Nick Cave & The Bad Seeds Haapsalu piiskopilinnuses

Augustikuu saab kohe läbi, seega on viimane aeg teiega jagada oma kontserdimuljeid. Nimelt esines 18. augustil Haapsalus vanameister Nick Cave oma ansambliga The Bad Seeds. Soojendajaks oli ei keegi muu kui võrratu Anna Kaneelina.

Kui ma ühel õhtul Instagrami lugusid vaadates pooljuhuslikult Nick Cave'i kontserdi reklaami peale sattusin, pidin ma telefoni peaaegu endale näkku pillama. (Ma olin voodis pikali juba.) Iseenesestmõistetavalt jätsin ma sotsiaalmeedia kus see ja teine ning asusin piletit soetama. Selle kollektiivi Eestisse tulek oli juba lotovõit, asukoht oli lihtsalt kirsiks tordil.

Ma jõudsin piiskopilinnuse juurde veidi peale väravate avamist ning sain sisse üllatavalt kiiresti. Ma ütlen üllatavalt, sest hiljem kuulsin mõnelt poolt jutte pikast järjekorrast. Palavusele vaatamata kogunes linnusesse päris arvestatav hulk rahvast, kellest mõni end kohe alguses vallile istuma sättis ja siis sinna jäigi. Mina ise sattusin teise ritta, üsna täpselt ühe poodiumi otsa juurde kusjuures. Anna Kaneelina oli päris mõnus algus kontserdile. Nii mõnigi tundus meeldivalt üllatunud kui hästi ta looming ikkagi sobis sellesse õhtusse. Loodetavasti jäävad nad nüüd teda edaspidigi kuulama.

Halvad seemned pidid lavale tulema kell 9 õhtul ning üsna täpselt nad ka alustasid. Ajakavast kinni pidavad artistid on nagu sõõm värsket õhku, päriselt. "Get Ready for Love" oli võimas avapauk, mis tõmbas publiku kohemaid kaasa. Isiklikult ootasin väga teisena kõlanud pala "There She Goes, My Beatiful World". Sentimentaalne väärtus, mis muud. Viimaste albumite rahulikumad palad ja veidi äkilisemad vanemad lood olid pikitud väga sobilikku järjekorda. Kõik oli justkui filigraanse täpsusega paika pandud ja see oli lihtsalt imeline. Muidugi ei jäänud kõlamata klassikalised "Red Right Hand" ja "From Her to Eternity", samuti "The Ship Song". Publik laulis kaasa nii "Into My Arms" sõnu kui plaksutas "The Weeping Song" rütmi. 

Nick Cave ise paistis ajuti siiralt üllatunud kui hästi publik kaasa laulis ning teda ja bändi üldse vastu võttis. Kas keegi oli talle enne rääkinud, et eestlased on kinnised ja vaoshoitud? Ta ise on ju üsna avatud ja otsib publikuga vahetut kontakti kohati lausa jonnaka järjekindlusega. Küll võtab ta publikul käest kinni, küll laseb kellelgi oma mikrofoni hoida. Nii muuseas andis autogramme nii plaatidele kui raamatutesse. Küll mängis ta kellegi telefoniga ning käskis selle üldse ära panna, sest suur mees telefoni ei vaja ning peab iga hetk olema valmis härra Cave'i oma kätel kandma. Seda viimast sain minagi teha, mille valguses tundub kontserdi alguses korraks tema käe hoidmine lausa tühisena.

Lavale naasti lisalugusid esitama lausa kahel korral. Neil ei jäänud muud üle, aga see oli ka niimoodi plaanitud. Ma tean, ma nägin korraks setlisti. Vana hea "Henry Lee" tuli esitusele koos võrratu Janet Ramusega. Naine on osa The Beautiful Seeds'ist, nagu Cave ise oma taustalauljaid kutsus. "Jack The Ripper" lõpetas kogu kava, peale mida rahvas hajus. Õnneks ei hajunud see mõnus tunne, mis peale väga head kontserti jääb. Võib-olla mängis minu jaoks siin rolli ka tõsiasi, et see oli tegelikult esimene kontsert, kus ma peale koroona tulekut käinud olen. Või oli ikkagi Nick Cave'i oma silmaga kaemine ja käega katsumine lihtsalt nii eriline kogemus...

Muide, ärge kunagi öelge, et ta kannab Hugo Bossi.

Steel Panther @ Kultuurikatel

Selgi korral pean tunnistama, et toon teieni järjekordsed muljed ühelt ürituselt üsna suure hilinemisega. Käisin minagi kaemas, kui hea Steel Panther siis ka live'is on. Tänan siinkohal kõiki, kes asjaga vähegi seotud, et kontsert laupäevasel päeval oli. .

Kui soojendaja Wayward Sons peale läks, siis tõmbas käima küll. Ausõna, ma olin seda tunnet igatsenud, kuidas muusika sõna otseses mõttes tervest kehast läbi käib. Päris hea valik soojendusbändi osas, kuigi nad on ikka kaks üsnagi erinevat ansamblit, samas rahvale tundus meeldivat. Kuigi rahvale meeldis ka kõlaritest tulev AC/DC, Alice Cooper, Whitesnake - neile kõigile lauldi täiest kõrist kaasa. 

Steel Panther on veidi eriline nähtus muusikamaastikul. Tore 80ndate paroodia, mis kummaliselt kombel läheb peale nii neile, kes selle kümnendi ise läbi elanud, kui ka neile, kes sündinud liiga hilja, et sellest midagi teada. Kuidagi on neil õnnestunud maailmakuulsaks saada ning juba aastaid ringi tuuritada. Peaaegu pool nende lavashow'st on püstijalakomöödia, mille vahele on siis pikitud muusikapalad. Võib-olla selles peitubki osa nende võlust, sest naeravad nad ka endi üle.

Laulja Michael Starr teatas publikule vaimustunult, et see on esimene kord, mil tal herpest pole. Hiljem lisas endast rääkides, et ta pole paks David Lee Roth vaid on kõhnem Axl Rose. Kitarrist Satchel meenutas, kuidas ta vanaema on Eestist pärit ja oli omal ajal Tallinna parim prostituut. Bassimängija Lexxi Foxx tuli just võõrutusravilt, kus raviti ta seksisõltuvust. Peale selle veetis ta enamuse ajast juukselakki pihustades, ennast peeglist vaadates või huuleläiget lisades. Tema töö on lihtsalt ilus olla. Trummar Stix Zadinia olevat äsja vanglast välja saanud ning suutis kontserdi edenedes pilli mängida ka lavale rännanud dildoga. See kõik on vaid väike valim laval toimunust. Kuidas selle kõrvalt veel 14 lugu jõuti esitada, pluss mõned lühikesed jupid teiste lugusid, on mõnele mõistatuseks.

Tegelikult on aga asi lihtne, sest meie ees rullus lahti heavy metal lavastus. Olgugi et järgmisel õhtul räägitakse sama juttu juba teises linnas ja teises riigis, siis sisu jääb põhimõtteliselt samaks. Kõik detailid on peaaegu täiuslikkuseni lihvitud, jättes samas piisavalt ruumi ka väikeseks improvisatsiooniks. Viimane on vajalik just sel põhjusel, et publik on iga kord eelmisest erinev. Samas ei häiri see aga kedagi, sest kõik sujub ja tundub väga loomulik. Kui bändi esinemistega väga kursis ei ole, siis ei oskagi öelda, milline nali on nende repertuaaris püsiv ning milline just sellel hetkel välja mõeldi ja öeldi.

Kahjuks ei mahtunud Satchel enam kaadrisse :(

Need mehed teavad, mida nad teevad. Ja nad teevad seda paganama hästi. Nad võivad igaühe uskuma panna, et nad tõsimeeli usuvad ise ka kõike seda, mida suust välja ajavad. Tegelikkus ei omagi sel hetkel üldse tähtsust. Steel Panther on loodud inimeste meelt lahutama ning sellega saavad kõik neli bändiliiget suurepäraselt hakkama. 

Muuseumipäev

Tanel Veenre looming

Kuna ma sellest n-ö õigel ajal ei kirjutanud, siis kirjutan sellest praegu. Veebruari lõpus võtsin ma ühe päeva endale. Ma ei oska eriti puhata, sest kogu aeg on midagi teha vaja ning kodus olles ei saa aega üldse maha võtta. Sõitsin siis Tallinnasse ja käisin paaris muuseumis. Peamine põhjus oli muidugi Adamson-Ericu muuseumis olnud ehtekunstinäitus. Vaatamiseks väljas siitmailt leitud esivanemate ehted ja praeguste disainerite looming. "Eesti ehted läbi aastatuhandete" oligi just täpselt seda. Mulle küll pakkus huvi, eriti see arheoloogiline pärand ja praeguste kunstnike töödest just Tanel Veenre omad. Muidugi oli esindatud ka Adamson-Ericu enda ehtelooming.

Kes vähegi Tallinna vanalinnas käinud, see teab, et kõnealune muuesum asub Niguliste kiriku vahetus läheduses. No siis pidin ma lihtsalt seal ka käima, pealegi on võimalik neid kahte muuseumit külastada ühispiletiga. Uskuge või mitte, aga ma polnud nende suurimat tõmbenumbrit "Surmatants" veel kordagi varem vaatamas käinud. Nüüd on see Bernt Notke teos mul nähtud ning ühe raamatu hoiab hetkel järge miniatuurne versioon samast maalist.

Surmatants

Kuna mulle oli veidi enne muuseumide külastamist silma jäänud raamat "Raeapteegi taimelood", siis käisingi Raeapteegist läbi ning ostsin ühe eksemplari ka endale. See on selline tore raamatuke ravimtaimedest, millel ka ilusad illustratsioonid. Täpselt minu tassike teed. Vaatasin siis ka nende n-ö muuseumipoolel ringi ning olin tänulik, et meditsiin on viimaste sajanditega ikka kõvasti arenenud. Ma ei taha ette ka kujutada, mida koerajunnidega raviti või kuidas see ravimine täpselt käia võis. Peale nimetatud arstimi võib seal näha ka siile ja isegi nahkhiirt. Mina aga ostsin hoopiski peale raamatu veel martsipani. 

Pärast väikest salatit ja vastlakuklit Saiakangi kohvikus liikusin ma edasi Eesti Loodusmuuseumisse. Põhiliselt läksin sinna liblikaid vaatama, aga kõik teised olid ka huvitavad. Tore oli võrrelda näiteks põtra ja metskitse, sest meie juures on küll mõlemad esindatud, aga nad ei ole kunagi samal ajal samas kohas. Selgeks sai ka see, et mu süda ikka natuke valutab topiseid vaadates. No ma ei saa sinna midagi parata, olgugi et mõistus räägib loodusharidusest ja näidiste tähtsusest. Kuigi eksponaatide katsumine on keelatud, siis ühele karuotile tegin küll pai. Oma viga, et nad ta keset ruumi seisma on pannud.

Muidugi on tore see, kui interaktiivsed väljapanekud on. Saab nii mõndagi rohkem uurida ja puurida, isegi sääsepininat saab kuulata, olgugi et enamasti seda viimast just kuulda ei taha. Ise saab ka soos käia, kartmata, et valesse kohta astudes jalg märjaks saaks. Muidugi on päris rabas asi põnevam, aga muuseumis pole ohtu, et laukasse kukud.

Peale muuseumide sai ka paarist poest läbi põigatud, sest kui juba pealinnas käik, siis tuleb koju head-paremat viia. Martsipanist üksi ikka vähe. Hiljem aga oli nii mõnigi üllatunud, et kuidas siis niimoodi üksi kuskil käia saab. Ma ei tea, mulle just meeldib, kui ei pea kellegi teise tempo ega soovidega arvestama. Soovitan teilegi.

Suurim Aasia laternafestival

Sissepääs laternafestivali alale

Käisin vaatasin ka need vägevad valgusinstallatsioonid ära, mida kogu aeg reklaamitakse. Esmakordselt näeb meil siin Eestis seda Suurimat Aasia laternafestivali. Pean tunnistama, et need skulptuurid on ikka päris ägedad. Juba lauluväljakule minnes paistsid need säravad laternad silma, eks nii mõnigi piilubki neid tasuta.

Ka värava kohal kõrgub üks tore draakonike, nii et meeleolu luuakse juba enne, kui põhialale jõuad. Kõnnid läbi kõrgete lillede allee ja siis tervitab sind jõuluvana. Edasi on juba enda otsustada, kas ostad midagi söödavat-joodavat või lähed kohe valgust imetlema. Laval toimuvad ka etendused, aga mina seda eriti ei jälginud. Ma läksingi rohkem just nende valgusskulptuuride pärast sinna, tahtsin eelkõige pandasid ja draakonit näha. Peale installatsiooni nägin ka teistsugust pandat, kellega paljud pilti tahtsid teha. Panda oli palju suurem tõmbenumber kui jõuluvana. 

Rohkem ma teid jutuga ei tüüta, vaadake pilte ning minge siis ikka ise kohapeale kaema. See pikk draakon oli küll jumala kihvt. Ühtedeks mu lemmikuteks jäidki pandad, ema pärast kodus ütles, et ega varsti neid teistmoodi enam näegi. Üsna hirmutav mõte iseenesest. Flamingod olid ka ägedad, peaaegu igaüks ise poosis. Jõuluvana oli oma saaniga, suured konnad, igasugused teised eksootilised loomad, suured uhked linnupuurid. Seal on, mida vaadata.

Last Christmas (2019)

Pildi pätsasin Piletilevist 

Last Christmas ehk eestikeeli "Eelmised jõulud" on tänavune pühadefilm. Vaatasin paar kuud tagasi treilerit ja mõtlesin, et seda filmi läheks vaatama küll. Nüüd on see ka meie kinodesse jõudnud ning käisingi oma silmaga kaemas, kui suure jõulumeeleolu see siis loob.

Ma olen näinud piisavalt palju romantilisi jõulufilme oma üsnagi lühikese elu jooksul. Enamasti pole need naljakad, kui just kõik televisiooni tarbeks toodetud teosed oma silmanähtavate vigadega välja jätta. "Eelmised jõulud" paneb aga naerma küll. Filmi vaadates võib juhtuda, et ühel hetkel naerad ja teisel hetkel nutad ning siis jälle juba naerad. Vähemalt meil emaga oli niimoodi, mõlemad pühkisime mitu korda silmi. 

Peab mainima, et igav seda linateost vaadates ei hakka. Kogu aeg toimub midagi. Võib-olla on sel põhjusel mõnel veidi raske keskenduda, sest tempo on üsnagi kiire ning stseenid vahel küllaltki hüplikud.

Emilia Clarke'i ja Henry Golding'u vaheline keemia võib alguses jätta mulje kui klassikalisest romantilisest komöödiast, aga seda "Eelmised jõulud" siiski pole. Filmi arenedes tuleb sisse väike pööre, mis muidugi on juba aimatav, aga sellegipoolest ei riku see elamust. Emma Thompson on peategelase Kate'i ema mängides oma tuntud headuses. Sellist unelaulu ei soovi küll kellelegi. Ühe parima rolli teeb muidugi Michelle Yeoh, kes on Kate'i ülemus aastaringi jõulukaupu müüvas poes. Ta kutsub ennast Santaks ja on hea inimene, kuigi tal pole piisavalt karda. (Kes filmi näinud/vaatama läheb, küll see ka aru saab.)

Mina soovitan küll filmi vaatama minna, kirjutagu need kriitikud mida tahes. Tegu pole meistriteosega, aga sellised filmid ongi mõeldud ju heaks ajaviiteks. Vähemalt mina olen kogu aeg niimoodi arvanud. "Eelmised jõulud" on õnneks humoorikas ning peategelaste vahel on ka sädet, nõndanimetatud romantiliste komöödiate puhul on tihtipeale üks kahest puudu. Halvimal juhul pole kumbki kriteerium täidetud ja seda on lausa valus vaadata. Selle filmi peategelase arengut on aga huvitav jälgida, sest sa reaalselt tahad, et tal lõpuks kõik ikka hästi läheks, olgugi et ta on teinud ühe vea teise järel.

Nukukunst 2019

Lubasin teile postitusi, aga kadusin siis taas eetrist. Siiski, võtsin end üks päev kätte ning tippisin mõned mustandid. Pole aga loota, et nad ilmuvad sellises järjekorras nagu sündmused toimusid. Sel korral muljetan ma maikuus toimunu kohta, mis praeguseks tundub ikka mägede taga olevat. Lihtsalt tundsin, et tegelikult peaks ikka muu maailmaga jagama seda kunsti ja ilu. No vaadake kas või neid Naksitralle seal ülal! Annab ikka seda kõike viltida.

Ma olen juba mitu aastat tahtnud Nukukunsti näitusel käia, aga mai algus on üsna kiire aeg alati olnud. Oli ka sel aastal, aga ma lihtsalt keeldusin mõnest asjast sel korral. Ausõna, kavatsen seda ka tulevikus teha, sest parema meelega vaatan ainulaadseid nukke ja mänguasju. Endale ostsin sealt ühe hästi laheda prossi, mida te tulevikus ka näete. Ma vähemalt loodan. Kuna pilt ütleb teadagi rohkem kui tuhat sõna, siis vaadakegi pilte. Alumises reas on mõned mu isiklikud lemmikud näituselt.

Valged daamid

Tervitus, mu kallid lugejad! Ma pole küll mitu kuud midagi postitanud, aga luban nüüd end parandada ja kõik kirja panna. Hoiatan kohe ette ära, et postitused ilmuvad nüüd siia üsna anakronistlikus järjekorras. Mul on, mida maailmaga jagada. 

Eelmisel laupäeval, ehk siis 10. augustil, käisin ma üle mitme nädala taas linnas. Nimelt pidin ma nägema Aldo Järvsoo ja Tanel Veenre ühisnäitust "Valged daamid". Järvsoo lendlevad pulmarüüd ja Veenre unustamatud peaehted - kõik see põhimõtteliselt minu kodulinnas. Haapalu on Valge Daami poolest tuntud, nii et pole siin midagi imestada. Näitus oli Evald Okase Muuseumis avatud 20.07. - 11.08. Ma polnudki varem Okase muuseumis käinud, seega oli see justkui kaks kärbest ühe hoobiga. 

Tunnistan, et oleks võinud vabalt terve päeva seal kauni moeloomingu keskel veeta. Vahel on õnneks vähe vaja. Mannekeenid olid justkui tulnukad oma peegeldavate peaehetega. Samas meenutasid õhulised ja lendlevad valged kleidid vaime. Tulnukvaimud? Vaadake ise, kui ei usu.

Bon Jovi Tallinna Lauluväljakul

Üks selle suve suurimaid välikontserte oli muidugi Bon Jovi. Ma ei tea, kas see tuleb teile üllatusena või ei, aga ma olen üpriski suur bändi loomingu austaja. Tunnistan, et ma pole üdini fänn, aga vaatama tahtsin neid minna küll. Enamus lood mulle ju tuttavad ning kaasa laulda sai kõvasti.

Eesti kontsert oli tuuri esimene, mis siis nende õige tehnika ja ekraanidega oli. Venemaal olevat kohaliku kraamiga läbi aetud. Eks see show oli ka vägev, kuidas otse lavalt tulev pilt muu graafikaga ühendati. Õde küsib siiamaani vahel, kuidas nad ikkagi seda tegid. Väidetavalt olevatki see üks põhjustest, miks regiooni ainus kontsert just Eestis toimus, olevat hea kõike katsetada. 

Lauluväljakul olid soojendajateks soomlaste Santa Cruz ning kodumaine Terminaator. Mõlemad said oma tööga minu arust päris hästi hakkama, kuigi olen ammu täheldanud, et suur osa rahvast saabub ikkagi alles enne peaesineja etteastet. Ei ole nendel esimestel bändidel eriti kedagi üles kütta. Soomlastel juhtus ka väike äpardus kitarriga, aga mehed ei lasknud end sellest häirida ning kütsid pärast pillivahetust edasi nagu midagi poleks juhtunud. Jaagup suutis vaatamata keelebarjäärile siiski ka rahvusvahelise publiku ka la-la-laatama panna. Seega tulid mõlemad bändid üldjoontes tööga toime.

Muidugi on tõmbenumbriks sellistel puhkudel ikka see maailmakuulus bänd. Nende esinemise ajaks sai platsi, mis enne pigem pooltühi tundus, ikka päris korralikult rahvast täis. Bon Jovi alustas albumi ja tuuri nimilooga "This House is Not for Sale" ja lõpetas superhitiga "Livin' on a Prayer". Vahepealne oli enamasti ikkagi hoogne ja tempokas, kuigi kõlas ka paar ballaadi, nende hulgas kunagine hitt "Bed of Roses", mille ajal käis üks naisfänn lauljaga ka tantsimas. Meil tehti sellest ka suur uudis, olgugi et tegu on üsnagi vana traditsiooniga. Väike tants ja musi ja tagasi publikusse, niimoodi juba aastaid.

Eriti pöördesse ajas publiku aga "Runaway". No nad ikka mõnuga kiusasid ka rahvast loo algusega, aga see on siiani üks fännide lämmikuid. Üks minu lemmikuid ka. Muidugi sai täiest kõrist kaasa lauldud lugu "It's My Life", seda ja Prayer'it teavad ju kõik. Veel meeldis mulle see, et "Lay Your Hands on Me" esitusele tuli, sest ka see on üks mu lemmikuid.

Mina jäin kõigega küll üldjoontes rahule ning ei nurise millegi üle. Küll vinguti seepärast, et Jaagup ainult eesti keeles rääkis, küll selle pärast, et ilm veidi jahe oli. Mind ei häirinud kumbki, sest ka välismaiste külastajate jalg tatsus ning mul oli soe jope seljas. Veel vähem huvitab mind see, et Jon Bon Jovi "laulda ei suuda". No ma ei tea, suutis ikka küll, nii laulda kui ringi kalpsata. See on täiesti arusaadav, et ta hääl ei ole enam see, mis aastakümneid tagasi. Vananedes ikka mõned asjad muutuvad. Olgem lihtsalt tänulikud, et ta ikkagi kõik sõnad selgelt välja ütleb ning enam-vähem nootidele pihta saab, kõik enam nii tublid ei ole. Pealegi, kohapeal olles on emotsioon hoopis teine kui hiljem mingit videot vaadates.

Tallinna Jõuluturg

Paar nädalavahetust tagasi käisime õega pealinnas jõulumeeleolu otsimas. Tegelikult olen juba ammu tahtnud Tallinna Jõuluturule minna, aga igal aastal on nii kiire olnud ja mitte kuidagi ei jõua sellel ajal pealinna. Ei teagi, kuidas alati see aasta lõpp kiireks osutub. Kogu aeg tee ettevalmistusi ja torma ühelt koosviibimiselt teisele. Tegelikult peaks just vastupidi olema, et pühade eel ja ajal võetakse aeg maha. Kuskil läks midagi valesti ja nii me kõik siis jookseme nagu oravad rattas.

Igatahes oli sel aastal nii, et ma sõna otseses mõttes võtsin Jõuluturu külastuse plaani. Sai lausa kalendrisse märgitud nagu mingi tähtis koosolek vms. Isegi bussipiletid ostsin aegsasti valmis, et sel päeval ikka Tallinnasse sõit tuleks. Ainult ilmaga läks natuke nihu, aga küll teine kord näeme lund ka. Eks siin Eestis olegi viimasel ajal nii, et kunagi ei tea, kas saad lund detsembris või juunis.

Suvel sai Tallinna vanalinnas veidi jalutatud ning Raekoja platsil ütlesin veel õele, et detsembris tuleme tagasi jõuluturule. Nali naljaks, aga täpselt nii läkski. Esimese asjana tuleb muidugi mainida jõulukuuske. See on ikka nii ilus, eriti ilusad on just need punased ehted. Säravad südamed sobivad nagu valatult tumerohelise puu peale. Mitu korda ilusam puu kui Haapsalus. Kes teab, see teab.

Terve turg on omamoodi muinasjutumaailm oma karussellide, tulede ja puust majakestega. Unustasime selles tuledesäras ja jõulumuusikas veidi sombuse ilma sootuks. Eks kuum glögi aitas ka sellele kaasa. Glögi ja hõõgveini on seal igale maitsele, nii mõnestki putkast saab kuuma jooki natukese kangemaga. Mina muidugi jõin seda alkoholivaba varianti, aga õel lõi silmas tuluke särama ikka küll. 😉

Kaupa leidub Jõuluturul samuti igale maitsele, on nii soolast kui magusat, käsitööd ja uuema aja säravaid jõuluvalgusteid. Piparkooke meil vaja ei olnud, aga kommileti ees olid silmad hetkeks kirjud küll. Siiru-viirulised ja erikujulised pulgakommid tundusid kõik nii meeletult ahvatlevad. Mõned leidsid lõpuks tee ka meie kotti ning hiljem siis juba kõhtu. Juustumüüja ees ei olnud me veel minutitki seisnud ja arutlenud, kui meile juba üht-teist maitsta anti. Mis nii viga, söö kõht täis ja mine midagi ostmata edasi! Meie siiski ostsime, sest juustusõbrad oleme kõik, isegi koer. Õde ostis veel hiljem metsseasinki. Vot seda mina maitsta ega süüa ei tahtnud.

Üks asi, mis ma turul liikudes tähele panin, oli külaliste rahvus. No seal kuuleb ikka nii mitut erinevat keelt! Sugugi ei imesta selle üle, et just Tallinna Jõuluturg hiljuti Euroopa parimaks jõuluturuks valiti. Kõige vähem oligi kuulda just eesti keelt. Õnneks või kahjuks jääb juba igaühe enda otsustada. Eks päevad ole erinevad, võib-olla mõnel teisel päeval rahvusvahelisi külalisi eriti polegi. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et soovitan kõigil vähemalt korra ikka turul ära käia. Praeguse ilmaga lausa lust sellises kohas natuke jalutada ning kuuma glögi juua. Võib-olla jääb isegi midagi ilusat ja head silma, mis siis endale või kellelegi kallile ka ära osta. Kui Jõuluturust üksi vähe, siis võib ka uisuplatsile põigata ning oma päev/õhtu veel lõbusamaks muuta. Lihtsalt võtke aeg natuke maha ning leiategi selle jõulumeeleolu.

Guns N' Roses @ Tallinna Lauluväljak

Parem hilja kui mitte kunagi. Käisin minagi selle suve suurimal kontserdil. Need, kes mind paremini teavad-tunnevad, nägid seda kindlasti ette. Guns N' Roses on olnud üks mu lemmikansambleid suurema osa mu elust. Ma tean kõiki nende lugusid peast ja mitte ainult sõnu, vaid ka seda, mida Axl Rose mingil kindlal hetkel laval teeb. Ma olen täiesti kindel, et ma ei ole ainus inimene maamunal, kellel need asjad selged on.

Võib vist väita, et suurem osa fänne ei osanud paari aasta tagust taasühinemist uneski ette näha. Me olime kõik leppinud tõsiasjaga, et GNR on Axl ja pidevas muutumises olev nimekiri muusikuid. Kõige kauem ongi härra Rose'i kõrvale jäänud Dizzy Reed, kes ühines bändiga 90ndatel. Tuuri nimi Not In This Lifetime ongi viide sellele, et bänd enam kunagi kokku ei tule. Just neid samu sõnu kasutas Axl ühes 2012. aasta intervjuus. Hetkel on käimas juba kolmas aasta, mil saame näha kolme meest originaalviisikust. Seda ei osanud ka kõige märjemates unenägudes ette näha, nagu ütles üks tuttav Lauluväljakul enne kontserdi algust.

Mulle muidugi meeldis, et üheks soojendusesinejaks oli The Dead Daisies. Neil on Guns N' Roses'iga üsna isiklik side, sest peale juba mainitud Dizzy on selles kollektiivis pilli mänginud ka praegune GNRi kitarrist Richard Fortus ja trummar Frank Ferrer. Veel on ühes loos kaasa teinud ei keegi muu kui vana hea Slash. Üllataval kombel oli Tallinna kontsert ka ainus, kus Dead Daisies esines, aga see polegi tähtis. Nägin lõpuks ka nemad ära. John Corabi on minu arvates ikka veel äge ning Doug Aldrich oskab kitarrimängust ikka tõelise vaatemängu teha. Mehed veetsid kontserdile eelnenud päeval aega ka Tallinna vanalinnas, millest leiate pilte ka nende kodulehelt. Samuti saate vaadata pilte kontsertpäevast.

Mina jäin The Dead Daisies' esitusega väga rahule. Natuke häiris ainult see, et päike paistis otse silma ning peaaegu ei näinudki, mis laval toimus. Lava oli suur must auk ning ekraanidelt lava kõrval oli ka asja veidi raske jälgida. Kui ei usu, võite sellest videost ise näha. Võib-olla oli päikeseprillidega vaade parem, ei tea. Teise esineja ajaks oli päike aga ilusti lava taha peitu jõudnud, nii et polnud enam probleemi. Teiseks oli Taani bänd Volbeat, keda nii mõnigi on Eestisse kaua oodanud. Mulle isiklikult tundus, et lives on nende lood ikka palju paremad. Peab mainima, et nende raskemuusika ja rockabilly kompott sobiks väga hästi ka American Beauty Car Showle. *hint, hint* 

Nüüd aga õhtu naela juurde. Mehed (ja üks naine) lasid end natuke oodata. Kui nii mõnigi nurises selle väikese hilinemise üle, siis ma arvan, et tegelikult läks meil ikka päris hästi. Olid ajad kui hilineti tunnike või nii, seega 15-20 minutit pole üldse nii hull. Pealegi tehti asi tasa, kui lisalugude esitamiseks põhimõtteliselt koha lavale tagasi tuldi. Said ise ka aru, et enne venis asi natuke pikale. 

Mõne jaoks venis pikale ka kontsert ise, mis kestis umbes 3 ja pool tundi. Täiesti tavaline, pole midagi uut siin päikese all. Kuigi jah, võib-olla saaks asjaga kiiremini ühele poole, kui kogu aeg Slashi soolosid poleks. Ma saan aru, et ta on maailma parimate kitarristide hulka arvatud, aga kuskilt jookseb ka mingi piir. Kahjuks mulle tundus, et seda piiri ületati ikka mõnuga. Samas andis see Axlile aega hapnikumaskist paar korda sügavalt sisse hingata ja T-särki vahetada. Ja kaabut ka. Kuna oli nii paganama palav, siis nahktagide demonstratsioon jäi põhimõtteliselt ära. 

Esitusele tulid muidugi kõik suuremad hitid nagu "Welcome To The Jungle" ja "November Rain". Kohustuslikud elemendid nagu need on. Chinese Democracy lugude, nagu "Better" ja "Madagascar", tasakaalustamiseks esitati ka Velvet Revolveri pala "Slither". Peab siinkohal kiitma aga keskealiste härrade head vormi. Üle kolme tunni niimoodi mööda lava ringi liikuda ikka annab, eriti selles kuumuses. Alustuseks kõlas "It's So Easy" ja lõpetuseks "Paradise City" ning vahepeal erilist hingetõmbepausi ei olnudki. Au ja kiitus neile.   

Muidugi on siin-seal mainitud, et Axl on kopsakama kehaehitusega kui bändi hiilgeaegadel ning Slash on samuti veidi juurde võtnud. Siinkohal tahakski meelde tuletada, mis vanuses mehed on ning millist elu kunagi elatud. Pealegi, praegu on Axl ikka palju paremas vormis kui mõned aastad tagasi. Ja peale selle naeratab ta ka praegu ikka kõvasti rohkem. Mees naudib seda, mida teeb. Duff McKagan aga tõesti on praegu tippvormis, tervislikud eluviisid ja karsklus on selle nimi. Muidugi tegi ta kõigi fännide rõõmuks suu ka lahti, kui laulis Misfitsi pala "Attitude", millele eelnes "You Can't Put Your Arms Around A Memory" intro. Sellele vaatamata oli ta tegelikult päris vähe pildis. 

Veel vähem oli pildis teine klahvpillimängija Melissa Reese, kes peale klahvide klõbistamise ka taustvokaaliga toetab. Muide, viimane annab nii mõnelegi loole palju juurde. Ei mina aru saa, miks mõned fännid teda siiamaani ei salli. Ka Richard Fortus on üsna tahaplaanile jäänud. Ma saan aru, et ta ongi teine kitarrist ja hoolitseb rohkem rütmi eest, aga ka talle võiks rohkem soolosid anda. Eriti, kui see Slashi soolosid vähemaks võtab. Ausõna, ta on selleks võimeline. Pealegi on just Fortus uuematest liikmetest kõige kauem bändis vastu pidanud. 

Ma ei tahaks eriti vinguda, sest kontsert iseenesest oli äge, aga mis mul muud üle jääb. Viimane asi, mille kallal võtta, on setlist. Väga suure osa esitusele tulnud lugudest moodustab teiste ansamblite looming. Olgu, "Live And Let Die" ja "Knockin' On Heaven's Door" on iidamast-aadamast Guns N' Rosesi juurde kuulunud. Kuigi ma arvan siiski, et igal kontserdil pole vaja mõlemat esitada. Õnneks on nüüd taas lugude hulgas "Shadow Of Your Love", mida pole peale 80ndaid mängitud. Veel meeldib mulle see, et praeguse tuuri lugude seas on ka "Double Talkin' Jive" ja muidugi "Used To Love Her". Mõlemad on minu lemmikute seas, samas on nad ikka nii erinevad. 

Nagu ma ütlesin, kontsert oli äge. Selle nimel tasus palavust trotsida ja päikesepistega riskida. Oli inimesi, kes ei pidanud sellele vastu. Meil vedas, olime kohe fännitsooni taga ning kahe tsooni vahel oli veekraan. Kuna inimestel halb hakkas, siis hakkasid turvad vajadusel vett jagama. Andsid märku, said topsi. Väga mõistlik mõte, sest isegi peale päikese kadumist oli õhk kuumusest paks. Ma pole nii higisel kontserdil käinudki, isegi Africa klubis pole nii palav olnud. Aga see oli seda kindlasti väärt, sest ma nägin ikkagi 3/5 sellest koosseisust, mis Appetite For Destructioniga maailma vallutas. Ma nägin ühel laval Axlit ja Slashi, kes ei pidanud enam kunagi ühel laval olema. See juhtus siiski ja nad tulid isegi Eestisse. Just seepärast annangi ma neile kõik andeks. Väikese hilinemise, liiga palju soolosid, veidi mööda noodid. See kõik on köömes võrreldes emotsiooniga, mis ma sel palaval esmaspäeva õhtul sain.

Kasvasin ma ju üles teadmisega, et originaalkoosseisu enam kunagi koos ei näe. Isegi siis, kui Duff Guns N' Roses'iga koos paar lugu esitas, ei uskunud keegi, et sealt midagi enamat tulla võiks. Veel vähemtõenäoline oli GNRi Eestisse tulek. No kes siia väikeriiki ikka tulla tahab? Olgugi et Tallinna Lauluväljaku laval ei olnud Izzy Stradlinit ja Steven Adlerit, on varateismeline mina rahul. Ei osanud ta kunagi ette näha, et Axl, Duff ja Slash seal esinevad. Tuleb välja, et unistused siiski täituvad.

Käisin ka lõpuks ERMis

Detsembrit alustasin väikese väljasõiduga. Meil oli kollektiivile ette nähtud koolitus ja muuseumikülastus, kutsuti kaasa mindki. Kuna ise ERMi veel jõudnud polnud, siis võtsin kutse ilusti-kenasti vastu. Koolitusel ma pikalt ei peatu, see-eest räägin veidi aga muuseumis nähtust.

Kaks püsinäitust sai ikka ära vaadatud. Esimene neist oli "Kohtumised", mis on tegelikult üks ajarada ja mitu väiksemat näitust. Mind häiris natuke see, et iga nurga peal hakkas kõlama mingi uus tekst. See tegi giidi kuulamise ka natuke raskemaks, seega sai iseseisvalt asja edasi uuritud. (Teised liikusid ikka giidiga kaasa ja nägid lõppkokkuvõttes vähem, nii et see igaühe enda otsustada.) Ise ringi liikudes saab muidugi rohkem keskenduda ühele või teisele huvipakkuvale eskponaadile. Kõige pikemalt peatusin ma vist "Talu elu ja talu ilu" juures. Võib-olla seepärast, et peaaegu kogu elu ühes talus veetnud. Tunnistan, et seal näeb asju, mis nii mõnegi jaoks on huvitavad või isegi üllatavad, aga meil kuuri allgi on need olemas. 😊

Muidugi tuli ära vaadata ka Eesti esimene sinumustvalge lipp. Hiljem avaldas nii mõnigi kahtlust, kas tegu on ikka originaaliga. Veel pean ära mainima näituse "Oma ase". Mind isiklikult häiris see nurgake kõige rohkem. Seitse voodit, seitse lugu, mis kõik kogu aeg mängivad. Ma tundsin hetkeks, et hakkan hulluks minema. Ehk poleks asi nii jube olnudki, aga mul tahtis pea hirmsasti valutada. Sai ikka peale lõunasööki ja enne muuseumiringi tabletid sisse võetud, aga täiesti ära sel korral peavalu ei kadunud.

Näitus "Uurali kaja" oli rohkem minu tassike teed. Sinna sisenedes oli väike puhkenurgakese moodi koht. See oli avar, seal oli piisavalt õhku, seal kostusid loodushääled. Ma mõtlesin vahepeal, et jäängi sinna. Läksin lõpuks ikkagi trepist alla ja liikusin mööda "jõge" edasi. Soome-ugri rahvaste elukeskkond on hästi edasi antud. Nende rõivad, elupaigad ja tarbeesemed on kordades huvitavamad kui vana pangaautomaat, vähemalt minu arvates. Kuulda oli veel loodushääli, tule praksumist, võis vaadata videolõike. Kahest püsinäitusest on see kohe kindlasti minu lemmik.

Praegu on veel võimalik ennast kurssi viia rahvarõivastega, see näitus on avatud järgmise aasta suve lõpuni vist. Eks muuseumi kodulehelt saab täpsemalt vaadata. Kuna ma kunagi tegelesin rahvatantsuga, siis sai ka ise rahvariideid kantud. Seepärast ehk oligi näitus minu jaoks huvitav. Põnev vaadata, millised erinevused Eesti eri paigus olid ja milliseid muutusi riietuses aastaajad kaasa tõid. Ja muidugi see, kas ja kui palju ehteid kanti.

Kõige rohkem pakkus mulle huvi ikkagi "Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi." Mul on nii hea meel, et meie külastus sattus ajale, mil see näitus avatud on. Kui ma ei eksi, siis avatud on see märtsi keskpaigani. Nii mõnigi "pingviinide paraadil" nähtud kleit on näitusel välja pandud. Lähedalt vaadates jääb kohe teine mulje. Minu lemmikuks oli aga Kristina Viirpalu disainitud pruutkleit. See on lihtsalt imeilus.

Peale kõige muu sai muuseumipoest head-paremat osta. Mõni ostis endale uued vardad, meie ostsime söödavat kraami. Siinkohal kiidan nõgesemarmelaadi, mille puhul keegi nõgest koostisosaks ei pakkunud. Koju sõitsime igatahes kõik väikeste ERMi muuseumipoe kotikestega, seega on kaubavalikus midagi kõigile.

Terminaator @ Africa

November kujuneski kontserdikuuks. Kuna vana hea Termikas taas Haapsalut väisas, siis olin kohal minagi. Uue omaniku all tegutsevas Africas on nad nüüd esinenud kolm korda. Tuleb tunnistada, iga kord on erinev setlist ja iga korraga on ka klubi arenenud. Esimese korraga võrreldes oli kõik juba täitsa okei. Õhku jätkus kõigile ja laest midagi tilkuma ei hakanud. Selleks korraks oli isegi päris backstage juba tekkinud. Au ja kiitus muidugi selle eest, sest nüüd saab bänd enne lisalugusid ka päriselt lavalt ära minna.

Samas tekkis mul võrdlusmoment eelneval nädalavahetusel toimunud kontserdiga. Publik oli Terminaatori kontserdil palju elavam. Võib-olla on süüdi ka ära joodud alkoholi kogus, sest depressiivses väikelinnas pole peale joomise midagi teha. Mina isiklikult olin muidugi täiesti kaine, aga ringi vaadates oli nii mõnigi end korralikult ära sättinud. See vist andis julguse ka kõvasti (ja valesti) kaasa laulda. Samas, äkki on eestlasel lihtsalt eesti keeles kergem kaasa laulda. (Ma tean, ma olen geenius.)

Lava ees olemisel on muidugi omad plussid, mida võite näha ka YouTube'ist. (Üleval ribal on minu kanalini viiv link.) Tore, kui bänd sind märkab, kuigi Jaagup tunnistas ausalt, et ei mäleta kõiki, kellega koos pilti on teinud jne. Veel kutsus ta üles naisi mehi ahistama ja jõudis reklaamida ka juubeliaasta viimaseid erikontserte. Mainiti ka mõnda kunagist liiget, kelle nimed kõik marulise aplausi teenisid.

Lugudest kõlas nii vanemaid kui ka uuemaid, kaasa lauldi kõigile. Sel korral tuli ära ka "Juulikuu lumi". Minu lemmikuks kujunes muidugi "Kaitseta", seda kuulda oli küll tore. Kunagi oli just see minu lemmiklugu. Õllepudeliga kitarrimängu nägime muidugi ka, sel korral filmisin ma kogu värgi isegi üles. No et ülejäänud maailmale näidata, kuidas ikkagi Eestis kitarri mängitakse. 😉