosta ja mitte kunagi enam tagasi vaadata. Ta ei tea, kas teda jälitatakse või mitte. Tagasi ta ei vaata ja ka kuulid ei vihise tast mööda. Seega tundub kõik veel korras olevat. Tundub, et ta on pääsenud.
Ta jookseb paljajalu inimtühjal tänaval. Öösiti on tühjad enamus tänavaid. Enam ei pea ta oma hirmu ja pisaraid varjama. Nagunii pole neid mitte keegi nägemas.
Ta aeglustab sammu. Ühte asja ta ei mõista. Kuidas on võimalik, et tema ainsana tüli kuulis? Ja lask!? Seda oleks ju pidanud kõik teised ka kuulma. Mis oli seal majas juhtunud? Ta ei tea seda täpselt. Ainus, mida ta teab, on see, et nüüd lamab seal esikus kellegi surnukeha. Kelle? Kes ta tappis? Seda ta ei tea. Miks see juhtus? Ta tunneb kaasa mõrvatu perele. Kui tal loomulikult üldse oli perekond. Kas tal üldse keegi oli? Paljudel selle maja elanikel nagu polekski minevikku ja perekonda. Neist ei räägita ja minevikku ei mainita. Ka tema oma mitte.
Ikka on tal tunne, et keegi teda jälitab. Ta vaatab selja taha, kuid seal ei ole kedagi. Ta ohkab kergendatult. Tundub, et oht on ikkagi möödas.
Ta hakkab tänavat ületama. Järsku märkab ta autotulesid, kuid on juba hilja. Auto kihutab talle otsa, jättes tema sinna tänavale surema.
Ta ärkab oma voodis katusekambris. Ta on külma higiga kaetud. Oli see vast unenägu! Ta tõuseb istuli. Järsku kuuleb ta hääli. Ta saab aru, et all tülitsetakse. Ta hiilib trepist alla, et teada saada, kes tülitsevad. Järku kõlab lask...
Ta magas õndsalt und oma voodis väikeses katusekambris. Nii kaunis oli ta seal uinuvana. Ta pikad ripsmed olid imeilusasti kaardus. Ta nägi välja nagu ingel. Äkki aga avas ta silmad ja tõusis istuma. Ta lausa võpatas nähtavalt. Külm higi kattis kogu ta keha. Ei, see ei olnud unenäost. Alumisel korrusel toimus midagi.
Ta kuulatas, kikitas kõrvu veelgi. Alt tuli kõnekõminat. Seal oli tüli. Ta ei osanud isegi aimata, kes seal tülitseda võisid. Selles majas oli ju nii palju elanikke. Mõned tulid ja läksid, mõned jäid. Tal polnud õrna aimugi, kes ta naabritest praegu all olla võisid.
Ta otsustas alla vaatama minna. See aga oli viga. Ta hiilis vaikselt mööda treppi allapoole. Sinna, kust tulid hääled. Need tulid esikust. Järsku kõlas lask. Ta tardus paigale. Seal ta seisis keset koridori ja ootas, millal laskja ta avastab. Tal vedas, et ta trepist alla oli jõudnud, sest trepp on vana ja väsinud. Vahel kriiksub ta päris kuuldavalt.
Sammud. Ta süda pidi seisma jääma. Ta arvas, et need tulevad koridori ukse suunas, aga ei. Välisuks avati. Ta kasutas juhust ja hiilis akna juurde. Avas selle ja ronis välja. Sinna majja ta kauemaks jääda ei kavatsenud. Kuidas ta oleks saanudki?
Teda kuuldi. Ta sai sellest aru siis, kui tagasi vaadates aknal üht tumedat kuju märkas. Ta ehmus ka pani jooksu. Ainus võimalus pääseda on joosta. Lihtsalt joosta ja mitte kunagi enam tagasi vaadata. Ta ei tea, kas teda jälitatakse või mitte. Tagasi ta ei vaata ja ka kuulid ei vihise tast mööda. Seega tundub kõik veel korras olevat. Tundub, et ta on pääsenud.
Ta jookseb paljajalu inimtühjal tänaval. Öösiti on tühjad enamus tänavaid. Enam ei pea ta oma hirmu ja pisaraid varjama. Nagunii pole neid mitte keegi nägemas.
Ta aeglustab sammu. Ühte asja ta ei mõista. Kuidas on võimalik, et tema ainsana tüli kuulis? Ja lask!? Seda oleks ju pidanud kõik teised ka kuulma. Mis oli seal majas juhtunud? Ta ei tea seda täpselt. Ainus, mida ta teab, on see, et nüüd lamab seal esikus kellegi surnukeha. Kelle? Kes ta tappis? Seda ta ei tea. Miks see juhtus? Ta tunneb kaasa mõrvatu perele. Kui tal loomulikult üldse oli perekond. Kas tal üldse keegi oli? Paljudel selle maja elanikel nagu polekski minevikku ja perekonda. Neist ei räägita ja minevikku ei mainita. Ka tema oma mitte.
Ikka on tal tunne, et keegi teda jälitab. Ta vaatab selja taha, kuid seal ei ole kedagi. Ta ohkab kergendatult. Tundub, et oht on ikkagi möödas.
Ta hakkab tänavat ületama. Järsku märkab ta autotulesid, kuid on juba hilja. Auto kihutab talle otsa, jättes tema sinna tänavale surema.
Ta ärkab oma voodis katusekambris. Ta on külma higiga kaetud. Oli see vast unenägu! Ta tõuseb istuli. Järsku kuuleb ta hääli. Ta saab aru, et all tülitsetakse. Ta hiilib trepist alla, et teada saada, kes tülitsevad. Järku kõlab lask...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar