Bon Jovi Tallinna Lauluväljakul

Üks selle suve suurimaid välikontserte oli muidugi Bon Jovi. Ma ei tea, kas see tuleb teile üllatusena või ei, aga ma olen üpriski suur bändi loomingu austaja. Tunnistan, et ma pole üdini fänn, aga vaatama tahtsin neid minna küll. Enamus lood mulle ju tuttavad ning kaasa laulda sai kõvasti.

Eesti kontsert oli tuuri esimene, mis siis nende õige tehnika ja ekraanidega oli. Venemaal olevat kohaliku kraamiga läbi aetud. Eks see show oli ka vägev, kuidas otse lavalt tulev pilt muu graafikaga ühendati. Õde küsib siiamaani vahel, kuidas nad ikkagi seda tegid. Väidetavalt olevatki see üks põhjustest, miks regiooni ainus kontsert just Eestis toimus, olevat hea kõike katsetada. 

Lauluväljakul olid soojendajateks soomlaste Santa Cruz ning kodumaine Terminaator. Mõlemad said oma tööga minu arust päris hästi hakkama, kuigi olen ammu täheldanud, et suur osa rahvast saabub ikkagi alles enne peaesineja etteastet. Ei ole nendel esimestel bändidel eriti kedagi üles kütta. Soomlastel juhtus ka väike äpardus kitarriga, aga mehed ei lasknud end sellest häirida ning kütsid pärast pillivahetust edasi nagu midagi poleks juhtunud. Jaagup suutis vaatamata keelebarjäärile siiski ka rahvusvahelise publiku ka la-la-laatama panna. Seega tulid mõlemad bändid üldjoontes tööga toime.

Muidugi on tõmbenumbriks sellistel puhkudel ikka see maailmakuulus bänd. Nende esinemise ajaks sai platsi, mis enne pigem pooltühi tundus, ikka päris korralikult rahvast täis. Bon Jovi alustas albumi ja tuuri nimilooga "This House is Not for Sale" ja lõpetas superhitiga "Livin' on a Prayer". Vahepealne oli enamasti ikkagi hoogne ja tempokas, kuigi kõlas ka paar ballaadi, nende hulgas kunagine hitt "Bed of Roses", mille ajal käis üks naisfänn lauljaga ka tantsimas. Meil tehti sellest ka suur uudis, olgugi et tegu on üsnagi vana traditsiooniga. Väike tants ja musi ja tagasi publikusse, niimoodi juba aastaid.

Eriti pöördesse ajas publiku aga "Runaway". No nad ikka mõnuga kiusasid ka rahvast loo algusega, aga see on siiani üks fännide lämmikuid. Üks minu lemmikuid ka. Muidugi sai täiest kõrist kaasa lauldud lugu "It's My Life", seda ja Prayer'it teavad ju kõik. Veel meeldis mulle see, et "Lay Your Hands on Me" esitusele tuli, sest ka see on üks mu lemmikuid.

Mina jäin kõigega küll üldjoontes rahule ning ei nurise millegi üle. Küll vinguti seepärast, et Jaagup ainult eesti keeles rääkis, küll selle pärast, et ilm veidi jahe oli. Mind ei häirinud kumbki, sest ka välismaiste külastajate jalg tatsus ning mul oli soe jope seljas. Veel vähem huvitab mind see, et Jon Bon Jovi "laulda ei suuda". No ma ei tea, suutis ikka küll, nii laulda kui ringi kalpsata. See on täiesti arusaadav, et ta hääl ei ole enam see, mis aastakümneid tagasi. Vananedes ikka mõned asjad muutuvad. Olgem lihtsalt tänulikud, et ta ikkagi kõik sõnad selgelt välja ütleb ning enam-vähem nootidele pihta saab, kõik enam nii tublid ei ole. Pealegi, kohapeal olles on emotsioon hoopis teine kui hiljem mingit videot vaadates.

Terminaator @ Africa

November kujuneski kontserdikuuks. Kuna vana hea Termikas taas Haapsalut väisas, siis olin kohal minagi. Uue omaniku all tegutsevas Africas on nad nüüd esinenud kolm korda. Tuleb tunnistada, iga kord on erinev setlist ja iga korraga on ka klubi arenenud. Esimese korraga võrreldes oli kõik juba täitsa okei. Õhku jätkus kõigile ja laest midagi tilkuma ei hakanud. Selleks korraks oli isegi päris backstage juba tekkinud. Au ja kiitus muidugi selle eest, sest nüüd saab bänd enne lisalugusid ka päriselt lavalt ära minna.

Samas tekkis mul võrdlusmoment eelneval nädalavahetusel toimunud kontserdiga. Publik oli Terminaatori kontserdil palju elavam. Võib-olla on süüdi ka ära joodud alkoholi kogus, sest depressiivses väikelinnas pole peale joomise midagi teha. Mina isiklikult olin muidugi täiesti kaine, aga ringi vaadates oli nii mõnigi end korralikult ära sättinud. See vist andis julguse ka kõvasti (ja valesti) kaasa laulda. Samas, äkki on eestlasel lihtsalt eesti keeles kergem kaasa laulda. (Ma tean, ma olen geenius.)

Lava ees olemisel on muidugi omad plussid, mida võite näha ka YouTube'ist. (Üleval ribal on minu kanalini viiv link.) Tore, kui bänd sind märkab, kuigi Jaagup tunnistas ausalt, et ei mäleta kõiki, kellega koos pilti on teinud jne. Veel kutsus ta üles naisi mehi ahistama ja jõudis reklaamida ka juubeliaasta viimaseid erikontserte. Mainiti ka mõnda kunagist liiget, kelle nimed kõik marulise aplausi teenisid.

Lugudest kõlas nii vanemaid kui ka uuemaid, kaasa lauldi kõigile. Sel korral tuli ära ka "Juulikuu lumi". Minu lemmikuks kujunes muidugi "Kaitseta", seda kuulda oli küll tore. Kunagi oli just see minu lemmiklugu. Õllepudeliga kitarrimängu nägime muidugi ka, sel korral filmisin ma kogu värgi isegi üles. No et ülejäänud maailmale näidata, kuidas ikkagi Eestis kitarri mängitakse. 😉

Terminaator @ Africa

Pean tunnistama, et käisin nädalavahetusel üle hulga aja jälle väljas. Õudne mõeldagi, ma tean, aga ma lihtsalt ei suutnud vastu panna. Kuna ikkagi Terminaator meie depressiivsesse väikelinna esinema tuli, siis pidi kohalik koorekiht end kohale vedama.

Africa on üks eesti vanimaid klubisid ja antud üritus oli siis "suurejooneline avapidu" peale väikest remonti. Kahjuks polnud see sugugi suurejooneline ning avapeoks ei anna seda nimetada samuti, sest tööd on tegelikult alles pooleli. Üsna mage nägi kõik tegelikult välja ja ma  ei ole ainus, kes nii arvab. Teisel korral jooke tellides saime jäävee asemel lihtsalt kaks klaasi veega, ei mingit jääd ega sidruniviilu. Teenindaja ütles lihtsalt, et tal on kiire. Samahästi oleks võinud oma klaasid WC-s täita, vahet nagu polnudki. Teised, kes alkohoolseid jooke manustasid, kurtsid, et kokteilid olid kas liiga kanged või liiga lahjad. Uue pehme mööbli kohta ei oska midagi nagu öelda, sest toolid, mille peale meie oma tagumikud saime toetada, olid küll kasutatud. Nojah, kellegi vana ongi teisele uus. Pool klubi haises sigaretisuitsu järele, sest suitsuruumi uks oli pidevalt lahti. Kontserdi lõpuks nõretasid kõik higist ning isegi lagi tilkus. Väidedavalt ütles ventilatsioonisüsteem üles, aga külastajate meelest polnud see algusest peale töös. 

Kontsert ise oli muidugi äge. No vähemalt nende arvates, kes Terminaatorit kuulavad ja fännavad. Härra Langi mängis alguses oma kitarri õllepudeliga, mis ajas rahva päris pöördesse. Kaasa said laulda kõik, ka need, kes seda väga valesti ja valjusti tegid. Vahepeal tekkis juba tunne, et Jaagup laulis ainult poole ajast ja teise poole laulsime siis meie. Ei kurda, päriselt ka.

Setlisti kohta pole ka ühtegi halba sõna öelda. (Ei, "Juulikuu lumi" ei kõlanud.) Vahepeal tehti paar lugu n-ö akustiliselt, nende seas ka "Kaktusviin", mis on üks minu lemmikuid. "Ajateenija" pakkus publikule laulmiseks ühe parimatest võimalustest. Üllataval kombel läks see kõigil päris hästi. Mulle muidugi meeldis, et kõlasid ka "Muinasjutu mets" ja "Tänapäeva muinaslugu", omal ajal sai neid ikka kõvasti kuulatud, eriti seda viimast. 

Termika puhul ongi üks hästi hea omadus see, et kontsert on enamasti päris suur nostalgialaks. Muidugi tehakse uuemaid lugusid ka, aga suurem osa lugusid on vanemad. "Nagu esimene kord" on juba oma kümme aastat vana, mis me veel teistest räägime. Kui mõtlema hakata, siis on veidi kõhe ka. Kuidas aeg küll lendab... 

Ma tegin paar videot ka, üritan need mingi aeg YouTube'i üles panna. Eks ma siis annan märku.

EDIT: Videod on juba paar päeva üleval olnud. Üleval lingiribal on YouTube'i link, sealt saab sisule pihta. 

15 november

Vahelduseks natuke eesti muusikat ka teile. See sobib tänasesse päeva nagu rusikas silmaauku. Tegemist selle nädala soovitusega. Polegi seda lugu ammu kuulanud.