Kuvatud on postitused sildiga karvased ja sulelised. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga karvased ja sulelised. Kuva kõik postitused

laupäev, 31. detsember 2022

Aua on kakki ehk kuidas rahulikust pühadeootusest midagi välja ei tulnud

Inimene teeb plaane, jumal naerab. Nii nad kõik räägivad. Mina arvasin ka, et saan sel detsembril rahulikult pühadeks valmistuda. Mõtlesin igal advendi nädalavahetusel küpsetada, lootsin isegi lumisel Tallinna Jõuluturul käia. Mis te arvate, kas õnnestus? Tutkit, brat!

Juhtus nii, et avastasime koeral kasvaja. Kõhu all. Sai siis kohalikule arstile näidatud ning tema soovitas selle võimalikult kiiresti eemaldada. Siin jõudsimegi esimese takistuseni, nimelt pole Haapsalus hetkel loomakliinikus kirurgi. Soovitati Pärnusse sõita. Takistus number kaks: meil ei ole autot ning keegi meist ei oska sõita ka. Õnneks sõpru-tuttavaid jagub, enamik neist vurab aga ringi väikebussi või linnamaasturiga. Kumbki pole ideaalne valik operatsioonilt tulnud koera jaoks. 

Nii ta meist kliinikusse jäi.
(Pildistamine oli küll keelatud, aga
ma lihtsalt pidin ühe pildi tegema.) 

Tähtede seis siiski soosis meid - või siis Bertat - ning 9. detsembril Pärnu poole teele asusime. Berta oli ülitubli ja pidas vapralt vastu. See oli põhimõtteliselt tema elu esimene pikem sõit ning me saime hakkama ainult ühe peatusega. Pealegi oli tegu talle täiesti uue juhiga. Inimest ta teab küll ning peab sõbraks, aga temaga varem sõitmas käinud me polnud. 

Käisime Pärnu Väikeloomakliinikus. Väga toredad töötajad on seal, kuigi meie kutsa "kurjam" on. Veidi koomiline tundus, et kõik teised koerad, keda nägin, olid ilma suukorvita, aga meie omal muidugi suukorv ilusti peas. Ausõna, see oli töötajate ohutuse huvides. Nimelt ei lase meie preili ennast sugugi vaikselt läbi vaadata, vaid ikka uriseb ka. Tal oli veidi raske lapsepõlv, me oleme ikka kõvasti vaeva näinud, et ta ikka enam-vähem käituda oskaks. Või noh, mina olen, sest ma olen ainus, keda ta reaalselt kuulab. Mingi austus peab ka ikka olema.

Enne operatsiooni tehti korralikud vereanalüüsid ja peale kasvaja eemaldamist vaadati see laboris kohe ka üle. Õnneks osutus see healoomuliseks piimanäärmekasvajaks. Jõudsime hästi varakult jaole ning operatsioon oli kerge. Berta oli järgmisel päeval ise ka üllatunud, et tal polegi nii valus kui eelmisel korral. Tahtis kohe mängima hakata, aga me käskisime ikkagi rahulikult võtta. Vereproovide tulemustega jäi arst ka väga rahule, ise ka hea teada, et neerud ja maks koeral hästi töötavad.

Tagasiteel koju oli Berta muidugi veel rahulikum, sest ta oli ikkagi arstirohtudest uimane. Väikene kaasreisija avastas aga mingil hetkel taha vaadates, et peale kõige muu oli nüüd ka koer katki. See oli hästi armas, kuidas ta peale seda kutsale kõike head-paremat tahtis pakkuda. Isegi telefonist näitas mingit videot talle, mida Berta muidugi ka vaatas, sest ta lihtsalt jumaldab lapsi. 

Kui võiks arvata, et sellega mured piirdusid, siis eksite rängalt. Nädalavahetus läks üsna rahulikult, Berta ei tahtnud ainult rohtusid võtta. Esmaspäeval aga tekitas ta korralikult närvikõdi, kui kööki pruuni vahtu oksendas. Avastasin seda koristades, et veretükid olid sees. Peale esmast ehmatust lootsin, et tegu lihtsalt maoärritusega. Seda kinnitas ka arst, süüdlaseks sel juhul valuvaigisti. Kuna koeral valusid polnud, siis võisime selle rahuliku südamega ära jätta. Küll aga ei saanud ta tol päeval enam oma tavapäraseid maiuseid ega isegi krõbinaportsu. Märga toitu söötsin ka talle paari-kolme lusikatäie kaupa umbes pooletunniste vahedega. Suur oli Berta rõõm, kui viimased lusikatäied ise kausist võtta sai ning seejärel oma kausi puhtaks teha. Paar järgmist päeva puuksutas ta meil ikka kõvasti, aga praegu on probiootikumide kuur lõppemas ning seedimine ideaalses korras. 

Väike talvine jalutuskäik 

Seegi aga polnud veel meie murede lõpp, nimelt hakkas ta nädal hiljem köhima. Selline vastik kuiv köha, mis eriti palju variante ei jätnud. Juba järgmisel päeval kinnitas arst meie kahtlusi - kennelköha. Tundub, et kutsa korjas selle Pärnu kliinikust üles, sest kuskil mujal me teiste koertega kokku puutunud polnud. Ostsin talle siis köhasiirupit, mida ta üllataval kombel üsna meelsasti limpsis. Vähemalt paar esimest päeva, aga peale väikest veenmist võttis ilusti nädal aega 2 korda päevas rohtu. Ema tegi talle paar korda ka sooja piima meega, seda limpsis muidugi veel suurema isuga. 

Meie arstilkäigud polnud siiski veel lõppenud. Õmblused tuli ka veel välja võtta. Leppisin arstiga kokku, et proovin kodus ise ja kui ei õnnestu, siis läheme uuesti kliinikusse. Kahjuks ei õnnestunud, sest koerapreili jonnis veidi. 22. detsembril oli siis viimane visiit, mis kõigi üllatuseks oli üpris lühike. Läksime Bertaga kabinetti, panime seal arstiga koostöös ta renni pikali ning nii need niidid välja said. Arst veel kiitis, et Berta on palju arenenud. Ma tundsin ka end nagu uhke ema, sest paar aastat tagasi poleks sellisest asjast juttugi olnud. Ta oleks ikka korraliku tramburai seal korraldanud, nii et müügisaalist oleks ka kõik kliendid jalga lasknud. Selgus ka tõsisasi, et ma poleks ka kõige parema tahtmise juures neid õmblusi üksi kätte saanud.

Siinkohal tänangi Haapsalu Loomakliiniku toredat kollektiivi. Meie pärast pidid nad kahel korral hästi korraliku ja suure desinfitseerimise ette võtma. Pealegi on nad aastaid meie "raske iseloomuga" kutsat läbi vaadanud ja vajadusel ravinud. Leppisime aga kokku, et Berta püsib nüüd ilusti terve ning enne järgmist vaktsineerimist kliinikusse ei lähe. Hoidkem siis pöidlad pihus!

teisipäev, 12. september 2017

Tibutants vol. 5 ehk elu nagu naistevanglas

Viimasest tibutantsust on üsna palju aega möödas ning selle aja jooksul on palju vett merre voolanud. Eelmised kanad on antud hetkeks kõik parematele jahimaadele edasi liikunud. Mõni aeg tagasi saigi soetatud 10 noorkana, kes kõik ilusti munema on hakanud. 

Otsustasime, et sel korral tibudega jändama ei hakka, võtame kohe noored linnud. Eelmiste tibudega saime ikka vett ja vilet näha, nii mõnigi viskas kahjuks sussid püsti. Praegused kanad aga elavad kõik üsna õnnelikku elu. Inimesed käivad pugu sügamas ja annavad head-paremat, mis elult veel tahta?

Peab aga tunnistama, et selgi korral pole kõik päris viperusteta läinud. Üks kanake tundus veidi loid ja sööma ei tõtanud ka nii kiiresti kui teised. Teised suhtusid ka temasse kuidagi imelikult. Ühel päeval aga olime tunnistajaks vahejuhtumile, mis seletas kana "sümptomeid". Nimelt tegid teised talle lihtsalt kambaka, mitmekesi kanal otsas ja togisid nokaga. Sellest ajast peale elab tema eraldi väikeses aedikus ja teised 9 on siis koos. 

Selle jutu peale on paar inimest öelnud, et see nagu naistevangla. Ega jah, selle moodi ta tundub küll. Kana tatsab oma aias uhkelt ringi, sööb isukalt ja on isegi munele hakanud. Nii et polnudki ta meil haige, sai lihtsalt teiste käest peksa. Paar suuremat mutti teisest aedikust vahel vaatavad ka kurja pilguga tema poole. Pole see kodulinnu elu nii kerge ühti.

kolmapäev, 18. mai 2016

Koeraomaniku raske elu

Meil Donnaga on igal pärastlõunal pikem jalutuskäik plaanis. See toimub alati enam-vähem samal ajal ja pole mingit võimalustki seda ära jätta. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et pean absoluutselt iga ilmaga välja ronima. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et vihmane ilm Donnale eriti ei meeldi ning siis on meie tavapärane ring natuke lühem.

Nüüd aga tundub, et ma pean meile teistsuguse raja välja mõtlema, sest mere äärde pole vist mõtet enam minna. Samas ei hakka meil seal kunagi igav. Eelmisel kuul komistasime hülgepoja otsa. Ma ei saanudki alguses ise aru, mida see Donna nii hoolega nuusutas. Silmanurgast tundus tegu jänesega, aga siis tõstis see loomake pead. Koer hüppas ise eemale, nii et sellega polnud muret. Väike hüljes mind eriti ei kartnud, nii oleks võinud ta vist isegi koju viia. Seda ma aga ei teinud, hoopis sai nii mõnelgi numbril helistatud. Õigemini, ema otsis numbreid ja helistas, mina valvasin koeraga hüljest. Nagu isegi pildilt näha võite, siis väikesel oli üks silm viga saanud. No kõigi kõnede tulemuseks oli see, et ma pidin ta lihtsalt sinna jätma. Meie teada siin läheduses hülgeid ei ela, nii et see oli ürna huvitav lahendus. Veel parem on muidugi tõsisasi, et reedesel päeval ei võetud paaris kohas telefoni vastugi. Hiljem tuli välja, et nende tööpäev saab juba üsna varakult läbi ja enne esmaspäeva polegi mõtet üritada ühendust võtta. Säh teile siis looduse ja keskkonna kaitsjaid! 

Ma tean ise ka, et hülgepojad veedavadki suure osa oma elust maa peal. Ma tean seda ka, et mul ei tasu teda koju ega kuhugi mujale tassima hakata. Seda ma aga ei teadnud, et mitte kedagi absoluutselt ei huvita, kui väike vigastatud hüljes on üsnagi käidava koha peale sattunud. Lõpuks õnnestus mul väike veele lähemale roostikku ajada. Õnneks ei paistnud ta sealt enam välja, nii et sinna ma ta siis jätsin. Rohkem pole ma teda näinud. Pole leidnud ka ühtegi märki, mis viitaks sellele, et ta oma õnnetu lõpu leidnud oleks. Loodame siis, et väikesel tegelasel õnnestus siiski ema juurde tagasi jõuda. 

Täna aga juhtus sealsamas mere ääres midagi esmakordset. Tavaliselt jalutan ma koeraga sel ajal just seetõttu, et nädala sees on samal ajal vähe teisi inimesi liikumas. Nädalavahetustel on teine lugu, aga siis me enamasti sinnakanti ei satu ka. Igatahes tuli täna suure jooksuga metsatuka seest teine koer, kes siis minu omale kallale kargas. Donna oli mul rihma otsas, sest teda siin lahti lasta ei saa, kaob metsloomade jälgi ajama. Suur kummardus muidugi teise koera peremehele, kes suure jooksuga tuli ja oma koerale kaela kargas. Minul sellist julgust pole. Võtsin siis jalutusrihma, mis vahepeal mul käest ära tõmmati, uuesti kätte ja käsutasin oma koera koju. Lakub teine veel praegugi oma haavu, üks auk oli ikka päris suur. Teise koera vigastuste kohta andmed puuduvad, aga küllap temalgi paar kihvajälge kuskil on, sest Donna hakkas lõpuks vastu ka. 

Seega ma nüüd mõtlengi, et peab vist hakkama teisi radu mööda jalutamas käima. Vähemalt mõnda aega. Kuigi jah, vaevalt et koergi praegu enam mere äärde minna tahab. 

kolmapäev, 28. oktoober 2015

Welcome to the family

Alles see oli, kui ma kirjutasin, et meil on ainult üks koer. Nüüd pean ma ennast parandama, sest meil on uus pereliige. Õele toodi väike kutsikas, et tal tegevust oleks. Nii me siis kollektiivselt kasvatamegi titat, kes saab homme alles 2 kuud vanaks.

Tavaliselt antakse kutsikad uutesse kodudesse peale selle maagilise vanuse täitumist, aga antud tegelane on juba kaks nädalat meil elanud. Nimeks panime tal Berta ning kutsikas ise on sellega väga rahul. Oma nime õppis ta ikka väga kiiresti selgeks.

Berta on üldse kiire õppija. Kui vaja hädal käia, siis küsib ilusti õue. Äpardusi juhtub, aga ainult siis, kui mänguhoos häda peale tuleb. Söögiajad on tal selged ja oma kausi tunneb ka ära. Ainus mure ongi nüüd närimine, sest ta õpib ümbrust tundma kõike närides. Jalatsitest on ta peaaegu võõrandunud, nii et pole kõige hullem. Küll aga meeldib talle inimesi närida. 

Timmuga saab kutsikas enam-vähem hästi läbi. Kass hoiab tal silma peal ning mängib ka temaga. Kui siis Berta kassi valusamini naksab, saab ise kohe tappa. Enamasti lööb Timmu teda "pehme" käpaga, aga kui närv mustaks saab, siis lähevad küüned käiku. Korra sai kutsikas juba kõva koosa, lausa karjus valust. Ise oli muidugi süüdi, ei tasu ikka kassi kõhust hammustada. 

Kahjuks ei saa ta nii hästi läbi Donnaga. Viimane vist isegi kardab teda natuke, sest ta ei saa päris hästi aru, millega tegu on. Kutsikas aga on vana koera järele hull, kutsub teist kogu aeg endaga mängima. Too ei tee tast eriti välja, aga kui väikesel midagi juhtub, on kohe platsis. Siis on küll kutsikas tähtis. 

Tuleb tõdeda, et meil siin igav ei hakka. Vähemalt niipea mitte, sest väikesel koerahakatisel on iseloomu ning kõva koolitamine seisab meil alles ees. Sinna on küll mõned kuud aega, aga põhiasjadega oleme juba algust teinud. "Ei" on kõige tähtsam sõna praegu, kuigi mina olen ainus loll, kellel jagub piisavalt kannatust seda kutsikale õpetada. Keelamisest ei ole ju siis kasu, kui keelaja ise itsitab, või mis? 

teisipäev, 29. september 2015

Who let the dogs out?

Kassist olen ma siin palju rohkem kirjutanud kui koertest. Kuigi jah, praegu on meil ainult üks kutsa. Suur koduvalvur. *itsitab*

Kui me kunagi kaks emast kutsikat ühest pesakonnast tõime - ei soovita seda kellelegi - siis panime neile nimeks Bella ja Donna. Õnneks meil läheduses ühtegi itaallast ei ela, nii et polnud väga lugu. Praegu on ainult Donna jäänud ning tuleb tõdeda, et üksi on ta päris arg. Koduõues on suur ja kuri, mujal käib saba jalge vahel.

Ausõna, see on üsna koomiline. Temaga jalutamas käies pean teda pidevalt julgustama. Siiamaani tundub sellest kasu olevat. Samas juhtub ikka vahel nii, et kui inimene vastu tuleb, siis tema tahab ringi pöörata ja tagasi minna. Nii arvavadki kõik, et meie  8-aastane daam on noor koerapreili. Kõige rohkem kardab ta aga nastikuid. Te peaksite nägema, kuidas ta hüppab, kui mõni rohu sees juhtub olema.

Teisalt on ta jälle suur jahimees meil. Kui ikka jälje üles võtab, siis läheb. Vahel me "jalutame" ka niimoodi, et võtame hoo üles ning siis jälle maha jne. Tempo valin mina, sest mina olen ju ikkagi peremees. Pealegi, intervalltreening pidigi kasulik olema. Suve lõpus püüdis ta kaks siili kinni. No üks oli loll ja ronis koera aedikusse, nii et seal polnudki midagi muud oodata. Teise võttis Donna aga jalutuskäigul lihtsalt rohu seest hambusse. Ütleme lihtsalt, et ma ei osanud seda oodata, sest tavaliselt ajab ta lihtsalt nurmkanu lendu. Peale siilide on ta ka mõned mutid maha murdnud, ühe neist kaevas oma veranda alt välja. Hiired on üsna tavalised, nende püüdmises on ta päris meister juba.

Peale loomade leiab ta ka marju, aga seda ma olen juba maininud. Sellise koeraga on lust marjul käia. Tänavu oleme nii kaugele leidnud, et seenekoera tiitel terendab ka silme ees. Natuke veel harjutamist ning leiab mulle kõik puravikud ja riisikad üles, kõigist teistest seentest rääkimata. See oskus vajab veel veidi lihvimist, aga järgmisel aastal on kutsust arvatavasti veelgi rohkem kasu. 

neljapäev, 19. veebruar 2015

Tibutants vol. 4 ehk loomad elutoas

Mõni ehk veel mäletab, et me võtsime suvel kanad. Oleme nendega siin vett ja vilet näinud, aga viimane nädal ületab kõik eelneva. Ühel õhtul tuli ema tuppa ja ütles, et laudas on mingi loom. Esialgu arvasime, et äkki on tuhkur, sest hais oli küll kõva. Igatahes oli jama majas.

Läks õnneks, sest sissetungija sõi muna, aga kanade kallale minek oli vaid aja küsimus. Hakkasime siis uurima, kas keegi teaks kedagi, kes selle looma kinni püüaks. Laudas jätsime tule ka ööseks põlema, nii heaks juhuks. Käisime iga natukese aja järel ka kontrollimas, kas kõik korras on. 

Päeval olime rahulikumad, aga kuna meil on ka tööl vaja käia, siis õhtul oli loomakesel mõned tunnid aega. Selle aja jooksul jõudiski ta ühe kana murda. Nii ei jäänud meil muud üle, kui kanad ära tuua. Loomad linnud elutoas. Päeval kolisime nad esikusse, kus nad on praeguseni.

Peale pikki otsinguid leidsime lõpuks jahimehe, kes ka selliseid väiksemaid elukaid püüab. Peale mõnepäevast ootamist ja peibutise vahetust oligi pahalane käes. Tegu pesuehtsa mingiga. Ameerika naarits oli leidnud tee meie lauta. Heaks juhuks on püünis veel praegugi üleval, sest juba vanarahvas teadis, et parem on karta kui kahetseda. Nii ongi Ruts praegu laudas üksi ja vana koer valvab esikus kanu.

esmaspäev, 10. november 2014

Tibutants vol. 3 ehk mardipäeva muna!

Mardid toovad muidu küll viljaõnne, aga tundub, et seekord tõid hoopiski munaõnne. Tänane päev läheb ajalukku kui päev, mil me saime oma esimese muna. Hea tõdeda, et kanad hakkavad end nüüd ära tasuma. Kui nii edasi läheb, siis saab ehk tänavused jõuluküpsetised koduste munadega valmistada. 


reede, 19. september 2014

Tibutants vol. 2 ehk kuidas siga kanu kamandab

Mäletate veel, kuidas me oma igavasse ellu veidi vürtsi lisada otsustasime? Või noh, ema mõtles, et nad on ju "nii armsad". Sama arvamust jagasid teised ka, aga nüüdseks enam mitte. Onupoeg vaatas meie noorkanu paar nädalat tagasi nii nördinud näoga, et mul hakkas väikemehest lausa kahju. Mis teha, kõik väiksed ja armsad kasvavad suureks ning muutuvad peletisteks. Poiss oli laudast kadunud kiiremini kui mõni pätt kuriteopaigalt.

Kahjuks tuleb tõdeda, et päris kõik tibud pole suureks kasvanud. Paar broilerit läksid üsna alguses manala teele. Siis aga hakkasime neile vitamiine andma ning ka kõige viletsam tibu muutus paari päevaga tugevaks. Nüüdseks on meie kuked juba üsna ülbeks muutunud, nii et neist tasub eemale hoida. Nokad käivad neil kiirelt ja võivad päris valusad olla. Õnneks pole karta, et nad liiga ülbeks lähevad, sest varsti saab nad üksteise järel potti löödud. Jah, ma saan aru, et kõikse suuremad loomasõbrad tahavad mind nüüd kividega loopida või risti lüüa, sest kuidas ma ometi saan nii julm olla. Mis teha, sitta juhtub. Pealegi, palju jubedam oleks, kui me kõik kuked alles jätaks ning neil siis omavahel kakelda laseks. Vot see oleks julm.

Laudas on meil peale kanade-kukkede vaid üks asukas, kes alguses uutest naabritest vaimustuses polnud. Nüüdseks on ta aga leppinud sellega, et need lollakad linnud ta kõrval on. Siiski, kui mõni kukk liiga valjult ja kaua oma kikerikiid harjutab, röhatab Ruts valjult. Peale seda on enamasti rahu majas, sest ilmselgelt on siga boss, nagu loomade farmis ikka.

pühapäev, 20. juuli 2014

Aristocats are never found in alleyways...

Prints Tiny Tim Punasilm ehk omadele lihtsalt Timmu. Lähematele sõpradele tihtipeale ka boss või siis opossum. Kui 9 tonni kaaluv mammut võib olla opossum, siis võib meie 5-kilone kassipoiss seda ammugi olla. (Kui te nüüd aru ei saanud, siis pole te ilmselt Jääaeg 2 vaadanud.)

Selle blogi vanemad lugejad-jälgijad on Timmuga juba ammu tuttavad. Ega hullul kassimammal polegi ju muust kirjutada kui oma kõutsist. Samas, ta on piisavalt huvitav kiisu, et temast kirjutada. Nime on ta saanud geniaalse artisti järgi, kelle kõige kuulsam lugu on see. Kuna meil ei tulnud tol hetkel ühtegi ilusat poisslapse nime pähe, küsisin paari tuttava käest. Tiny Tim tundus tol hetkel väga sobilik, sest ta oli siis ju tõesti tiny (pisike). Ajapikku sai sellest lihtsalt Timmu, sest heal lapsel on ikka mitu nime.

Boss on tõeline jahimees. Kui ta oma esimese hiire püüdis, siis sai see ka blogis ära mainitud. Nüüdseks on palju vett merre voolanud ja küllaldaselt närilisi püütud. Karihiirte populatsioon on vast märgatavalt vähenenud, sest neid saab ta kõige rohkem kätte. See tähendab aga seda, et meil tuleb päris palju laipu kokku korjata, sest karihiiri kassid enamasti ei söö.

Kui te aga arvate, et poisu (veel üks hüüdnimi) oma kihvad ainult saagi sisse lööb, siis te eksite. Ta võib vabalt oma suured valged kihvad ka inimese sisse lüüa. Selle tõestuseks on mul käsivarre peal üks arm. Või noh, tegelikult on neid rohkem, aga see konkreetne on ikka tõeline kihvaauk. Rõhk siis sõnal "auk". Ma vahel kutsun teda nende suurte kihvade pärast ketšupivampiiriks. Ma loodan, et te ikka mäletate seda multikat. Igatahes meenutab ta neid nunnusid nahkhiiri sealt.

Peale hammustamise meeldib talle ka küünistada. Eriti meeldib talle vihahoos jalga kinni karata. Taas on mul tõestuseks armid. Küünistab ta ka kogemata, sest ta arvab siiamaani vist, et on pisike ja võib mööda inimest üles ronida või inimesele turja peale hüpata. Ma ütlesin küll emale, et ta ei tohi seda lubada, aga kuna kassipoiss oli siis väike ja nunnu, ei suutnud ema teda keelata. Nüüd teeb ta seda kõigiga, aga ta pole enam väike, vaid on suur ja raske ning hiiglaslike küüntega. See ei ole meeldiv.

Seda, et loodus tühja kohta ei salli, teame me kõik. Timmu puhul peab see kohe eriti paika. Ta on kohe platsis, kui keegi peaks tugitoolist püsti tõusma. Sinna tagasi istumine on ainult omal vastutusel, kuid see pole eriti hea mõte. Samuti on ta kohe platsis ka siis, kui laua peal või riiulis või kapi peal peaks hetkeks rohkem ruumi olema. Seda võite ka pildilt näha. Igatahes on ta sel juhul seal riiulis nii kaua, kui ise tahab. Kui Timmul igav hakkab ja ta ära läheb, saab alles asjad riiulisse tagasi panna. Õnneks on laudadega teine lugu, sest sealt saab ta veel ära tõsta. 

Muide, Timmu arvates oleks väga tore, kui te toetaksite Kassikohvikut. Nimelt on meie bossi arvates täiesti normaalne see, et inimene teda ka koogitükki süües kõrva tagant sügab. See on lausa iseenesestmõistetav. Kuna kõik ei saa aga teda paitada, siis Kassikohvik oleks neile inimestele õige koht. Eriti seepärast, et südamelähedaseks saanud kassi võib endale võtta, et siis iga päev teda kõrva tagant sügada. Minu arvates on Kassikohviku idee väga tänuväärne, sest koostööd tehakse MTÜ-ga Kasside Turvakodu. Kui kohvikusse minnes võib leida uue pereliikme, siis on see väärt koht. Igal kassisõbral võiks olla oma prints või siis printsess. Ja miks mitte ka mõni ketšupivampiir ;)

teisipäev, 24. juuni 2014

Tibutants ehk kuidas kanakari tibusid kasvatab

Kuna meil on ilmselgelt liiga igav elu, siis otsustasime kanad võtta. Või noh, tegelikult otsustas ema ühel päeval poe parklas tibusid nähes mõned koju ka tassida. Spontaansed ostud on ju alati kõige paremad, või mis? Ja nii me siis kasvatamegi tibusid, et neist mõne kuu pärast kanad saaks. Eks paistab, kui uhked need sulelised siis olema saavad.


Ei ole see tibukeste kasvatamine kergete killast. Koju toodi nad küll pappkastis, aga praeguseks elupaigaks on saanud vana küülikupuur. Sobib neile piiksuvatele tennisepallidele praegu küll, hiljem kolivad nad juba lauta Ruudi juurde. Seniks aga paterdavad nad puuris ringi, kust Timmu neid ilusti vaadata saab. Eks ta üritab käpaga ka katsuda, aga selle tegime me tema jaoks raskeks. Puuri alumine osa on papiga ümbritsetud ning pealt ei ulatu ta tibudeni. Nii ta siis istubki mõnikord puuri katusel ja lihtsalt vaatab neid.

Puuri kohal on vana lamp, mis tibudele sooja annab. No meil ei olnud kuskilt linnumammat võtta, kes siis tibude eest hoolitseks. Neil endil on kama kaks, mis neile sooja annab, peaasi et annab. Süüa nõuavad nad ka iga 2-3 tunni järel. Nii me siis toidame neid munaga, porgandiga, muruga, odrajahuga... Isegi kohupiima oleme paar korda andnud. Joogivesi on neil kogu aeg olemas ning nüüdseks on neil ka liivakarp. Nad peavad nimelt ka natuke liiva nokkima.

Ma ütlen, ilmselgelt on meil liiga igav elu, sest miks muidu peaks keegi endale tibud koju tassima. Normaalne inimene võtab kassi või hamstri või mõne muu toreda lemmiklooma. Meie aga avasime omaenese väikese tibula.


laupäev, 9. juuli 2011

No, I won't forget that I'm a country girl

Juhul, kui mõni veel aru pole saanud, siis elan ma talus. Ilusas looduslähedases kohas linna külje all. Lähimad naabrid on paarisaja meetri kaugusel. Julgelt võib väita, et ma olen läbi ja lõhki maatüdruk.

Minu suve juurde kuuluvad metsmaasikad ja muulukad, lambakarjas käimine, heinategu, pääsupoegade sirgumine, peenarde rohimine. Sekka ka mitmete kiletiivaliste tapmine, aga see kuulub igaühe suve juurde. Vähemalt ma arvan nii.

Viimased paar päeva olen palju aega kadakate vahel veetnud. Nimelt ei pea meie lambaid see okastraataed ning neil tuleb silma peal hoida, et nad kuhugi paha peale ei lähe. Põõsaste vahel on rahulik istuda ja lambad söövad siis ka palju rohkem, kui sa nende läheduses oled. Nagu kavatseksid sa nende eest rohu ära süüa. Täna õnnestus kotkast näha. Too tiirutas kadakate kohal nii rahulikult nagu polekski seal inimest olnud. Nojah, tavaliselt ei olegi. Tegi paar tiiru ja kadus mere poole.

Käisin täna ka vanades maasikakorjamiskohtades vaatamas, kuidas tänavu lood on. Enamus kohti kasvab iga aastaga üha rohkem rohtu ning maasikaid jääb aina vähemaks. See-eest leidsin palju muulukaid. Suured, küpsed muulukad. Muulukad kasvavadki kuivade ilmadega paremini kui maasikad. Kuigi tehniliselt on ka nende näol tegu maasikatega. Tore nostalgia tuli kohe peale, kui sai vanu lapsepõlvest tuttavaid radu tallatud ja ühelt marjaplatsilt teisele mindud. Ega tihti enam selle jaoks aega ole ju.


pühapäev, 6. märts 2011

Objekt nr. 2011


Nüüd ma vähemalt tean, kuidas oma Kata meelt lahutada - sellega siin. Homme siis uuesti :)

kolmapäev, 2. veebruar 2011

mää



Selle aasta esimesed. Timmu kartis neid lausa, sest need kakerdasid sihitult mööda kööki ringi ja määgisid peaaegu pidevalt.

kolmapäev, 11. august 2010

I saw a newborn baby

Uusim ilmakodanik käib neljal jalal. Piltidel pole väike pullipoiss veel päevavanunegi. Nüüdseks on ta peaaegu kolmepäevane. Peaaegu seepärast, et sündis ta ju öösel 2 ja 3 vahel.

Pisipoissi on juba mõned inimesed ka uudistamas käinud. Vanaema naeris, et me anname varsti juba turismitalu mõõdu välja. Nojah, eks tule raskel masuajal kuidagi raha teenida ;)

kolmapäev, 21. juuli 2010

William Shakespeare's in my cat

Well I'm a dreamer you don't care
At least it seems so when you're there
But leaving earth is sometimes lonely
When your feet are on the ground

Mu kiisud suudavad mind ikka ja jälle üllatada. Timmu näiteks jumaldab meie lehmi. Tänagi läks ta koplisse nende juurde. Seda tõestab ka üks postituse juurde kuuluvatest piltidest ;)
Kata aga on asju kuidagi rahulikumalt võtma hakanud. Ta on aru saanud, et välja saab õhtu poole, sest siis pole palavat päikest. Tuppa minemise üle otsustab ta juba ammu ise. Kui ta kord uuesti tuppa saanud, siis on ta vana rahu ise. Magab nii sügavalt ja ei tee väljagi, kui uks lahti on.

I thought we'd always live forever
So one and one and one make three




Heinategemine on taas täies hoos, seega on orjapõli taas alanud. Kõige toredam selle juures on tõsiasi, et mu vennal on mingisugune kompleks või midagi...Kõike teeb tema, ka siis, kui kõik teised tema ümber rabelevad, on tema see, kes alati kõike tegema peab. Mul hakkab vaikselt juba üle viskama, aga ma üritan sellest mitte välja teha. Las pahiseb ja räägib, mida sülg suhu toob.


Tegelikult on peas materjali mitme pika vinguva postituse tarvis, aga mitte ei suuda end neid kirjutama panna. Maybe one day. Eks ma kirjuta neid siis, kui aega rohkem on. Või siis, kui ikka närv nii mustaks läheb, et ei saa enam muudmoodi, kui lihtsalt peab absoluutselt kõik välja elama, et siis uue hooga seda paska endasse koguda saaks. Tavaline asi, mis parata. 

esmaspäev, 19. juuli 2010

Just embrace what's everywhere.

Oh what a night is tonight
I think I'm ready to fight
Now that my broken bones all have been healed
I think I'm starting to feel

Kuna eelnevad päevad on kõik olnud ilusad päikesepaistelised, siis oli vaja teha heina. Kuna täna sadas vihma, siis lõppes tänasega orjapõli...vähemalt mõneks ajaks. Pole vaja enam kõrvetava päikese käes lolli mängida ning kõigile demonstreerida, et tegelikult olen mina Liivimaa parim riisuja. Loomulikult on asi nii ka ilma demonstreerimata ;) 

Nagu ikka, ei möödunud tööpäevad ilma vigastusteta. Reedel hammustas mind mingi räige putukas - neid hammustajaid oli ikka rohkem, kuid ühe hammustused olid kohutavad. Siiamaani on need ilusti-kenasti näha. Mingil imelikul põhjusel hakkas mu põlv, kus 2 hammustusjälge, hiljem hullult valutama. Valutas veel terve eilse päevagi. Eile õnnestus mul end rohutüükaga vigastada. Tore auk suure varba juures. Juhhei! Peale selle hakkas väikese sõrme pealt nahk maha tulema. Kõige hullemaks vigastuseks võib vist aga pidada seda, et mingist hetkest alates lakkas mu mõistus töötamast ning suust tuli ainult lolli iba, mida ise ka kuulata ei suudaks. Kõik kuulasid ja naersid...ei tea, kas see tuli sellest, et kõik olime enamuse ajast päikese käes veetnud?


Tegelikult pole see asi nii hull midagi. Täna on kõik juba korras. Mõistus töötab jälle nii nagu peab.

Päikeseloojangud on ilusad olnud. Kõige ilusam oli vist täna, aga mul ei olnud kaamerat käepärast. Ja ärge laske end pildil eksitada, tegelikult ei olnud väljas nii pime midagi :) 

Mosquito, mosquito
Buzzing around
Landing on my knee
How can I truly be angry with you?
All you want is to be part of me


Mis värvi on Timmu silmad?

There's something in your style
In the sun
You turned into the wind and took all my surprise
And like a million eyes on me, on me, on me

esmaspäev, 5. juuli 2010

My guitar and old blue jeans ehk Catwalk No. 7

Olgu, tunnistan, tegu on mu õe kitarriga...mida ta maha tahab müüa, nii et võtke ühendust, kui soovi on ;) 

Grilled pussy?


Ma ei suutnud vastu panna kiusatusele fotogeenilisest kutsast üks pilt teha.

Kata jalutamas vastu päikeseloojangule...olgu, mitte just päris, aga peaaegu.

Sellega võib nädala siis lõppenuks lugeda. Päris lõbus oli...võib-olla kordab kunagi veel.

pühapäev, 4. juuli 2010

The hours tick away ehk Catwalk No. 6

Täna jätkus eile alguse saanud heinapakisaaga. Seega polnud jälle mingit erilist jalutamist, aga kiisud said siiski väljas aega veeta. Enamuse ajast veetsid nad küll kuskil varjus, sest ega see musta kassi elu ole suvel kerge :)
Kus on kass?

Kata otsustas, et heinapakkide varjus on parem kui päikese käes.


Meie pääsukesed armastavad kasse rünnata. Õnneks pakkusid heinapakid kaitset ka selle eest.

Timmu otsustas vahekuuris bossi mängida.

laupäev, 3. juuli 2010

I followed working hard to try and break the chain ehk Catwalk No. 5

Tänasega on nii, et enamuse ajast me kõik õues veetsimegi. Meile toodi eile kaks koormatäit heina, mille laka peale panemisega me täna siis algust tegimegi. Meil on õu heinapakke täis, so much fun...


Esialgu polnud Kata heinapakkidest sugugi huvitatud...


...kuid peale väikest tutvust meeldis talle kuhja otsas käia ja uudistada küll.

Timmu see-eest eelistas ronida katete all teiste eest peidus. Asjatas ta seal peale minu lahkumist veel tükk aega.

Mina olen peale väsitavat tööpäeva üpriski väsinud. Asja ei tee paremaks tõsiasi, et päeva alustasin ma siiski poodlemisega. Olen terve päeva jalul olnud ning tahaks ainult puhata...Need paganama heinapakid on ikka rasked küll...eriti, kui sa juba 70 tükki oled ümber kuhja kuuri tassinud ning siis veel lõpuspurdina 10 pakki kiiresti-kiiresti õige koha peale viid. Homme tuleb pikk päev, see on kindel. Kogu selle aja sisse peab mahtuma ka ühe jalgpallimatši vaatamine, mis tõotab huvitav tulla. 

Kiisud aga on paksult rahul sellega, et täna oli nii ilus ilm, et nad said peaaegu terve õhtupooliku õues inimeste juures veeta ega pidanudki toas akna peal kräunuma.

reede, 2. juuli 2010

This world is freezing cold ehk Catwalk No. 4

Esiteks andestage, et see postitus nii hilja tuleb. Ma lihtsalt ei saanud õigel ajal arvuti taha. Teiseks pean mainima, et tegelikult polnudki mingit jalutuskäiku. Timmu küll käis korra õues, aga jalutamas me ei käinud. Vastik külm tuul oli, mis võttis minu kiisudelt isu õue minna. Selle asemel magasid nad enamuse päevast keras tugitoolis või diivanil, aknast välja vaadati ka vaid paaril korral...

Mina veetsin oma aega natuke teistmoodi...

Kata vaatab, mis õues toimub

Timmule ei andnud rahu aga see, et ühel pääsukesel tõsised psüühikahäired on.

My life got cold
It happened many years ago
When summer slipped away