Käisin ka lõpuks ERMis

Detsembrit alustasin väikese väljasõiduga. Meil oli kollektiivile ette nähtud koolitus ja muuseumikülastus, kutsuti kaasa mindki. Kuna ise ERMi veel jõudnud polnud, siis võtsin kutse ilusti-kenasti vastu. Koolitusel ma pikalt ei peatu, see-eest räägin veidi aga muuseumis nähtust.

Kaks püsinäitust sai ikka ära vaadatud. Esimene neist oli "Kohtumised", mis on tegelikult üks ajarada ja mitu väiksemat näitust. Mind häiris natuke see, et iga nurga peal hakkas kõlama mingi uus tekst. See tegi giidi kuulamise ka natuke raskemaks, seega sai iseseisvalt asja edasi uuritud. (Teised liikusid ikka giidiga kaasa ja nägid lõppkokkuvõttes vähem, nii et see igaühe enda otsustada.) Ise ringi liikudes saab muidugi rohkem keskenduda ühele või teisele huvipakkuvale eskponaadile. Kõige pikemalt peatusin ma vist "Talu elu ja talu ilu" juures. Võib-olla seepärast, et peaaegu kogu elu ühes talus veetnud. Tunnistan, et seal näeb asju, mis nii mõnegi jaoks on huvitavad või isegi üllatavad, aga meil kuuri allgi on need olemas. 😊

Muidugi tuli ära vaadata ka Eesti esimene sinumustvalge lipp. Hiljem avaldas nii mõnigi kahtlust, kas tegu on ikka originaaliga. Veel pean ära mainima näituse "Oma ase". Mind isiklikult häiris see nurgake kõige rohkem. Seitse voodit, seitse lugu, mis kõik kogu aeg mängivad. Ma tundsin hetkeks, et hakkan hulluks minema. Ehk poleks asi nii jube olnudki, aga mul tahtis pea hirmsasti valutada. Sai ikka peale lõunasööki ja enne muuseumiringi tabletid sisse võetud, aga täiesti ära sel korral peavalu ei kadunud.

Näitus "Uurali kaja" oli rohkem minu tassike teed. Sinna sisenedes oli väike puhkenurgakese moodi koht. See oli avar, seal oli piisavalt õhku, seal kostusid loodushääled. Ma mõtlesin vahepeal, et jäängi sinna. Läksin lõpuks ikkagi trepist alla ja liikusin mööda "jõge" edasi. Soome-ugri rahvaste elukeskkond on hästi edasi antud. Nende rõivad, elupaigad ja tarbeesemed on kordades huvitavamad kui vana pangaautomaat, vähemalt minu arvates. Kuulda oli veel loodushääli, tule praksumist, võis vaadata videolõike. Kahest püsinäitusest on see kohe kindlasti minu lemmik.

Praegu on veel võimalik ennast kurssi viia rahvarõivastega, see näitus on avatud järgmise aasta suve lõpuni vist. Eks muuseumi kodulehelt saab täpsemalt vaadata. Kuna ma kunagi tegelesin rahvatantsuga, siis sai ka ise rahvariideid kantud. Seepärast ehk oligi näitus minu jaoks huvitav. Põnev vaadata, millised erinevused Eesti eri paigus olid ja milliseid muutusi riietuses aastaajad kaasa tõid. Ja muidugi see, kas ja kui palju ehteid kanti.

Kõige rohkem pakkus mulle huvi ikkagi "Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi." Mul on nii hea meel, et meie külastus sattus ajale, mil see näitus avatud on. Kui ma ei eksi, siis avatud on see märtsi keskpaigani. Nii mõnigi "pingviinide paraadil" nähtud kleit on näitusel välja pandud. Lähedalt vaadates jääb kohe teine mulje. Minu lemmikuks oli aga Kristina Viirpalu disainitud pruutkleit. See on lihtsalt imeilus.

Peale kõige muu sai muuseumipoest head-paremat osta. Mõni ostis endale uued vardad, meie ostsime söödavat kraami. Siinkohal kiidan nõgesemarmelaadi, mille puhul keegi nõgest koostisosaks ei pakkunud. Koju sõitsime igatahes kõik väikeste ERMi muuseumipoe kotikestega, seega on kaubavalikus midagi kõigile.