kolmapäev, 30. juuni 2010

I even painted my toenails for you ehk Catwalk No. 3


Täna püüdis Timmu oma esimese hiire. Ma olen tema üle nii uhke. Lõpuks tüdines ta sellest küll ära seetõttu, et see kukkus vette ja sai märjaks. Märja laibaga ei meeldinud talle enam mängida.



Andestage, et oma varbaid eksponeerin.


Tundub, et miski ei meeldi Katale...

Ristteel...Timmu ei suuda otsustada, kas minna tagasi, edasi või hoopiski järgneda Katale ning minna koju.

teisipäev, 29. juuni 2010

And there's a Hello Kitty for his pride and joy ehk Catwalk No. 2

Päev kaks ja veelgi palavam ilm kui eile. See seal üleval on Tiny Tim, sõpradele lihtsalt Timmu. Ta jumaldab meie vanu õunapuid.
Üks mu lemmikutest - Hello Kittyga T-särk.
Mõlemal pildil on meie armas Printsessa Kata Kurr-Nurr ehk siis lihtsalt Kata. Ta armastab kaamerat ja jumaldab poseerimist, kuigi viimasel ajal ei vaata ta enam eriti otse kaamerasse.
Ja pilt ka neile, kes arvavad, et ma iseennast eriti näidata ei taha. Haha, olen nii edev küll, et endast paar pilti blogisse (ja mujalegi) riputada ;) 

Mida kõike inimene oma lugejate rõõmustamiseks ei tee :D

esmaspäev, 28. juuni 2010

My new tango shoes ehk Catwalk No. 1


Täidan selle postitusega siis ühe oma alalise lugeja soovi. See on esimene tervest seeriast. Terve selle nädala jooksul teen ma kassidega jalutamisest pilte. Kuna sooviti näha ka mu uusi kingi, siis ühildasin meeldiva kasulikuga ;)

See tekitab mulje nagu Kata tahaks kohe Timmule kallale minna xD


Ja siin siis veel kord mu kingad

you are the master


I am tied up in the burning sun.
Baby, you are my only shade.
You're the bowl of water beyond my reach.
I can only move the distance of this chain.
I chew anything you will give me.
Eat anything, even my own words.
Scramble for any morsel you throw,
you scatter hope like scraps of food.

I guess you are the master.

I am the dog.
I am the dog.
Waiting for you to love me.

kolmapäev, 23. juuni 2010

Hey nobody’s perfect, just turn up the bullshit and smile

Viimase nädala jooksul või nii olen saanud - mis saanud, lausa pidanud - paaril lõpuaktusel käima. Oi kui kuradi tore on tõdeda, et lõpetajad ise peavad endale laulma ja puha. Miks keegi teine ei esine? Nagunii kusagil mujal esinevad... Peale selle on jube tore tõdeda, et etiketist on kõigil sügavalt pohhui. Olgu, mitte just päris kõigil, aga enamusel. Isegi mu õele sai tanksaabaste asemel kontsakingad jalga topitud. Peale selle käivad mulle sellistel üritustel närvidele inimesed, kes kogu kuradi aeg jutustavad ning sellised, kelle lapsed kõige sobimatumal hetkel üle saali kisama hakkavad. Nojah, tuleb tõdeda, et sel juhul üldse puudub sobiv hetk lapsekisa jaoks. 

Kõige tipuks aga on kõik need kõned, mille kuulamine mul pea valutama ajab, sest need kõik vajaksid keelelist toimetamist. Ma ei väidagi nagu mul oleks perfektne eesti keele oskus - seda väitis mu kunagine eesti keele õpetaja - aga mõni asi riivas kõrva kohe kõvasti. Ja just neil hetkedel naeratan ma ning üritan asjast mitte välja teha. Kes olen mina, et teiste vigadele näpuga näidata? Just nimelt, mitte kuradi keegi! 

Olen ma ju ise küllaltki palju vigu teinud ning ma olen kindel, et teen neid veel hulgi. Ka seejuures naeratan ma edasi ning teesklen, et tegelikult on kõik korras. Ja tegelikult ongi ju. Mis sitasti, see uuesti. Kui juhtub, et keeran käki kokku, siis löön lihtsalt käega. Ma ei saa ju kogu elu mingi tühise asja pärast põdeda või üritada seda heastada. Kõik juhtub alati põhjusega, seega pole mõtet kahetsema hakata. Niikaua, kui sa oma vigadest õpid, pole sul midagi kahetseda. 

Peale selle naeratan ma ülejäänud maailmale ka siis, kui mu enda väike maailm jälle kokkuvarisemise äärel või kokku varisenud on. Esiteks pole kõigile vaja näidata, kui "katki" ma olen. Teiseks on see eitamine ja naeratamine nagu pisikene teraapia. Teate ju küll, et kui midagi piisavalt palju tahta, siis selle ka saab. Seega naeratad piisavalt palju, teed näo, et kõik on korras - ja ennäe imet, mingil hetkel ongi kõik korras. Tunnistan, et tegelikult see päriselus siiski nii ei käi, aga keda kotib. 

Ma ei tea, enda väikesest maailmast väljapoole jäävaid isikuid on alati nii lihtne petta ju. Naeratad ja näid õnnelik ning keegi ei urgitse, sest nad ei oskagi urgitseda õnneliku inimese elus. Samas on vahel lihtne petta ka neid, kes lähemal seisavad. Jah, üks naeratus petab kõik ära. Igas kuradima olukorras naeratad ning kõik arvavad, et sa oledki õnnelik ja positiinve inimene. Yeah, right! Teed halva mängu juures head nägu, ilustad ja räägid läbi lillede. Oled üks kuradima "diplomaat" ja keegi ei saa aru, kui sitaks segi sa omadega tegelikult oled. Keegi ei saa aru, kui perses su maailm on. Ja mis kõige parem, keegi ei saa kunagi aru, millal sa neid petad ning millal ongi kõik nii ilus ja hea, et sul peerunägu peas. Roosamanna FTW!

laupäev, 19. juuni 2010

tsau tussu ehk kuidas ma noorte slängist aru ei saa

Juba mitu korda oleme sõbrannaga tõdenud, et me oleme sitaks vanad ja ei saa enam sittagi aru, mida tänapäeva hukas noorus räägib. Ausõna, me oleme tõesti nii elukauged vist, et enam mitte mõhkugi ei mõika mingist slängist või millest iganes. Või on meie probleemiks see, et me räägime ilusti-kenasti eesti keelt. 

Võib-olla on mul midagi viga, et mulle pole kordagi pähe tulnud oma sõbrannasid tussudeks kutsuda? Äkki ma olen mingi friik? *rings the alarm in the panic department* Ja neid asju on veel ja veel. Kust tuleb see tore fantaasia, et oma sõpru imelikult kutsuda või täiesti normaalsete sõnade asemel mingeid paganama ebardeid ja abordijäänuseid kasutada? Kui sõbrannale ütled tussu, siis sõbrale ütled noks või? Ma pean nüüd selle üle pikalt juurdlema. Lihtsam oleks loomulikult mõnelt kaasaegselt noorelt küsida, aga ei taha ju välja näidata, kui loll ma olen. 

Rüve pidi rõve olema ja röps on rops. Alguses mõtlesin, et mõnel on need täpitähed segamini läinud, aga nii ongi. Peale pikka pidu saab vist sõbrannale öelda: "Rüve röps sul tussu!".


PS: See postitus on siin ainult seepärast, et mustsõstrateest täis jäädes lubasin ma sellise pealkirjaga postitust. Mina ja mu suur suu. *ohkab*

esmaspäev, 14. juuni 2010

you are the best thing and the worst thing


Ramona had good news of a baby she would birth in seven months time
But she came home to Pedro in bed with Maria
Her very good friend at the time
Ramona pulled out a pistol shot Pedro then looked at Maria
She said, "Men aren't worth a damn, stop crying if you can
You should gather your things and move on."

here we go again

Well everything changes
It's all part of the plan
Planning them out of my life

Eile käisime sõbrannadega klubis. Koju tulin ma üksi ja seda juba kella 2 ajal, sest mul viskas lihtsalt üle. Vahel võib ka sõbrannadest kopa ette visata. Eriti veel kui need mingeid purjus soomlasi sebivad ja lauda toodud jooke vastu võtavad. Muid asju oli ka, nii et ma otsustasin mitte mingit lapsehoidjat mängida ning lasin lihtsalt jalga. Tulin koju, tegin teed ning ronisin voodisse. Vot nii on lood siinpool sood.

esmaspäev, 7. juuni 2010

the real thing


Kui kedagi huvitab, siis tegu on coveriga. Siin on teile ka koduleht ja MySpace.

x_x

Ärkasin hommikul kell üheksa selle peale, et süda oli paha. Parem kui mingi kuradima äratuskell, ausõna. Loomulikult on väge tore terve päev kannatada mingi rõveda toidumürgituse käes. Ma olgu siiralt õnnelik, et see salat alles nii hilja oma mõju avaldas. Vähemalt lasi see mul mõned tunnid magada. 

Vaakusin terve päeva elu ja surma vahel. Ausõna, nii sitt oli olla. Lõpuks hakkas peale kõhu ka pea valutama, nii et ma mõtlesin juba eutanaasia peale. Võib-olla polnud ma just täie mõistuse juures - vedelikupuudus ja mis kõik veel - kui ma sellele mõtlesin. Igatahes tundub praegu, et mu organism on valinud elu. Ei tea, kas see on hea või halb. 

Kõige parem kogu selle asja juures oli see, et mul oli vaja 3 inglise keele kirjalikku tööd puhtandina ümber kirjutada. Juhhei, seda oli väga hea teha. Korraks oli tunne, et ropsin oma ilusa essee dieedist täis. Säh teile essee oksekastmes kullakallis õpetaja.

Loodetavasti on mul homme piisavalt hea olla, et need kirjalikud tööd ka kohale viia. Vastasel juhul I'm fucked...

PS: Mingil imelikul kombel õnnestus mul ilusti ka omaenese varbad täis ropsida. Woohooo!