pühapäev, 20. märts 2011

It's been a long, long day

Lots of stress
More fear
Self pity
Headache
Lots of guilt
No sleep

These are the things I give myself


Võõrad lapsed, võõrad koerad, võõrad mured. Oh jah, mida kõike ühe päeva sees ei juhtu.

Päeva alustasin ma onupoegade seltsiga. Kuna meie kuuri uks vajas parandamist, tuli onu koos oma kahe vanema pojaga meile. Ukse parandamise asemele tehti uus. Kogu hommikupooliku veetsid poisid aga lumekindlusi ehitades, lumesõda mängides, teed juues ja minu närve süües. See viimane meeldis neile vist kõige rohkem. Tegelikult sõid nad meie kõigi närve. Need kaks on piisavaks põhjuseks mitte soovida rohkem kui üht last tulevikus. 

Kella nelja ajal saabus meie õuele kutsu. Nii sõbralik loom pole varem meieni jõudnud. Ta isegi ei karda meid, vaid tahab ainult mängida. Eks ta ole noor ka alles. Loodetavasti jõuab meie info ka lõpuks omanikuni. Me ei saa kutsat kuidagi endale jätta, kuigi enamus oleks sellega nõus.

Õhtul otsustas Kata aga pahandust teha. Taas kord pidin mina taskulambiga trikke tegema, et tema tehtud loik nurgast ära koristada. See arvutilaud on lihtsalt kohutav nuhtlus, sest kas mahub ilusti toanurka kusema, aga mina ei saa seda korralikult koristada. Seega tuleb mul igasuguseid imevigureid seal laua all teha.

Peale selle ronis Timmu lae alla, kuna ta nägi õues seda suurt koera. Küll on hea, et viimane kord, kui ta lae alla ronis, said riiulid kõigist õrnematest asjadest tühjaks tehtud. Veel õnnestus mul vestelda inimesega, kelle majja üritati teisipäeval sisse murda. Vähemalt on tal head naabrid, kes asja märkasid. Mina soovitasin tüübil endal ka tähelepanelikum olla. Nimelt oli ta ise sel hetkel kodus. Lisaks sain ma rahustada kedagi, kellel oli täna eksam. Küll mina ikka jõuan.

esmaspäev, 7. märts 2011

Love Out Of Lust

Do you wanna see me puke?

Kooli vetsus ropsida on ka tore. Vähemalt ei olnud mul publikut. Pole kunagi erilist tahtmist olnud kellegi nähes või kuuldes oma sisikonda välja ropsida. See on siiski üsna privaatne toiming ju.

Tulin poole päeva pealt koju. Ropsisin natuke veel ja jõin siis piparmünditeed. Kuna mul midagi targemat teha polnud, siis lihtsalt magasin paar tundi. See polnud võib-olla kõige parem idee, aga ma ei jaksanud enam istudagi, seismisest või kõndimisest rääkimata. 

You've been this way since school
Dysfunctional, translucent

Eriti huvitav on see, et näppe kurku ajada võin, aga mingi haiguse tõttu oksendada ei soovi.

Ise ka vahel imestan, kui väärakalt mu organism ikka toimib. Kõige tähtsam on see, et veel toimib. On ju? Ah, peaks ehk tagasi magama minema. Eks ma ürita homme ikka ennast kooli vedada, tubli õpilane nagu ma olen.

Tegelikult tahaks midagi süüa. Samas pole midagi sellist, mida süüa julgeks. Joon ikka oma piparmünditeed ja ootan, millal see üles hakkab tulema. Veel õnneks pole tulnud, loodetavasti ei tule ka. Kas tõesti nii palju oleks palutud üks normaalne nädal? Või kuu?

pühapäev, 6. märts 2011

Objekt nr. 2011


Nüüd ma vähemalt tean, kuidas oma Kata meelt lahutada - sellega siin. Homme siis uuesti :)