Kuna meil on ilmselgelt liiga igav elu, siis otsustasime kanad võtta. Või noh, tegelikult otsustas ema ühel päeval poe parklas tibusid nähes mõned koju ka tassida. Spontaansed ostud on ju alati kõige paremad, või mis? Ja nii me siis kasvatamegi tibusid, et neist mõne kuu pärast kanad saaks. Eks paistab, kui uhked need sulelised siis olema saavad.
Ei ole see tibukeste kasvatamine kergete killast. Koju toodi nad küll pappkastis, aga praeguseks elupaigaks on saanud vana küülikupuur. Sobib neile piiksuvatele tennisepallidele praegu küll, hiljem kolivad nad juba lauta Ruudi juurde. Seniks aga paterdavad nad puuris ringi, kust Timmu neid ilusti vaadata saab. Eks ta üritab käpaga ka katsuda, aga selle tegime me tema jaoks raskeks. Puuri alumine osa on papiga ümbritsetud ning pealt ei ulatu ta tibudeni. Nii ta siis istubki mõnikord puuri katusel ja lihtsalt vaatab neid.
Puuri kohal on vana lamp, mis tibudele sooja annab. No meil ei olnud kuskilt linnumammat võtta, kes siis tibude eest hoolitseks. Neil endil on kama kaks, mis neile sooja annab, peaasi et annab. Süüa nõuavad nad ka iga 2-3 tunni järel. Nii me siis toidame neid munaga, porgandiga, muruga, odrajahuga... Isegi kohupiima oleme paar korda andnud. Joogivesi on neil kogu aeg olemas ning nüüdseks on neil ka liivakarp. Nad peavad nimelt ka natuke liiva nokkima.
Ma ütlen, ilmselgelt on meil liiga igav elu, sest miks muidu peaks keegi endale tibud koju tassima. Normaalne inimene võtab kassi või hamstri või mõne muu toreda lemmiklooma. Meie aga avasime omaenese väikese tibula.
Tibula on täiega normaalne idee ju. Muidu käivad tibud ikka kanaema järel, nüüd hakkavad sinu järel käima. Ja munad saad pealekauba :D
VastaKustuta