kolmapäev, 8. juuni 2016

Queen + Adam Lambert

Mõni teist ehk juba teab, et ma käisin selle suve suurimal kontserdil. Võin kohe ära öelda, et mulle väga meeldis. Isegi mu ema kiidab nüüd Lambertit ja see ütleb nii mõndagi.

Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen ma Queeni alati kuulanud. Või noh, alguses kuulasid vanemad ja mina lihtsalt kuulsin kõrvalt. Teadlikum kuulamine tuli ikka hiljem, koos sellega ka fännamine. Seega ostsin 2 piletit kohe, kui need müüki tulid. Algusest peale oli mul plaan ema kaasa võtta, sest ta on olnud ikka tõsisem Queeni fänn. Viimasel hetkel otsustas isa ka ikkagi kontserdile tulla, nii me siis kolmekesi pühapäeval Lauluväljakule suundusimegi.

Soojendajateks olid meie oma The Princes ja inglaste Electric Pyramid. Viimane meeldis mulle kõvasti rohkem. Oleks kauem pealinna jäänud, oleks esmaspäeval neid ka Clazzi kuulama-vaatama läinud. 

Queen oli laval peaaegu et minutilise täpsusega ning üllataval kombel läksid tuimad eestlased käima kohe. Seal, kus meie seisime, elasid ikka kõik kaasa. Rahvas laulis, plaksutas ja isegi tantsis kontserdi algusest lõpuni välja. Ma siiralt loodan, et fännitsoonis oli kõik samamoodi. Adam Lambert on tõesti parim valik. Ta on jäänud iseendaks ega ürita kedagi imiteerida. Olgem ausad, Freddie Mercuryt ei annagi imiteerida. Ka Adam ise mainib publikuga rääkides alati, et Freddie't on ainult üks.

Enamus esitusele tulnud lugusid on teada-tuntud hitid, nii et kaasa said laulda kõik. Brian May rääkis meiega eesti keeles, tegi selfie video ja laulis loo "Love Of My Life". Tal oli enda sõnade kohaselt hääl natuke ära, seega palus ta publikul laulda. Peab tunnistama, et see ei kõlanud just kõige paremini. Nii mõnigi laulis oma viisiga. Ka Roger Taylor tegi suu lahti. Tema esituses kõlas lugu "A Kind Of Magic" ning koos Adamiga esitas ta pala "Under Pressure". Samal ajal oli põhilise trummikomplekti taga Rogeri poeg Rufus Taylor. Andekas noor trummar, kes praegu The Darknessi rütmi eest hoolt kannab. Võib-olla olen ma veidi erapoolik, aga Rufus teeb vaikselt oma isale juba silmad ette. Drum battle, kus isa ja poeg vaheldumisi mängivad, on selle tõestuseks.

Valgusshow oli üliäge, eriti Brian May soolo ajal. Mulle need laserid meeldisid. Ka see diskokera, mis lõpus laval keerles oli äge. Sellised asjad on täpselt minu teetass. Emale hakkas meeldima see uhke tool, mis pala "Killer Queen" ajaks lavale toodi. Lambert tegi sellel siis oma tükke. Ta on kohati ülimalt teatraalne, aga see ei häirinud. Vastupidi, see oli hoopis positiivne. Vähemalt minu arvates, aga maitseid on erinevaid. Nii mõnigi asi tõi muige näole ning paaril korral sain isegi naerda. 

Facebookis on mõned pildid ka. Lõpetuseks teile aga väike video, mille ma enda filmitud klippidest kokku keevitasin. Pildi kvaliteet pole just kõige parem, aga heli on tegelikult päris hea. Ma üritasin meeleolu ja publikuga suhtlemist edasi anda. Loodan, et see mul õnnestus.