Viimase nädala jooksul või nii olen saanud - mis saanud, lausa pidanud - paaril lõpuaktusel käima. Oi kui kuradi tore on tõdeda, et lõpetajad ise peavad endale laulma ja puha. Miks keegi teine ei esine? Nagunii kusagil mujal esinevad... Peale selle on jube tore tõdeda, et etiketist on kõigil sügavalt pohhui. Olgu, mitte just päris kõigil, aga enamusel. Isegi mu õele sai tanksaabaste asemel kontsakingad jalga topitud. Peale selle käivad mulle sellistel üritustel närvidele inimesed, kes kogu kuradi aeg jutustavad ning sellised, kelle lapsed kõige sobimatumal hetkel üle saali kisama hakkavad. Nojah, tuleb tõdeda, et sel juhul üldse puudub sobiv hetk lapsekisa jaoks.
Kõige tipuks aga on kõik need kõned, mille kuulamine mul pea valutama ajab, sest need kõik vajaksid keelelist toimetamist. Ma ei väidagi nagu mul oleks perfektne eesti keele oskus - seda väitis mu kunagine eesti keele õpetaja - aga mõni asi riivas kõrva kohe kõvasti. Ja just neil hetkedel naeratan ma ning üritan asjast mitte välja teha. Kes olen mina, et teiste vigadele näpuga näidata? Just nimelt, mitte kuradi keegi!
Olen ma ju ise küllaltki palju vigu teinud ning ma olen kindel, et teen neid veel hulgi. Ka seejuures naeratan ma edasi ning teesklen, et tegelikult on kõik korras. Ja tegelikult ongi ju. Mis sitasti, see uuesti. Kui juhtub, et keeran käki kokku, siis löön lihtsalt käega. Ma ei saa ju kogu elu mingi tühise asja pärast põdeda või üritada seda heastada. Kõik juhtub alati põhjusega, seega pole mõtet kahetsema hakata. Niikaua, kui sa oma vigadest õpid, pole sul midagi kahetseda.
Peale selle naeratan ma ülejäänud maailmale ka siis, kui mu enda väike maailm jälle kokkuvarisemise äärel või kokku varisenud on. Esiteks pole kõigile vaja näidata, kui "katki" ma olen. Teiseks on see eitamine ja naeratamine nagu pisikene teraapia. Teate ju küll, et kui midagi piisavalt palju tahta, siis selle ka saab. Seega naeratad piisavalt palju, teed näo, et kõik on korras - ja ennäe imet, mingil hetkel ongi kõik korras. Tunnistan, et tegelikult see päriselus siiski nii ei käi, aga keda kotib.
Ma ei tea, enda väikesest maailmast väljapoole jäävaid isikuid on alati nii lihtne petta ju. Naeratad ja näid õnnelik ning keegi ei urgitse, sest nad ei oskagi urgitseda õnneliku inimese elus. Samas on vahel lihtne petta ka neid, kes lähemal seisavad. Jah, üks naeratus petab kõik ära. Igas kuradima olukorras naeratad ning kõik arvavad, et sa oledki õnnelik ja positiinve inimene. Yeah, right! Teed halva mängu juures head nägu, ilustad ja räägid läbi lillede. Oled üks kuradima "diplomaat" ja keegi ei saa aru, kui sitaks segi sa omadega tegelikult oled. Keegi ei saa aru, kui perses su maailm on. Ja mis kõige parem, keegi ei saa kunagi aru, millal sa neid petad ning millal ongi kõik nii ilus ja hea, et sul peerunägu peas. Roosamanna FTW!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar