Nick Cave & The Bad Seeds Haapsalu piiskopilinnuses

Augustikuu saab kohe läbi, seega on viimane aeg teiega jagada oma kontserdimuljeid. Nimelt esines 18. augustil Haapsalus vanameister Nick Cave oma ansambliga The Bad Seeds. Soojendajaks oli ei keegi muu kui võrratu Anna Kaneelina.

Kui ma ühel õhtul Instagrami lugusid vaadates pooljuhuslikult Nick Cave'i kontserdi reklaami peale sattusin, pidin ma telefoni peaaegu endale näkku pillama. (Ma olin voodis pikali juba.) Iseenesestmõistetavalt jätsin ma sotsiaalmeedia kus see ja teine ning asusin piletit soetama. Selle kollektiivi Eestisse tulek oli juba lotovõit, asukoht oli lihtsalt kirsiks tordil.

Ma jõudsin piiskopilinnuse juurde veidi peale väravate avamist ning sain sisse üllatavalt kiiresti. Ma ütlen üllatavalt, sest hiljem kuulsin mõnelt poolt jutte pikast järjekorrast. Palavusele vaatamata kogunes linnusesse päris arvestatav hulk rahvast, kellest mõni end kohe alguses vallile istuma sättis ja siis sinna jäigi. Mina ise sattusin teise ritta, üsna täpselt ühe poodiumi otsa juurde kusjuures. Anna Kaneelina oli päris mõnus algus kontserdile. Nii mõnigi tundus meeldivalt üllatunud kui hästi ta looming ikkagi sobis sellesse õhtusse. Loodetavasti jäävad nad nüüd teda edaspidigi kuulama.

Halvad seemned pidid lavale tulema kell 9 õhtul ning üsna täpselt nad ka alustasid. Ajakavast kinni pidavad artistid on nagu sõõm värsket õhku, päriselt. "Get Ready for Love" oli võimas avapauk, mis tõmbas publiku kohemaid kaasa. Isiklikult ootasin väga teisena kõlanud pala "There She Goes, My Beatiful World". Sentimentaalne väärtus, mis muud. Viimaste albumite rahulikumad palad ja veidi äkilisemad vanemad lood olid pikitud väga sobilikku järjekorda. Kõik oli justkui filigraanse täpsusega paika pandud ja see oli lihtsalt imeline. Muidugi ei jäänud kõlamata klassikalised "Red Right Hand" ja "From Her to Eternity", samuti "The Ship Song". Publik laulis kaasa nii "Into My Arms" sõnu kui plaksutas "The Weeping Song" rütmi. 

Nick Cave ise paistis ajuti siiralt üllatunud kui hästi publik kaasa laulis ning teda ja bändi üldse vastu võttis. Kas keegi oli talle enne rääkinud, et eestlased on kinnised ja vaoshoitud? Ta ise on ju üsna avatud ja otsib publikuga vahetut kontakti kohati lausa jonnaka järjekindlusega. Küll võtab ta publikul käest kinni, küll laseb kellelgi oma mikrofoni hoida. Nii muuseas andis autogramme nii plaatidele kui raamatutesse. Küll mängis ta kellegi telefoniga ning käskis selle üldse ära panna, sest suur mees telefoni ei vaja ning peab iga hetk olema valmis härra Cave'i oma kätel kandma. Seda viimast sain minagi teha, mille valguses tundub kontserdi alguses korraks tema käe hoidmine lausa tühisena.

Lavale naasti lisalugusid esitama lausa kahel korral. Neil ei jäänud muud üle, aga see oli ka niimoodi plaanitud. Ma tean, ma nägin korraks setlisti. Vana hea "Henry Lee" tuli esitusele koos võrratu Janet Ramusega. Naine on osa The Beautiful Seeds'ist, nagu Cave ise oma taustalauljaid kutsus. "Jack The Ripper" lõpetas kogu kava, peale mida rahvas hajus. Õnneks ei hajunud see mõnus tunne, mis peale väga head kontserti jääb. Võib-olla mängis minu jaoks siin rolli ka tõsiasi, et see oli tegelikult esimene kontsert, kus ma peale koroona tulekut käinud olen. Või oli ikkagi Nick Cave'i oma silmaga kaemine ja käega katsumine lihtsalt nii eriline kogemus...

Muide, ärge kunagi öelge, et ta kannab Hugo Bossi.