natuke ravimiteemal

Ma tavaliselt ei võta sellistel teemadel sõna, aga ma ei saa sinna midagi parata, et pean end välja elama. Kas ma olen ainus loll, kes ei saa aru, mille kuradi pärast oleks vaja käsimüügiravimeid poes müüa? Mind ei huvita need, kes tulevad ütlema, et igal pool mujal maailmas saab valuvaigistit ka poest koos toidukaupadega osta. Kas on tõesti nii väga vaja olla ülejäänud maailma moodi?

Ma saan täiesti aru, et mõnes maapiirkonnas pole apteeki ning vanamemmedel ja -taatidel oleks hea külapoest ravimeid osta. Samas peaks kõik endale tunnistama, et enamus ravimeid, mida need vanurid võtavad, on paraku retseptiravimid ning nende ostmiseks tuleb ikkagi lähimasse apteeki minna, olgugi et see võib mitme kilomeetri kaugusel asuda. 

Loomulikult mängib sellise asja pooldamises rolli ka inimeste enda laiskus. Üsna hea on ju minna poodi ning sealt koos muu vajalikuga ka ravimeid osta. Pole mitmesse kohta vaja minna. Kui nüüd aga täiesti ausad olla, siis on suurtes kaubanduskeskustes ka vähemalt üks apteek. Enamasti suletakse need küll veidi varem kui kogu keskus, aga lahti on need vähemalt kuueni küll. Igaüks peaks jõudma enne sulgemist apteegist läbi käia, peale seda on teiste ostude tegemiseks aega küll.

Mina ei leia, et müüjad oleksid pädevad inimestele ravimeid müüma. Esiteks ei oska enamus müüjaid oma kaupluses müüdavate kaupade kohta midagi öelda, mida oskaks nad öelda ravimite kohta. Teiseks tuleks neid pidevalt koolitada. Kust selle jaoks raha võetakse? Kolmandaks tuleb tunnistada, et kauplustes vahetuvad müüjad üsna tihti. Iga kuu on uued näod, kellele jälle kõike õpetada tuleb. 

Veel tuleb tunnistada, et klienditeenindaja töö on üsnagi stressirohke. Kas tasub müüjate koormusele lisada veel ravimitega seonduv? See on ju ammu teada, et rahulolematu klient läheb elab end kassapidaja peal välja. Kujutage ette nüüd olukorda, kus valuvaigisti ei võtnud inimese valu ära ning ta läheb sõimab selle eest müüjat oma lähimas poes. Ilmselge, et müüja on süüdi, kuna tema müüs inimesele selle ravimi, mis ei mõju. Vahet pole, et tegelikult ei vastuta selle eest müüja. 

Peale kõige selle on käsimüügiravimite ostmisel oht, et ostetakse midagi, mis ei sobi teiste ravimitega koos võtmiseks. Apteeker oskab ikka soovitada mingit muud ravimit, mis sama sümptomiga võitleb, aga mille toimeaine sobib ka näiteks võetavate retseptiravimite toimeainega. Võin elust üsna mitu näidet tuua. Viimatine on seotud valuvaigistite ja arsti kirjutatud retseptiravimiga. Nimelt tuli välja, et mõlemaid koos tarvitades võib inimene tõsise neerukahjustuse saada. Ei tea küll miks, aga arst unustas seda mainida.

Võib-olla tuleks lihtsalt sellises kohas, kus 5 apteeki lähestikku, mõni neist kinni panna ning avada kuskil maakohas hoopis apteek? On ka memmedel-taatidel kergem ning peale käsimüügiravimite saab ka kõik retseptiravimid ilusti kätte. Peaks piisama sellest, et toidulisandeid, millega nii mõnigi oma tervisele kasu asemel kahju teeb, saab ka kauplustest. Kui loomale rohtu vaja, läheme ju veterinaarapteeki, mitte loomapoodi. Miks siis mitte ka juba loomadele mõeldud ravimeid tavalistes poodides müüma hakata?