esmaspäev, 21. juuli 2014

Gunshot



I am siren, I am ivy 
I am no one, I'm nobody 
I am longing for your honey 
I am longing for your love

pühapäev, 20. juuli 2014

Aristocats are never found in alleyways...

Prints Tiny Tim Punasilm ehk omadele lihtsalt Timmu. Lähematele sõpradele tihtipeale ka boss või
siis opossum. Kui 9 tonni kaaluv mammut võib olla opossum, siis võib meie 5-kilone kassipoiss seda ammugi olla. (Kui te nüüd aru ei saanud, siis pole te ilmselt Jääaeg 2 vaadanud.)

Selle blogi vanemad lugejad-jälgijad on Timmuga juba ammu tuttavad. Ega hullul kassimammal polegi ju muust kirjutada kui oma kõutsist. Samas, ta on piisavalt huvitav kiisu, et temast kirjutada. Nime on ta saanud geniaalse artisti järgi, kelle kõige kuulsam lugu on see. Kuna meil ei tulnud tol hetkel ühtegi ilusat poisslapse nime pähe, küsisin paari tuttava käest. Tiny Tim tundus tol hetkel väga sobilik, sest ta oli siis ju tõesti tiny (pisike). Ajapikku sai sellest lihtsalt Timmu, sest heal lapsel on ikka mitu nime.

Boss on tõeline jahimees. Kui ta oma esimese hiire püüdis, siis sai see ka blogis ära mainitud. Nüüdseks on palju vett merre voolanud ja küllaldaselt närilisi püütud. Karihiirte populatsioon on vast märgatavalt vähenenud, sest neid saab ta kõige rohkem kätte. See tähendab aga seda, et meil tuleb päris palju laipu kokku korjata, sest karihiiri kassid enamasti ei söö.

Kui te aga arvate, et poisu (veel üks hüüdnimi) oma kihvad ainult saagi sisse lööb, siis te eksite. Ta võib vabalt oma suured valged kihvad ka inimese sisse lüüa. Selle tõestuseks on mul käsivarre peal üks arm. Või noh, tegelikult on neid rohkem, aga see konkreetne on ikka tõeline kihvaauk. Rõhk siis sõnal "auk". Ma vahel kutsun teda nende suurte kihvade pärast ketšupivampiiriks. Ma loodan, et te ikka mäletate seda multikat. Igatahes meenutab ta neid nunnusid nahkhiiri sealt.

Peale hammustamise meeldib talle ka küünistada. Eriti meeldib talle vihahoos jalga kinni karata. Taas on mul tõestuseks armid. Küünistab ta ka kogemata, sest ta arvab siiamaani vist, et on pisike ja võib mööda inimest üles ronida või inimesele turja peale hüpata. Ma ütlesin küll emale, et ta ei tohi seda lubada, aga kuna kassipoiss oli siis väike ja nunnu, ei suutnud ema teda keelata. Nüüd teeb ta seda kõigiga, aga ta pole enam väike, vaid on suur ja raske ning hiiglaslike küüntega. See ei ole meeldiv.

Seda, et loodus tühja kohta ei salli, teame me kõik. Timmu puhul peab see kohe eriti paika. Ta on kohe platsis, kui keegi peaks tugitoolist püsti tõusma. Sinna tagasi istumine on ainult omal vastutusel, kuid see pole eriti hea mõte. Samuti on ta kohe platsis ka siis, kui laua peal või riiulis või kapi peal peaks hetkeks rohkem ruumi olema. Seda võite ka pildilt näha. Igatahes on ta sel juhul seal riiulis nii kaua, kui ise tahab. Kui Timmul igav hakkab ja ta ära läheb, saab alles asjad riiulisse tagasi panna. Õnneks on laudadega teine lugu, sest sealt saab ta veel ära tõsta. 

Muide, Timmu arvates oleks väga tore, kui te toetaksite Kassikohvikut. Nimelt on meie bossi arvates täiesti normaalne see, et inimene teda ka koogitükki süües kõrva tagant sügab. See on lausa iseenesestmõistetav. Kuna kõik ei saa aga teda paitada, siis Kassikohvik oleks neile inimestele õige koht. Eriti seepärast, et südamelähedaseks saanud kassi võib endale võtta, et siis iga päev teda kõrva tagant sügada. Minu arvates on Kassikohviku idee väga tänuväärne, sest koostööd tehakse MTÜ-ga Kasside Turvakodu. Kui kohvikusse minnes võib leida uue pereliikme, siis on see väärt koht. Igal kassisõbral võiks olla oma prints või siis printsess. Ja miks mitte ka mõni ketšupivampiir ;)

laupäev, 12. juuli 2014

I'm burning up with fever ehk järjekordne "müstiline" haiguslugu

Olen sel nädalal elanud vee, paratsetamooli ja õunamahla peal. Ei noh, nii hull see asi pole, sest ma ikka olen üritanud tahket kraami ka manustada. Edukalt. Siiski, vedelikutarbimine on oluliselt tähtsamal kohal olnud.

Kõik algas ühel vaiksel esmaspäeva pärastlõunal peavaluga. Teisipäeva hommikul kell viis oli ka palavik platsis. Vähemalt siis panin ma esimest korda kraadiklaasi alla ja paar pügalat üle 39 ta näitas. Päeval helistas ema mingi aeg kiirabisse, kuid suurt abi sealt ei saanud. 

Kolmapäeval helistas ema uuesti kiirabisse, sest kraadiklaas näitas juba 40. Õnneks oli peavalu selleks ajaks kadunud. Sel korral tuli tunni aja pärast ka auto kohale. (Neil oli mitu väljakutset üksteise järel.) Tegid kohapeal oma mõõtmised ära, andsid paratsetamooli ja viisid haiglasse. Ja nii ma veetsingi järgmised 5 tundi umbses päevapalatis. Võeti vereproovid, tehti EKG, isegi röntgenis sain korra käia. Kuulati kopsu, vaadati kurku, kästi pastakat jälgida jms. Kõigi testide ja vestluste tulemusena otsustati, et küllap mingi viirus on. No ma ei tea, mulle on kogu see kõrge palaviku värk veel suhteliselt uus teema, sest aastaid kulgesid mul absoluutselt kõik haigused palavikuga 37,4. Siiski tundub 40 viiruse jaoks liiga palju. Igatahes tilgutati mulle 2 korda rohtu otse veeni, mis lõpuks palaviku ka kolinal alla tõi. Haiglas näitas viimane kraadimine 37,4.

Nii ma siis ravin oma palavikku, sest midagi muud mul ravida pole. Õnneks pole täna seda palavikku ka enam eriti. *ptüi-ptüi-ptüi* Kui oleks, siis seda siin ma ei kirjutaks. Jõudu lihtsalt ei jätkuks. Kuigi jah, ega seda jõudu praegugi palju ole. Olen üks tühjakspigistatud sidrun. See ei ole hea tunne, aga vähemalt pole mul külmavärinaid. Ja ma ei higista. Kuna ma röntgenis käisin siis, kui ühe portsu rohtu olin kätte saanud, siis olid mu riided kõik läbihigistatud. See tädi seal arvas küll, et ma endale seal haiglas ühe korraliku kopsupõletiku külmetan niimoodi. Et kui enne ei ole, siis pärast on ikka. 

Kiirabi pean ma uuesti kutsuma endale aga juhul, kui süda jälle kloppima hakkab. No ma ei tea, see on meil ka juba justkui läbitud teema. Põhjalikult läbitud teema. Kõige toredam oli muidugi see, kui öeldi, et tegu pole millegi eluohtlikuga. Alati on hea teada, et elu pole ohus, eriti siis, kui päris täpselt ei teatagi, mis viga on. Diagnoosina pandi aga kirja täpsustamata äge neelupõletik. Muide, kurk ei valuta mul siiamaani.

teisipäev, 1. juuli 2014

With doilies on tables and cats on the couch

Ma mõtlesin, et prooviks iga kuu mingi laheda käsitööprojektiga hakkama saada. Juunikuus valmis üks linik. Juhendi leidsin interneeduse avarustest. Kel soovi, võib ise ka endale ühe linikukese meisterdada. Seda loomulikult juhul, kui te heegeldada oskate. Samas, mingisugune algoskus peaks ikka kõigil olema, sest koolis õpetati/õpetatakse ka sedasorti asju. Isegi poisid õppisid seda natuke, aga see vist oleneb koolist.
Mina printisin õpetuse välja, et ka ilma arvutit käima panemata saaks heegeldada. Kui te aga ei taha paberit raisata ja valutate südant vihmametsade pärast, siis võib ju mõnest nutiseadmest ka seda juhendit järgida. Kahjuks on juhend ingliskeelne, nii et siin on üks takistus neile, kes keelt ei oska.
Ma ei tea, kui palju aega mul selle liniku heegeldamisele kulus. Tegin seda ju ikkagi jupikaupa ja otseselt kella ei vaadanud. Mõni päev möödus nii kiiresti, et heegelnõela ei jõudnudki kätte võtta. Samas tundub, et vilunud tegijal kulub üsna vähe aega, sest ahelsilmustest koosnevate kaarte ühendamine ei ole raketiteadus. Ka lilled ja lehed valmivad üllatavalt kiiresti. Kuna need ühendatakse heegeldamise käigus, pole ka muret ühendamisele kuluva aja pärast.
Hoiatan, et kassiomanikel võib kuluda natuke rohkem aega. Nimelt otsustas Timmu, et ta peab ka aitama. Või noh, heegelniiti püüdma, sest tegu on ilmselgelt vaenlasega. Samas on täiesti võimalik, et ta tegi seda lihtsalt suurest tähelepanuvajadusest. Õnneks jäid nii töövahendid kui ka valmiv töö terveks. Kogu heegeldamise käigus ei saanud ka ükski kass viga, nii et lõpp hea, kõik hea.