Parem hilja kui mitte kunagi. Käisin minagi selle suve suurimal kontserdil. Need, kes mind paremini teavad-tunnevad, nägid seda kindlasti ette. Guns N' Roses on olnud üks mu lemmikansambleid suurema osa mu elust. Ma tean kõiki nende lugusid peast ja mitte ainult sõnu, vaid ka seda, mida Axl Rose mingil kindlal hetkel laval teeb. Ma olen täiesti kindel, et ma ei ole ainus inimene maamunal, kellel need asjad selged on.
Võib vist väita, et suurem osa fänne ei osanud paari aasta tagust taasühinemist uneski ette näha. Me olime kõik leppinud tõsiasjaga, et GNR on Axl ja pidevas muutumises olev nimekiri muusikuid. Kõige kauem ongi härra Rose'i kõrvale jäänud Dizzy Reed, kes ühines bändiga 90ndatel. Tuuri nimi Not In This Lifetime ongi viide sellele, et bänd enam kunagi kokku ei tule. Just neid samu sõnu kasutas Axl ühes 2012. aasta intervjuus. Hetkel on käimas juba kolmas aasta, mil saame näha kolme meest originaalviisikust. Seda ei osanud ka kõige märjemates unenägudes ette näha, nagu ütles üks tuttav Lauluväljakul enne kontserdi algust.
Mulle muidugi meeldis, et üheks soojendusesinejaks oli The Dead Daisies. Neil on Guns N' Roses'iga üsna isiklik side, sest peale juba mainitud Dizzy on selles kollektiivis pilli mänginud ka praegune GNRi kitarrist Richard Fortus ja trummar Frank Ferrer. Veel on ühes loos kaasa teinud ei keegi muu kui vana hea Slash. Üllataval kombel oli Tallinna kontsert ka ainus, kus Dead Daisies esines, aga see polegi tähtis. Nägin lõpuks ka nemad ära. John Corabi on minu arvates ikka veel äge ning Doug Aldrich oskab kitarrimängust ikka tõelise vaatemängu teha. Mehed veetsid kontserdile eelnenud päeval aega ka Tallinna vanalinnas, millest leiate pilte ka nende kodulehelt. Samuti saate vaadata pilte kontsertpäevast.
Mina jäin The Dead Daisies' esitusega väga rahule. Natuke häiris ainult see, et päike paistis otse silma ning peaaegu ei näinudki, mis laval toimus. Lava oli suur must auk ning ekraanidelt lava kõrval oli ka asja veidi raske jälgida. Kui ei usu, võite sellest videost ise näha. Võib-olla oli päikeseprillidega vaade parem, ei tea. Teise esineja ajaks oli päike aga ilusti lava taha peitu jõudnud, nii et polnud enam probleemi. Teiseks oli Taani bänd Volbeat, keda nii mõnigi on Eestisse kaua oodanud. Mulle isiklikult tundus, et lives on nende lood ikka palju paremad. Peab mainima, et nende raskemuusika ja rockabilly kompott sobiks väga hästi ka American Beauty Car Showle. *hint, hint*
Nüüd aga õhtu naela juurde. Mehed (ja üks naine) lasid end natuke oodata. Kui nii mõnigi nurises selle väikese hilinemise üle, siis ma arvan, et tegelikult läks meil ikka päris hästi. Olid ajad kui hilineti tunnike või nii, seega 15-20 minutit pole üldse nii hull. Pealegi tehti asi tasa, kui lisalugude esitamiseks põhimõtteliselt koha lavale tagasi tuldi. Said ise ka aru, et enne venis asi natuke pikale.
Mõne jaoks venis pikale ka kontsert ise, mis kestis umbes 3 ja pool tundi. Täiesti tavaline, pole midagi uut siin päikese all. Kuigi jah, võib-olla saaks asjaga kiiremini ühele poole, kui kogu aeg Slashi soolosid poleks. Ma saan aru, et ta on maailma parimate kitarristide hulka arvatud, aga kuskilt jookseb ka mingi piir. Kahjuks mulle tundus, et seda piiri ületati ikka mõnuga. Samas andis see Axlile aega hapnikumaskist paar korda sügavalt sisse hingata ja T-särki vahetada. Ja kaabut ka. Kuna oli nii paganama palav, siis nahktagide demonstratsioon jäi põhimõtteliselt ära.
Esitusele tulid muidugi kõik suuremad hitid nagu "Welcome To The Jungle" ja "November Rain". Kohustuslikud elemendid nagu need on. Chinese Democracy lugude, nagu "Better" ja "Madagascar", tasakaalustamiseks esitati ka Velvet Revolveri pala "Slither". Peab siinkohal kiitma aga keskealiste härrade head vormi. Üle kolme tunni niimoodi mööda lava ringi liikuda ikka annab, eriti selles kuumuses. Alustuseks kõlas "It's So Easy" ja lõpetuseks "Paradise City" ning vahepeal erilist hingetõmbepausi ei olnudki. Au ja kiitus neile.
Muidugi on siin-seal mainitud, et Axl on kopsakama kehaehitusega kui bändi hiilgeaegadel ning Slash on samuti veidi juurde võtnud. Siinkohal tahakski meelde tuletada, mis vanuses mehed on ning millist elu kunagi elatud. Pealegi, praegu on Axl ikka palju paremas vormis kui mõned aastad tagasi. Ja peale selle naeratab ta ka praegu ikka kõvasti rohkem. Mees naudib seda, mida teeb. Duff McKagan aga tõesti on praegu tippvormis, tervislikud eluviisid ja karsklus on selle nimi. Muidugi tegi ta kõigi fännide rõõmuks suu ka lahti, kui laulis Misfitsi pala "Attitude", millele eelnes "You Can't Put Your Arms Around A Memory" intro. Sellele vaatamata oli ta tegelikult päris vähe pildis.
Veel vähem oli pildis teine klahvpillimängija Melissa Reese, kes peale klahvide klõbistamise ka taustvokaaliga toetab. Muide, viimane annab nii mõnelegi loole palju juurde. Ei mina aru saa, miks mõned fännid teda siiamaani ei salli. Ka Richard Fortus on üsna tahaplaanile jäänud. Ma saan aru, et ta ongi teine kitarrist ja hoolitseb rohkem rütmi eest, aga ka talle võiks rohkem soolosid anda. Eriti, kui see Slashi soolosid vähemaks võtab. Ausõna, ta on selleks võimeline. Pealegi on just Fortus uuematest liikmetest kõige kauem bändis vastu pidanud.
Ma ei tahaks eriti vinguda, sest kontsert iseenesest oli äge, aga mis mul muud üle jääb. Viimane asi, mille kallal võtta, on setlist. Väga suure osa esitusele tulnud lugudest moodustab teiste ansamblite looming. Olgu, "Live And Let Die" ja "Knockin' On Heaven's Door" on iidamast-aadamast Guns N' Rosesi juurde kuulunud. Kuigi ma arvan siiski, et igal kontserdil pole vaja mõlemat esitada. Õnneks on nüüd taas lugude hulgas "Shadow Of Your Love", mida pole peale 80ndaid mängitud. Veel meeldib mulle see, et praeguse tuuri lugude seas on ka "Double Talkin' Jive" ja muidugi "Used To Love Her". Mõlemad on minu lemmikute seas, samas on nad ikka nii erinevad.
Nagu ma ütlesin, kontsert oli äge. Selle nimel tasus palavust trotsida ja päikesepistega riskida. Oli inimesi, kes ei pidanud sellele vastu. Meil vedas, olime kohe fännitsooni taga ning kahe tsooni vahel oli veekraan. Kuna inimestel halb hakkas, siis hakkasid turvad vajadusel vett jagama. Andsid märku, said topsi. Väga mõistlik mõte, sest isegi peale päikese kadumist oli õhk kuumusest paks. Ma pole nii higisel kontserdil käinudki, isegi Africa klubis pole nii palav olnud. Aga see oli seda kindlasti väärt, sest ma nägin ikkagi 3/5 sellest koosseisust, mis Appetite For Destructioniga maailma vallutas. Ma nägin ühel laval Axlit ja Slashi, kes ei pidanud enam kunagi ühel laval olema. See juhtus siiski ja nad tulid isegi Eestisse. Just seepärast annangi ma neile kõik andeks. Väikese hilinemise, liiga palju soolosid, veidi mööda noodid. See kõik on köömes võrreldes emotsiooniga, mis ma sel palaval esmaspäeva õhtul sain.
Kasvasin ma ju üles teadmisega, et originaalkoosseisu enam kunagi koos ei näe. Isegi siis, kui Duff Guns N' Roses'iga koos paar lugu esitas, ei uskunud keegi, et sealt midagi enamat tulla võiks. Veel vähemtõenäoline oli GNRi Eestisse tulek. No kes siia väikeriiki ikka tulla tahab? Olgugi et Tallinna Lauluväljaku laval ei olnud Izzy Stradlinit ja Steven Adlerit, on varateismeline mina rahul. Ei osanud ta kunagi ette näha, et Axl, Duff ja Slash seal esinevad. Tuleb välja, et unistused siiski täituvad.
