neljapäev, 25. veebruar 2010

parem olgu n****r kui heinapakid

Kuna tegu ikkagi meie väikese vabariigi aastapäevaga, siis tuli ETV-d vaadata. Presidendi kõne kohta ei ütle ma mitte midagi, sest enamus sellest läks minust mitte olenevatel asjaoludel minu kõrvust mööda. Seejärel siis see kontsert...noh, laval tehti suurt kunsti, millest mitte kõik aru ei saanud :) Lihtinimene vahtis laval ringi kooserdavat lõvi ja mõtles:" Mida kuradit?". Lõpuks oli neid lõvisid kolm ja nad keerutasid oma sabasid. Jah, iseenesest tore, et minevik, olevik ja tulevik kõik ära olid toodud. 

Vastuvõtust ma parem ei räägigi. Eriti tore oli see, et kätlemistseremooniat näidati kuidagi vähem kui tavaliselt. Keskenduti rohkem inimeste nägudele ning samal ajal tehti lülitusi teise ruumi, kus kellegagi räägiti. Eks see kõik ikka selleks, et rahvad kleite ei vahiks ja kommenteeriks. Kavalad, kavalad. 

Muide, mu ema ja vanaema ei olnud kontserdiga üldse rahul. Lõpuks aga võeti asi kokku lausega, mis nüüd ka pealkirjaks sai. Seega jah, on olnud ka hullemaid...


teisipäev, 16. veebruar 2010

langenud ingel

armid, sinikad, värsked haavad
pisarad, veri ja ülisuured draamad
welcome, mu kallis sõber
minu liha on juba nõder

külm, kui teistel on kõigil soe
palavuses tihti teki alla poen
lumes jooksen paljajalu
kelleltki sooje riideid ei palu

löö mind!
löö mind uuesti!
lükka mind nägupidi mutta!
karju, kui näed, et tahan nutta
olen kõik, mida te vihkate
olen ainus, keda ihkate

lase minna!
lase mul minna!
vaikselt taas kuhugile ma kaon
kellelegi teisele kurva saatuse ette laon
küpseta mulle kringel
olen langenud ingel

got it on Tuesday

Kui keegi suudaks mulle öelda, mille kuradi pärast ostsin ma mõned odavad B-kategooria õuduakte DVD-d? Eks ikka seepärast, et end hiljem ribadeks naerda. Muud seletust siin ei ole. Peale selle ostsin ma uue hambaharja, mis oli sitaks kallis minusugusele kirikurotile, desinfitseerimisvahendit ja mingi 3 CD box seti täis punkrocki. Kassapidaja nägu oli seejuures väga tore, aga veel toredam oli ühe mutikese nägu.

Ma avastasin, et ma ei leia vist kunagi endale enam korralike teksaseid. Proovisin ikka mitut paari, aga ei midagi. Enamus olid liiga laiad ja 2 paari liiga kitsad. Mulle ei meeldi kitsad teksad, tulge lööge mind nüüd maha. Siis vaatasin ühte väga suurt numbrit ja mõtlesin ühte säärde ronida. Hea, et terve mõistus (naerukoht!) võitu sai. Ma tõesti ei salli poodlemist. Ma lausa jälestan seda. Võiks olla nii, et lähen poodi ja kõik on ilusti olemas ka ja sobib ning ma ei pea sajas erinevas poes käima, et kõike vajalikku saada. Ja parema meelega šoppan ma üksi, kui koos mingi eidekarjaga, kes kõik annavad enda arvates "head" nõu.

Avastasin, et igavusest teen imelikke asju. Näiteks hakkasin proovima kõikvõimalike punaseid ja lillasid huulepulgatoone. Haha, kõik teavad, et ma ei ostaks kunagi endale lillat huulepulka ja õiget punast pole minu jaoks vist olemas. Loomulikult oli mõnus napilt-napilt bussist maha jääda. Tavalise sõimuvalangu asemel ma hoopis naeratasin ja nautisin jalutuskäiku "värskes" õhus. Hea, et mul on pika säärega saapad, mis jalast ei lenda ka siis, kui ma kogu tee paelad lahti käin. 

Ausõna, mõne inimesega rääkimine, ei tule vist psüühikale kasuks... 

Ahjaa, head vastlapäeva!

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Ciao, Bella

Lets see... Where do i begin?
Foolish I can never win
I guess I was only human
Ain't no easy way to say
But I need to get away
And I'm never coming back again


Baby it's my lucky day
I'm out the door walking away
I said all the things I meant to say
Adios baby arrivederci
Ciao bella, ciao ciao bella

Ƹ̵̡Ӝ̵̨̄Ʒ

What I find most alarming about life is how little I want to be here sometimes. - Ginger
Ja nii ongi. See on tõesti hirmutav ja häirekellad hakkavad tööle. Kui see hetk jälle kätte jõuab, siis üritan tavaliselt täiesti suvalisest ja neutraalsest asjast mõelda. Või teinekord jälle keskendun mingile tegevusele, kuigi see viimasel ajal üha rohkem raskusi valmistab. 
Imelik on elada nii, et ühel päeval on kõik ilus ja hea ning järgmisel on taevas jälle pilves ning tuju nullis. Vahel ei saa ise põhjustest arugi. Võib-olla ei taha lihtsalt saada, sest asjade tunnistamine - teadagi - tähendab ikkagi seda, et pead ka midagi ette võtma. Mingil hetkel vähemalt pead, sest igavesti ei saa pead jaanalinnu kombel liiva alla peita. 

Tahaksin kogu aeg kohal olla, kogu aeg hetkes elada. Kahjuks on ikka nii, et hakkan mõtteid mõlgutama. Tulevad mälestused minevikust ja unistused tulevikust. See rikub kõik ära. Nii ei saagi inimene kunagi õnnelik olla. Kogu aeg ajas elades unustame me ära, et aeg on suhteline ja sugugi mitte nii vajalik, kui arvatakse. Kõige tähtsam on olla kohal, olla hetkes. Siis ei eksisteeri aega, eksisteerib inimene ja teda ümbritsev. On elu...Kõik see koos moodustab terviku. Me oleme väike osa suuremast tervikust. Ma ei mõtle siin seda, et igaühe jaoks on kusagil keegi ja igaüks on osa oma perest. Igaüks meist on osa elust. Jah, just seda ma mõtlen. 

Vahel saab kõigest villand. Vahel käivad teised inimesed nii närvidele ning tervis veab alt ja ilm pole see, mis võiks. Just siis on selline tunne, et lõpetaks selle jama ära siin. Vahel tahaksin ma tõesti kusagil mujal olla, kasvõi mulla all. Seal pole enam vaja rabeleda, seal pole enam vaja (teiste) suhteid siluda, seal pole tähtaegu, seal pole vaja kedagi rõõmustada ja kellegi meele järele olla, seal pole midagi. Puhkus... 

Peaks ju olema nii, et inimesel on kõigele vaatamata siiski hea olla ning talle ei tule igasuguseid mõtteid. Kahjuks on teisiti. On päevi, mil tahaks ära. Samas on jälle päevi, mil ma olen tänulik (ja õnnelik) et ma elus olen. On päevi, mil ma kõike naudin. Võin naeratada ja naerda, võin istuda ja vaadata oma kasse. Need loomad õpetavad mind vist elu nautima. Kuigi jah, mul on veel palju õppida. 
Üritan endaga üha enam rahul olla. Olen alati andnud ju endast parima, mis teha, kui sellest teistele ei piisa. Vahel on parem minema kõndida. Las jääda nii kuis oli...kõike ei saa paremaks muuta. Eriti veel sellega, et üritad kellelegi teisele meele järele olla, kuigi ise kannatad. Nii ei tule ju ka millestki välja. Seega tuleb arvestada ikkagi ka endaga. Endast hoolides on lihtsam teistest hoolida ja lihtsam elust hoolida. Tuleb lihtsalt väärtustada seda, mis on. Ja meil kõigil on üks elu...olgu, võib-olla on neid rohkem, aga sellele lootma jääda ei saa. Kui praeguses elus käki kokku keerad, siis on järgmises elus selle võrra raskem. 

Kui kõik koost variseb ja kaob, siis on loomulikult halb olla. Samas tuleb tunnistada, et mida rohkem mõelda, et "kõik halb juhtub alati minuga", siis seda rohkem seda halba ka juhtub. Ka teistel läheb halvasti, ka teised on kurvad, ka teistel on valus. On lihtsalt sellised, kellel on natuke rohkem valus. Need, kes kannatavad ka teiste eest ja teiste nimel. Need, kes kõigele vaatamata edasi rühivad, vahepeal natukene mokaotsast pobisedes, kui raske ikkagi on. Jah, mõnel on raskem, aga ma olen mõistnud, et positiivne mõtlemine aitab ka päriselt. Kuigi jah, mitte kogu aeg. On hetki, mil see käivitab negatiivseid mõtteid. Seepärast tulebki lihtsalt kohal olla. Tuleb lakata ülemõtlemast.

pühapäev, 14. veebruar 2010

I'd definitely be your valentine ehk I'll be smiling on V-Day

Ei, ma ei naerata mitte selle pärast, et mingi prints valgel hobusel mulle karbi jõledaid šokolaadikomme ja kimbu mõrvatud roose oleks kinkinud. Ma naeratan hoopis selle pärast, et mul pole sellist asja karta ka mitte. Hea ja rahulik *cough*bullshit*cough* on olla.

Ma ei mõista kõiki neid hulle, kes end tänase päeva pärast segaseks mõelnud on. Loomulikult peab ju midagi tegema ja midagi kinkima jne. Vaevalt, et keegi tahab tähelepanu ühel päeval aastas ja seda ka ainult seetõttu, et ühiskonna surve on lihtsalt nii suur. Kõik ilusa mõttega pühad on nii kommertslikeks muudetud, et süda läheb pahaks. Kahjuks läheb see mul liiga tihti pahaks ja seda väga erinevatel põhjustel. 

Ja meil on see valentinipäev veel väga toredasti sõbrapäevaks muudetud. Eks vist ikka seepärast, et üksikud inimesed ei kurvastaks. Kuigi jah, kurat seda teab, mis põhjusel see nii debiilseks "pühaks" muudeti, et kõik kõigile head sõbrapäeva soovivad ja igale poole südamekesi topivad ning kõigile "sõpradele" kaarte teevad ja šokolaade "kingivad". Ei noh, loomulikult on see ju iseenesest tore, et sõpru meeles peetakse, aga kas siis sõbrad mitte kogu aeg olemas ei ole. Jällegi, pole vaja tähelepanu ainult ühel päeval aastas, vaid ikka ka muul ajal. 

Siinkohal pean ma tunnistama, et olen väga teemakohane. Küünedki on punaseks lakitud ja hommikul jõin teed, millel nimeks - üllatus-üllatus - Sweet Kiss :) Kuna kõik teised siin on sõbrapäevast nii vaimustunud, ei hakka ma nende tuju rikkuma oma mõtteid avaldades. Ironiseerisin paar õhtut tagasi ühe noormehega, kes lubas terve valentinipäeva jalgpalli vaadata, et panen teleka MTV peale (kust tuleb nagunii romantilist paska selle päeva puhul) ning kugistan end kurguni jäätist täis. Olgem ausad, eelmisel aastal ma tegin seda, aga ainult seepärast, et ma ei suutnud paar päeva midagi muud eriti süüa. Sel korral aga naudin seda, et mu päev on tihedalt sisustatud. Inimeste, muusika ja teega :D I don't need anything more right now.

Põhimõtteliselt on tänane päev minu jaoks nagu iga teinegi. See, et kalendrisse on mingi südameke joonistatud, ei muuda minu jaoks mitte midagi. Ma arvan, et see on paljude puhul nii. (Või äkki ma loodan seda?) Selle asemel, et siin sellest sõbrapäevast jahuda, peaksin ma kõigile hoopis head uut aastat soovima. Algas ju tiigriaasta, valge metalltiigri oma täpsemalt. Seega head uut aastat ja head sõbrapäeva.

esmaspäev, 8. veebruar 2010

auhind

ma tahtsin kirjutada luuletuse
ainult seepärast, et sa lubasid tulla,
lubasid tulla mu ukse taha
oma "auhinda" välja nõudma
ma lubasin sul tulla,
tulla, millal ise aga tahad
mul pole nagunii midagi ju teha
eks ma siis oota sind
võin oodata aasta või paar
võin oodata isegi
terve kümnendi

ma tahtsin kirjutada luuletuse,
ainult seepärast, et sa lubasid tulla
mina lubasin oodata, rumal,
rumal olen, aga midagi pole teha
lubasin sul tulla
kasvõi homme, kui tahad
nagunii pole paremat mul teha
kui oodata kedagi või
midagi, sest muud ma ei oska
võin oodata isegi
terve sajandi

mõlemad teame, et see on kõigest mäng, 
üks väike armas mäng
sina võidad alati ning mina olen "auhind",
millele sa kunagi järele ei tule

kolmapäev, 3. veebruar 2010

I remember

veeretan karamelli
ühest põsest teise ja lausun
vaikselt, kuidas Sind
kõigele vaatamata
ikkagi armastan

silitan arme helli
äkki kuulen, kuidas lausud
tasakesti, et mind
kõigi vaatamata
filmidega samastad

ohkan südamest ja nukralt naeratan
kõiki tühje lubadusi igavesti mäletan

teisipäev, 2. veebruar 2010

nomadic


So c'mon now
Nomadic you, nomadic me. I'm walking on my knees
Nomadic you, nomadic me. A lot of things to see
I got a ticket for a nowhere ride,
Everyday I've been a bit outside
Nomadic you

faktid, faktid, faktid

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Mingi raamatutegelase järgi vist. Vähemalt nii ema räägib, aga ta räägib üldse palju asju.

2. Millal viimati nutsid?
Üleeile. Tegelikult on suur saavutus, et ma siia täna ei pea kirjutama.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
See ei meeldi mulle, aga ma ei vihka seda samuti. Eks ta üks kirbusitt ole.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Mis see lõunasöök veel on?

5. Kas sul on lapsi?
Ei.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Vaevalt. Ma olen kohutav inimene ju.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Kui mõnda eelnevat vastust vaadata, siis ehk saab teada ;)

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ma kirjutasin opist taastumisest isegi luuletuse.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ilma benji-köieta :P

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Täiesti tavalised maisihelbed või siis täisterahelbed. Kui keegi mulle magusaid pakub, siis selle saadan tavaliselt perse.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Oleneb, kui täis ma olen.

12. Kas pead end tugevaks?
Mis mõttes nagu tugevaks? Tõsta jaksan päris raskeid asju, ninaluu võin ka murda, aga mingi tühise asja pärast töinama võin ka pista.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Tavaline vaniljejäätis. Eelistatult koorejäätis.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Oleneb inimesest ja tema välimusest.

15. Roosa või punane?
Oranž või kollane?

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
See, kes peeglist vastu vaatab.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Kedagi, kelle sülle ronida.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Karbi Domino küpsiseid. Ma ei käi tihti poes.

19. Mida hetkel igatsed?
Une-Matit.

20. Mida viimati sõid?
Kes seda enam mäletab...vist oli juust.

21. Mida hetkel kuulad?
Hole - Use Once & Destroy

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Ma keeldun olemast midagi, mille nimes on "rasv".

23. Lemmiklõhn?
Mitte miski ei saa selle lõhna vastu, mis on väljas pärast vihma.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Oma vennaga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Ma jälgin paljusid spordialasid telekast, aga ma ei ütleks, et üks teistest parem jälgida oleks.

26. Su juuksevärv?
Loomulik on pruun, aga praegu on peas ka punast ja musta.

27. Su silmade värv?
Roheline.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Pole vajadust.

29. Lemmiktoit?
Juust, juust ja veel kord juust. Ausõna, mul on toiduga imelikud suhted.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Rohkem ikka õudusfilm.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
SherryBaby

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Veinipunast pluusi ja helesinist fliisi.

33. Suvi või talv?
Aga mulle meeldib sügis kõige rohkem...

34. Kallistused või suudlused?
Ma olen viimasel ajal kohutavalt suur kallistaja olnud.

35. Lemmikmagustoit?
Kui leian, siis annan teada.

36. Mis raamatut hetkel loed?
Praegu pole ükski raamat pooleli. Tuleb vist raamatukokku jälle minna.

37. Mida su hiirematt kujutab?
Mitte kui midagi.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Uudiseid vist.

39. Lemmikheli?
Kasside nurrumine.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Ma keeldun valimast, sest mulle meeldivad mõlemad.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Pole siiamaani Eestist välja saanud.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Võib-olla on see veel avastamata, aga ma kardan, et minus pole midagi erilist.

43. Kus sa sündisid?
Ikka haiglas. Kus siis veel?

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ma pole üle lugenud. Praegu järele ka proovima ei hakka, sest see tunduks teistele imelik.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Ei mäleta...

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Neile kõigile endile on kasulikum minuga mitte kohtumine.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Kuna mul kunagi raha ei ole, siis ma nagunii ei saaks osta seda.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Hermafrodiit?

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Kassina, eelistatult musta kassina.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Kümme esimest, kes seda siia lugema tulevad ;) Tegelikult ei saa mina kedagi millekski sundida, nii et härjal haaraku sarvist see, kes soovib.

esmaspäev, 1. veebruar 2010

nukitsamees

Käisime täna kõik Nukitsameest vaatamas. Kuna õe kool oma etendusega kultuurimajja perehommikule oli jõudnud, siis pidime kõik vaatama minema. Mina, vend, vanaema, Hixi ja mingi aeg jõudis Matu ka kohale. Rahvast oleks võinud rohkemgi olla, aga meie viiekesi andsime oma panuse ikkagi ;) 

Näidend oli lihtsalt super. Haapsalu Sanatoorne Internaatkool tõi Nukitsamehe lihtsalt tänapäeva. Nagu mu vend Hixile ütles, oli tegu "tuunitud variandiga". Tegu oli väga kaasaegse ja teemakohase näidendiga. Tegevuspaigaks oli saanud prügimägi ning ära sai mainitud ka see paljukirutud masu. Siga (siiski polnud tegu päris seaga) jooksis laval ringi, varesed (ka need polnud päris) lendasid ja kraaksusid midagi arusaamatut. Tegelikult tean ma väga hästi, mida nad ütlesid. Dekoratsioonid koosnesidki põhiliselt prügist. Ja seda prügi ikka oli ning sai isegi vahepeal juurde valatud. 

Tore tükk oli. Peale etendust näidati katkendeid filmist ja külas oli ka selle režissöör Helle Karis. Natuke sai siis naisega ka räägitud. Olgem ausad, lapsed olid rahutud ja ei kuulanud eriti. See-eest vanemad kuulasid. Sai teada mõned huvitavad faktid ja kuulda mõndasid legende. Tore oli. Loodan, et teised nõustuvad.