kolmapäev, 30. november 2011

look at those eyes


Kellele lugu meeldima hakkas, see vaadaku ka siia.

maksakotletid


300 g maksa
200 g kartulipüreed või keedetud kartuleid
2 muna
2 sibulat
2 sl rasva
soola, pipart, majoraani

Maks puhastatakse kelmest ja aetakse läbi hakklihamasina. Segatakse juurde kartulipüree, munad, rasvas praetud sibul ja maitseained. Vormitakse kotletid, veeretatakse riivsaias ja praetakse. Kui taigen jääb vedel, võib lisada veidi jahu või riivsaia ja tõsta lusikaga pannile.*

Kuna meil oli praetud maksa järel, siis kasutasin selle ära. Sibulat meie kotlettide sisse ei läinud, sest kõik ei söö sibulat. Päris head said. Raamatus on soovitatud serveerida porgandi-kapsa toorsalatiga, aga hapukurk sobis minu arvates nende kotlettide kõrvale imehästi.

* Retsept on pärit 1978. aasta raamatust "Lihatoidud", mille autoriteks on S. Masso ja O. Relve.

PS. Ärge muretsege, ei lähe toidublogiks kätte ära.

esmaspäev, 21. november 2011

natuke ravimiteemal

Ma tavaliselt ei võta sellistel teemadel sõna, aga ma ei saa sinna midagi parata, et pean end välja elama. Kas ma olen ainus loll, kes ei saa aru, mille kuradi pärast oleks vaja käsimüügiravimeid poes müüa? Mind ei huvita need, kes tulevad ütlema, et igal pool mujal maailmas saab valuvaigistit ka poest koos toidukaupadega osta. Kas on tõesti nii väga vaja olla ülejäänud maailma moodi?

Ma saan täiesti aru, et mõnes maapiirkonnas pole apteeki ning vanamemmedel ja -taatidel oleks hea külapoest ravimeid osta. Samas peaks kõik endale tunnistama, et enamus ravimeid, mida need vanurid võtavad, on paraku retseptiravimid ning nende ostmiseks tuleb ikkagi lähimasse apteeki minna, olgugi et see võib mitme kilomeetri kaugusel asuda. 

Loomulikult mängib sellise asja pooldamises rolli ka inimeste enda laiskus. Üsna hea on ju minna poodi ning sealt koos muu vajalikuga ka ravimeid osta. Pole mitmesse kohta vaja minna. Kui nüüd aga täiesti ausad olla, siis on suurtes kaubanduskeskustes ka vähemalt üks apteek. Enamasti suletakse need küll veidi varem kui kogu keskus, aga lahti on need vähemalt kuueni küll. Igaüks peaks jõudma enne sulgemist apteegist läbi käia, peale seda on teiste ostude tegemiseks aega küll.

Mina ei leia, et müüjad oleksid pädevad inimestele ravimeid müüma. Esiteks ei oska enamus müüjaid oma kaupluses müüdavate kaupade kohta midagi öelda, mida oskaks nad öelda ravimite kohta. Teiseks tuleks neid pidevalt koolitada. Kust selle jaoks raha võetakse? Kolmandaks tuleb tunnistada, et kauplustes vahetuvad müüjad üsna tihti. Iga kuu on uued näod, kellele jälle kõike õpetada tuleb. 

Veel tuleb tunnistada, et klienditeenindaja töö on üsnagi stressirohke. Kas tasub müüjate koormusele lisada veel ravimitega seonduv? See on ju ammu teada, et rahulolematu klient läheb elab end kassapidaja peal välja. Kujutage ette nüüd olukorda, kus valuvaigisti ei võtnud inimese valu ära ning ta läheb sõimab selle eest müüjat oma lähimas poes. Ilmselge, et müüja on süüdi, kuna tema müüs inimesele selle ravimi, mis ei mõju. Vahet pole, et tegelikult ei vastuta selle eest müüja. 

Peale kõige selle on käsimüügiravimite ostmisel oht, et ostetakse midagi, mis ei sobi teiste ravimitega koos võtmiseks. Apteeker oskab ikka soovitada mingit muud ravimit, mis sama sümptomiga võitleb, aga mille toimeaine sobib ka näiteks võetavate retseptiravimite toimeainega. Võin elust üsna mitu näidet tuua. Viimatine on seotud valuvaigistite ja arsti kirjutatud retseptiravimiga. Nimelt tuli välja, et mõlemaid koos tarvitades võib inimene tõsise neerukahjustuse saada. Ei tea küll miks, aga arst unustas seda mainida.

Võib-olla tuleks lihtsalt sellises kohas, kus 5 apteeki lähestikku, mõni neist kinni panna ning avada kuskil maakohas hoopis apteek? On ka memmedel-taatidel kergem ning peale käsimüügiravimite saab ka kõik retseptiravimid ilusti kätte. Peaks piisama sellest, et toidulisandeid, millega nii mõnigi oma tervisele kasu asemel kahju teeb, saab ka kauplustest. Kui loomale rohtu vaja, läheme ju veterinaarapteeki, mitte loomapoodi. Miks siis mitte ka juba loomadele mõeldud ravimeid tavalistes poodides müüma hakata?

reede, 18. november 2011

geenimutatsioon ja mõnuained

Sorry, et nädala soovitus nii hilja tuleb, aga see-eest on tegu millegi hea ja eestimaisega.

pühapäev, 13. november 2011

mida suguühet=msü=emme süü*

Cheers to the freakin' weekend
I drink to that, yeah yeah
Oh let the Jameson sink in
I drink to that, yeah yeah
Don't let the bastards get ya down
Turn it around with another round
There's a party at the bar everybody put your glasses up and I drink to that
I drink to that

Ma arvan, et kõik teavad, mis laulust need sõnad pärit on. Seesama lugu sai meie esmaspäevade hümniks. Järelikult algas meie nädalavahetus alati juba esmaspäeval ja kui nüüd täiesti aus olla, siis nii ka oli. Käest ära läks asi juba teisipäeval. Ilmselgelt on üks rumm kahele tütarlapsele liiga vähe, sest tuli minna poodi Vana Tallinna järele. Peale selle tuli minna Hixi juurde, sest ta lubas viineripirukaid. Ma arvan siiamaani, et ta poleks pidanud meile ütlema, et viineripirukaid tegema hakkab.

Ühesõnaga tuldi meile autoga ilusti ühikasse järele ning sõitsimegi juba pirukate poole. Nojah, neid pirukaid hakkas ta tegema alles siis, kui me kõik sinna olime jõudnud. Muide, Vana Tallinn on koola ja sidruniga vaat et paremgi kui rumm. 

Täiesti loomulik oli muidugi see, et meil oli vaja teletorni juurde minna. Nii lähedale, kui võimalik. Siis me poseerisime seal mõned korrad. (Palun ignoreerida meie purjus nägusid.)

Hommikul lasime me A-ga lõpuks jalga, sest tal tuli burgeri isu. Pererahvas oli loomulikult õnnelik, et me lõpuks lahkusime, sest mingil imelikul põhjusel ei suutnud me vait jääda ning seetõttu ei saanud nemad magama jääda. Täiesti normaalne on ronida hommikul vara bussi, endal lõhnad küljes, kui kõik teised lähevad kooli ja tööle. Pole vist vaja öelda, et kolmapäeval ei jõudnud meist kumbki kooli, kuigi ega mul sinna asja eriti olnud ka, aga see on hoopis teine jutt. 

Kõik algas neljapäeval uue hooga peale. Seekord tuli Hixi meie juurde ühikasse rummi jooma. Mingil hetkel küsisin teistelt kaks kanamuna, sest mu kaaslastel tuli praemuna isu. Hixi pipardas enda oma ikka väga üle, aga talle maitses, nii et kõik on korras. Kanamunad vahetasin ma kolme kommi vastu, sest niisama ei saa ma kelleltki midagi võtta. Naturaalmajandus, mis muud. Mingil hetkel läksime välja, sest suitsu oli vaja. A ei suutnud ise ka uskuda, et me temaga suitsujahile läheme. Räägust sai süüa ostetud ning mingist bensukast lõpuks need suitsud. Kui me ühikasse tagasi jõudsime, siis oli noormees, kes ka suitsu soovis, juba magama läinud. Magavale kassile hiir suhu ei jookse, nii ta suitsust ilma jäigi. 

Üleliigne oleks vist mainida, et meie naabrid meid ei armasta. Üks neist käis jälle meie uksele koputamas ning meid vene keeles sõimamas. Olgu, see ei olnud eriline sõim, aga ikkagi. Ma olen nende uksele ka nii mõnigi kord koputanud, et neid korrale kutsuda, aga meile on uks alati suletuks jäänud. Nojah, eks ole raske ka ukse eest tool ära võtta ja pärast tagasi panna.

Kõik tühjad pudelid rändasid prügikotti, mis seisab nüüd toanurgas. Ma loodan, et A selle ikka välja viib.

Kes pealkirjast aru ei saa, kuulaku seda.