kolmapäev, 25. märts 2020

Steel Panther @ Kultuurikatel

Selgi korral pean tunnistama, et toon teieni järjekordsed muljed ühelt ürituselt üsna suure hilinemisega. Käisin minagi kaemas, kui hea Steel Panther siis ka live'is on. Tänan siinkohal kõiki, kes asjaga vähegi seotud, et kontsert laupäevasel päeval oli. .

Kui soojendaja Wayward Sons peale läks, siis tõmbas käima küll. Ausõna, ma olin seda tunnet igatsenud, kuidas muusika sõna otseses mõttes tervest kehast läbi käib. Päris hea valik soojendusbändi osas, kuigi nad on ikka kaks üsnagi erinevat ansamblit, samas rahvale tundus meeldivat. Kuigi rahvale meeldis ka kõlaritest tulev AC/DC, Alice Cooper, Whitesnake - neile kõigile lauldi täiest kõrist kaasa. 

Steel Panther on veidi eriline nähtus muusikamaastikul. Tore 80ndate paroodia, mis kummaliselt kombel läheb peale nii neile, kes selle kümnendi ise läbi elanud, kui ka neile, kes sündinud liiga hilja, et sellest midagi teada. Kuidagi on neil õnnestunud maailmakuulsaks saada ning juba aastaid ringi tuuritada. Peaaegu pool nende lavashow'st on püstijalakomöödia, mille vahele on siis pikitud muusikapalad. Võib-olla selles peitubki osa nende võlust, sest naeravad nad ka endi üle.

Laulja Michael Starr teatas publikule vaimustunult, et see on esimene kord, mil tal herpest pole. Hiljem lisas endast rääkides, et ta pole paks David Lee Roth vaid on kõhnem Axl Rose. Kitarrist Satchel meenutas, kuidas ta vanaema on Eestist pärit ja oli omal ajal Tallinna parim prostituut. Bassimängija Lexxi Foxx tuli just võõrutusravilt, kus raviti ta seksisõltuvust. Peale selle veetis ta enamuse ajast juukselakki pihustades, ennast peeglist vaadates või huuleläiget lisades. Tema töö on lihtsalt ilus olla. Trummar Stix Zadinia olevat äsja vanglast välja saanud ning suutis kontserdi edenedes pilli mängida ka lavale rännanud dildoga. See kõik on vaid väike valim laval toimunust. Kuidas selle kõrvalt veel 14 lugu jõuti esitada, pluss mõned lühikesed jupid teiste lugusid, on mõnele mõistatuseks.

Tegelikult on aga asi lihtne, sest meie ees rullus lahti heavy metal lavastus. Olgugi et järgmisel õhtul räägitakse sama juttu juba teises linnas ja teises riigis, siis sisu jääb põhimõtteliselt samaks. Kõik detailid on peaaegu täiuslikkuseni lihvitud, jättes samas piisavalt ruumi ka väikeseks improvisatsiooniks. Viimane on vajalik just sel põhjusel, et publik on iga kord eelmisest erinev. Samas ei häiri see aga kedagi, sest kõik sujub ja tundub väga loomulik. Kui bändi esinemistega väga kursis ei ole, siis ei oskagi öelda, milline nali on nende repertuaaris püsiv ning milline just sellel hetkel välja mõeldi ja öeldi.

Kahjuks ei mahtunud Satchel enam kaadrisse :(
Need mehed teavad, mida nad teevad. Ja nad teevad seda paganama hästi. Nad võivad igaühe uskuma panna, et nad tõsimeeli usuvad ise ka kõike seda, mida suust välja ajavad. Tegelikkus ei omagi sel hetkel üldse tähtsust. Steel Panther on loodud inimeste meelt lahutama ning sellega saavad kõik neli bändiliiget suurepäraselt hakkama. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar