neljapäev, 30. detsember 2010

A thousand words, but none were spoken ehk aasta kokkuvõte vol.1

2010 aasta hakkab läbi saama ning ongi aeg kokkuvõtteid teha. Siin siis üks paljudest. Iga kuu esimese postituse esimene lause (välja arvatud juhul, kui kuu esimeses postituses polnudki sõnu). 

Jaanuar
HEAD UUT AASTAT!

Veebruar
Käisime täna kõik Nukitsameest vaatamas.

Märts
Mul tuli tuju igasuguseid linke jagada.

Aprill
Lehti lugeda ei taha.

Mai
Alcoholic in the making!

Juuni
I think I'm a little bit

Juuli
Küll on tore, et kõik oskavad ainult vinguda ja halada.

August
I'm counting back
The number of the steps
It took for me to get
Back on the wagon of the weekend


September
There, in the emptiness deep inside 

Oktoober
See on 2in1 pilt, kuna tegu on mu täiesti uue teetassiga, mille ma ostsin hetkeemotsiooni ajel :)

November
Lubasin ju midagi novembris teha ja siit tuleb selle avapauk.

Detsember 
I've got a love for all seasons 

teisipäev, 28. detsember 2010

She spends another quiet evening alone

Candy orange, the color of my luxury vehicle
I'm hungry like a hippo, eating shrimps and stuff

Peale pikki jõulupühi oli eile tõesti hea kerget salatit süüa ja siidrit juua. Tekitas kohe parema tunde, kui kõik need seapraed ja verivorstid.

Nii ma siis veetsingi oma eilse õhtu vaikselt ja üksi. Kõrvaklappides mängis hea muusika ning siider tekitas mõnusa buzzi. Veidi napsine, nagu mu sõbranna ütleks. Kahjuks läheb mul vaja rohkem kui üks siider, et korralikult täis jääda...palju rohkem.

Kas teate, kui lahe on vaadata jõulutulede peegeldust siidripudelil, kui ise siidrit jood? Kas teate, kui mõnus on igale loole kaasa laulda ja voodi peal hüpata? Kas teate, kui hea tunne on pikali visata ja mõelda, et elu on tegelikult ju ilus? Jälle küsin ma tobedaid küsimusi. Loll komme, mis muud...

reede, 10. detsember 2010

Like a tombstone in a snowstorm

My heart beats in sync with the nature.
I wait for the coldest winter.
I am the Snow Soul...

Mõned minutid tagasi käis sahk teed lumest puhtaks lükkamas. Väga tore, et lõpuks selleni jõuti. Üldse polnud tore neli korda 80 sentimeetri kõrgustes hangedes sumada. Õnneks seda kõigest kuskil 90 meetrit. Edaspidi oli natuke lihtsam käia juba, sest seal olid autod ikka sõitnud ja ega suurte majade juurers palju tuisanud olnudki. Võib-olla hoovis on hanged.

Kõige rohkem kannatasid meie kutsukesed, sest hommikuks ei saanud Donna isegi kuudist välja enam. Pildil on tema lahter vasakul. Ei usukski, et hommikuks nii suur hang ka tema poole peal oli, aga oli. Bellal oli hang küll aias, aga ta sai siiski kuudist välja. Tegelikult pole kummalgi häda midagi, sest nad mõlemad armastavad lund.

Päris mõnus oli öösel tuule lõõtsumist kuulates uinuda. Vahepeal seinad ikka nagisesid nii ägedalt, et lausa ime, et need veel püsti seisavad. Õnneks oli hommikuks sadu lakanud ning see tuul üksi ei olnud meie jaoks mingi takistus. Allpool mõned päris ilusad talvepildid. Kahel viimasel tundub kõik nii rahulik ja vaikne, kuigi tuul veel ikka puhus. 




esmaspäev, 6. detsember 2010

pretty girl rock

All eyes on me when I walk in,
No question that this girl's a 10
Don't hate me cause I'm beautiful
Don't hate me cause I'm beautiful
My walk my talk the way I dress
It's not my fault so please don't trip
Don't hate me cause I'm beautiful
Don't hate me cause I'm beautiful 

Pärast eilset on see nüüd ametlikult mu hümn. Vähemalt mõneks ajaks :D

neljapäev, 2. detsember 2010

Life it feels like a frozen winter dream...

I've got a love for all seasons

A love for all time

I'll be the fire in your winter

esmaspäev, 29. november 2010

so fine


Burn it to the ground
A blank started round
On the top
On the top right?
Flowers in this dream of easy thinkers
Fell out of love, out of love now
It's all the faker, the light hearted taker
So take it, so take it, so take it

Oh it doesn't get much better than this...

...'cos this is how we live our glory days.


Ka minus on väike patrioot *itstiab* Muide, need kohupiimataskud on Vana-Pääsküla putkast. No putka selle söögikoha kohta öelda ei saa, aga ma tavaliselt viitan sellele niimoodi. 15 krooni tükk. (Võtke kõik oma eurokalkulaatorid välja nüüd.) Ma ei tea, kust nad need kohupiimataskud võtavad, aga need on üsna suured ja neis on tõesti ehtne kohupiim. Kuradi head!

laupäev, 27. november 2010

You know you are the Crazy Girl

look what you've done to your arms
I see you don't care who you harm
I understand you've never been the girl next door
but now you're worse than before
self destruct

Mul õnnestus kuidagi käeselg niimoodi ära rüüstata, et natuke nahka kaduma läks. Kui ma vaid ise ka teaks. Peale selle olen ma oma küünarnuki vist ära löönud. Miks muidu ta sinine ja valus on?

Jah, siiamaani õnnestub mul end vigastada nii, et ma ise ei saa arugi. Huvitav, millest see tuleb. On mul siis nii tugev alateadlik soov endale haiget teha? Või olen ma lihtsalt üks sitaks suur kobakäpp?

esmaspäev, 22. november 2010

Indestructible



This is hardcore
And I'm indestructible

esmaspäev, 15. november 2010

15 november

Vahelduseks natuke eesti muusikat ka teile. See sobib tänasesse päeva nagu rusikas silmaauku. Tegemist selle nädala soovitusega. Polegi seda lugu ammu kuulanud.

laupäev, 13. november 2010

Kinda drifting into the abstract in terms of how I see myself

Well the tiniest little dot caught my eye and it turned out to be a scab
And I had this funny feeling like I just knew it's something bad
I just couldn't leave it alone, I kept picking at the scab
It was a doorway trying to seal itself shut
But I climbed through

Now I am somewhere I am not supposed to be, and I can see things I know I really shouldn't see
And now I know why, now, now, now I know why
Things aren't as pretty
On the inside

Võib-olla on see tingitud palavikust, aga midagi imelikku on toimumas. Võib-olla on see tingitud haigusega seotud nõrkusest. Kõik on ju võimalik. Ma võin absoluutselt kõike endale ette kujutada ja arvatavasti kujutangi. Nagu alati.

Kas pole siis nii, et me kujutamegi kõike endale ette? Meie oma mõtted ja kõrge fantaasialend on see, mis meile haiget teeb. Meie oma haige mõttemaailm on see, mis meid takistab. Meie oma mõtted on need, mis kogu aeg igal pool ette jäävad ja mitte kunagi meid maha ei jäta. Destruktiivsed mõtted, sest me oleme harjunud neid mõtlema. Kas me pole mitte lollid? 

Me mõtleme endale piirid. Me mõtleme endale reeglid. Me mõtleme, mida teised inimesest meist mõtlevad. Tavaliselt nad ei mõtlegi meist, sest neil on oma eludega liialt tegemist, et raisata oma kallist ajumahtu meie peale. Miks peakski keegi kogu aeg teistest mõtlema? Et see on mingi friik ja see on lihtsalt loll ja see on täielik lits jne. Võib-olla olen ma (teiste arvates) imelik, et ei halvusta mõtteis teisi. Ennast halvustada võin aga küll. Sellega pole probleemi. 

Me ise mõtleme asjad halvaks. Teate ju küll, et kui midagi väga soovida, siis see soov läheb täide. Sama on ka millegi kartmisega. Kui midagi väga karta, siis see ka juhtub. Sinna pole midagi parata, me ise tõmbame sitta ligi nagu magnetiga ja siis hädaldame, et mitte miski ei lähe hästi. Ma otsustastin, et ma mõtlen nüüd positiivselt. Ma otsustasin, et olen nüüd õnnelik. Ma otsustasin, et ei kuluta enamust oma päevast vigisemisele ja vingumisele. Mulle piisab ka vähemast ajast. Kui väga vinguda tahan, tulen vingun siin. Kus siis veel, võiks ju küsida. 

Kus jookseb piir mõtete ja reaalsuse vahel? Kus jookseb piir hea ja halva vahel? Kus jookseb piir õnne ja õnnetuse vahel? 

Vahel küsin endalt, kes ma olen. Alles hiljuti küsisin ühelt inimeselt aga, mis ma olen. Vastus oli liigutav. Mina ise ei ole aga siiski kindel, et ma tean, kes või mis ma olen. Ma mõtlen vist viimasel ajal liiga palju. Ma urgitsen igal pool liiga palju. Ma uurin igasuguste asjade kohta liiga palju. Teadmatus on vahel tõesti õnnistuseks, ma ütlen.

kolmapäev, 3. november 2010

studying in sacred silence

Andestage, et siiamaani selle kuu sees teile ainult muusikat pakkunud olen. Siiski loodan, et kedagi see eriti ei pahanda. Koolipäevadel on veidi raske leida seda aega, et blogida. Eriti siis, kui kella kaheni ajaloo arutlust kirjutada ning see siis õpetajale meilile saata. Õnneks polnud ma ainuke, kes selle talle "hilisel tunnil" saatis. Peale minu oli veel üks inimene, kes pidas vajalikuks see ikkagi enne tänast tundi ära saata. 

Kuna mul on eelmisest aastast mõned asjad tegemata, käin ma natuke rohkem koolis kui klassikaaslased. Mul on seetõttu ka veidi suurem koormus ja rohkem tähtaegu. Ma ei nurise, sest kavatsen kõik ikkagi ära teha. Lõuad pidada ja edasi teenida! Käin lihtsalt kogu aeg kohal ning üritan teha niimoodi, et see aasta ei jääks ühtegi asja õigeks ajaks esitamata või tööd tegemata. Natuke raske oleks graafikut siis koostada, et millal kuhu minna saan.

Viimane aasta ju ikkagi. Sellest rongist ei tasu maha jääda, nagu eesti keele õpetaja ütleb. Raamatukogus olen juba üsna tihe külastaja. Lõpuks saan ka "Wikmani poisid" tagastada. Vahepeal polnud eriti aega lugeda lihtsalt. Tegu kolmanda raamatuga, mis tuleb läbi lugeda. Mõni on esimesega siiaamaani hädas. Selle peale ütles õpetaja, et tuleb ööst lisa võtta. Või siis päevast, oleneb, millal inimene magab. Eks tal õigus ole. Samas võib ju öelda, et õpetaja ei peaks midagi sellist soovitama. Mida see õpetaja üldse enam öelda võib ja ei või? Kui õpilane ta perse saadab, peab ta ka naeratama.

Mina võtangi öötundidest lisa, kui õpin. Mind selline asi ei häiri üldse, sest olen ma nagunii veidi unetu. Võib ju need unetud tunnid siis juba õppimise ja lugemisega sisustada. Ikka parem kui niisama lakke vahtimine. Seejuures pole siis üldse ime, kui meilide saatmiseni ka keset ööd jõuan =) Aega peab oskama planeerida. Kes teeb, see jõuab. Ja nii ongi. Kui ikka asju edasi lükata ja tegemata jätta, siis need kuhjuvad. Hiljem on seda suurt kuhja juba palju raskem likvideerida, sest uued asjad tulevad ju ka peale. Seega ongi kasulik igasuguse nurinata asjad ära teha. Kui hästi ja korralikult, on igaühe enda asi.

Selle tegemise ja mittetegemise juures on veel see asi, et tähtaeg on kõigil ju sama. Pole ju aus, kui keegi oma töö 2 kuud hiljem esitab. Võetakse ikka hindest alla ka. Seega on tähtaegadest kinni pidamine kasulikum kui asja kaugele tulevikku lükkamine. Ja tõesti, kui me juba koolis ei suuda tähtaegadest kinni pidada, siis mis ülejäänud elust veel rääkida.

Võib-olla olen ma lihtsalt väike nohik, kellele meeldib kogu aeg ninapidi raamatus, vahel ka arvutis, istuda ja näpuga järge ajada. Mulle meeldib uusi asju õppida. Ma ei pea vajalikuks kõikide matemaatika või füüsika valemite pähetuupimist, aga elementaarseid asju võiks ju ikka teada. Ma ei leia, et ma peaksin ilgelt hästi oskama geenitehnoloogiast kellelegi seletada, aga kui keegi sellest räägib, siis võiksin ma ju ikkagi teada, millega tegu ja olema võimeline ka midagi enda poolt vestlusele lisama. Dialoog on ikkagi huvitavam kui monoloog, sest niimoodi võib väga huvitavatel teemadel diskuteerimiseni jõuda. Pealegi, kes ikka tahab olla loll kui lauajalg? 

Võib-olla olen ma suur nohik, et kõik asjad õigeaegselt esitan. Vahel isegi enne tähtaega. Mis tehtud, see tehtud. Mulle meeldib, kui asjadel on tulemus. Loomulikult meeldib mulle õppimine kui protsess, aga ma tahan siiski ka mingit tulemust. Minu jaoks pole tulemus siiski ainult hinne, vaid ka see, kui palju ma ise asjast aru saan. Ja kui midagi ikka väga huvitama hakkab, siis uurin ma selle kohta kooliväliselt veel ise. Ma leian, et see on täiesti loomulik. Usun, et kuulun ses mõttes vähemusse.

esmaspäev, 1. november 2010

story of my life


And, when I left
I dropped a trail of candy hearts,
hoping you would search for me...

kolmapäev, 27. oktoober 2010

October light shown bright through the windshield

Kuna mul on kauaoodatud vaheaeg, siis olen ma üsnagi laisk olnud. Mis tähendab seda, et ma olen lugenud kohustuslikku kirjandust, teinud inglise keele harjutusi ja õppinud natuke ajalugu. Ajaloos tuleb veel mingi arutlus kirjutada ning geograafiat tuleb ka taas õppima hakata. Jah, minu laisk tähendab seda, et ma ei pea tervet päeva kooliasju tehes veetma.

Kõigele sellele lisaks vaatasin ma üle oma mingid luuletused ja avastasin, et kaheks läbivaks motiiviks on vesi ja haldjad. Need luuletused võib vabalt kaheks jagada just nende motiivide alusel. Peale selle vaatasin tükk aega tõtt oma Tweetyga. Otsustasin, et ma pean ta enne vaheaja lõppu valmis saama. Mis tähendab, et mul on selleks nüüd mingi 4 päeva aega. Kuradi aeglaselt on see protsess ikka läinud. Olgu, kui ma ei arvesta tööseisakuid, siis on see tegelikult päris kiiresti peaaegu et valmis saanud.

Mul on mõned ideed, mis tuleb kindlasti ka teostada. Paar tükki on seoses blogiga. Põhimõtteliselt on mul "vägevad" asjad nii novembriks kui ka detsembriks. Loodetavasti suudavad mu lugejad need ikka ära oodata. Nüüd aga lähen ma kaameraga koos õue. Ehk õnnestub veel mõni selline pilt saada nagu see seal üleval :) 

Keychains and snowstorms...


We are building a religion
We are building it bigger
We are widening the corridors
And adding more lanes

We are building a religion
A limited edition
We are now accepting callers
for these pendant key chains



167
Täpselt nii palju on mul võtmehoidjaid. Võimalik, et need on ühed imelikud asjad, mida koguda, aga mulle tundub see palju huvitavam kui kalendrite või pastakate kogumine. 

Tunnistan ausalt, et need väikesed vidinad võtavad ikka rohkem ruumi kui kalendrid, aga mis siis. Ma ei suuda ette kjutadagi, kui palju raha mina ja teised selle toreda kollektsiooni alla juba matnud on. Kõige toredam on loomulikult see, et igal võtmehoidjal on oma lugu. Muudmoodi ei saakski see olla. 

Kõigist mul eraldi pilte ei ole. Tegelikult isegi natuke kahju seepärast, aga pole midagi. Nagunii tuleb neid kogu aeg juurde, nii et ei jõuagi kõiki ilusti õige nurga alt üles pildistada.

Selles klounist sai kõik alguse. Kui vanaema selle mulle sünnipäevaks kinkis, oligi kõik otsustatud. Vanaema räägib ikka, kuidas ta tükk aega poes ringi jalutas ning lõpuks ühe väikese võtmehoidja ostis. Ta vist ei unusta kunagi mu isa nägu.
Kata ja nõid




See ilus kukk siin kireb ka.


Ka see teeb häält. Peaks nagu pühvel olema vist...










See on praegusel ajal nagu rusikas silmaauku.





Selle tegin ise. Polnud eriti raske see rõngas trollile külge panna.



See on lahedamaid. Tal on rohkem kui üks nägu, mis vahetuvad nupule vajutades. Kommid sõin ma muidugi kohe ära.




Kõik üheks ja samaks sünnipäevaks saadud. Väga tore, et igaüks ikka eri värvi tibukese valis :D