Terminaator @ Africa

Pean tunnistama, et käisin nädalavahetusel üle hulga aja jälle väljas. Õudne mõeldagi, ma tean, aga ma lihtsalt ei suutnud vastu panna. Kuna ikkagi Terminaator meie depressiivsesse väikelinna esinema tuli, siis pidi kohalik koorekiht end kohale vedama.

Africa on üks eesti vanimaid klubisid ja antud üritus oli siis "suurejooneline avapidu" peale väikest remonti. Kahjuks polnud see sugugi suurejooneline ning avapeoks ei anna seda nimetada samuti, sest tööd on tegelikult alles pooleli. Üsna mage nägi kõik tegelikult välja ja ma  ei ole ainus, kes nii arvab. Teisel korral jooke tellides saime jäävee asemel lihtsalt kaks klaasi veega, ei mingit jääd ega sidruniviilu. Teenindaja ütles lihtsalt, et tal on kiire. Samahästi oleks võinud oma klaasid WC-s täita, vahet nagu polnudki. Teised, kes alkohoolseid jooke manustasid, kurtsid, et kokteilid olid kas liiga kanged või liiga lahjad. Uue pehme mööbli kohta ei oska midagi nagu öelda, sest toolid, mille peale meie oma tagumikud saime toetada, olid küll kasutatud. Nojah, kellegi vana ongi teisele uus. Pool klubi haises sigaretisuitsu järele, sest suitsuruumi uks oli pidevalt lahti. Kontserdi lõpuks nõretasid kõik higist ning isegi lagi tilkus. Väidedavalt ütles ventilatsioonisüsteem üles, aga külastajate meelest polnud see algusest peale töös. 

Kontsert ise oli muidugi äge. No vähemalt nende arvates, kes Terminaatorit kuulavad ja fännavad. Härra Langi mängis alguses oma kitarri õllepudeliga, mis ajas rahva päris pöördesse. Kaasa said laulda kõik, ka need, kes seda väga valesti ja valjusti tegid. Vahepeal tekkis juba tunne, et Jaagup laulis ainult poole ajast ja teise poole laulsime siis meie. Ei kurda, päriselt ka.

Setlisti kohta pole ka ühtegi halba sõna öelda. (Ei, "Juulikuu lumi" ei kõlanud.) Vahepeal tehti paar lugu n-ö akustiliselt, nende seas ka "Kaktusviin", mis on üks minu lemmikuid. "Ajateenija" pakkus publikule laulmiseks ühe parimatest võimalustest. Üllataval kombel läks see kõigil päris hästi. Mulle muidugi meeldis, et kõlasid ka "Muinasjutu mets" ja "Tänapäeva muinaslugu", omal ajal sai neid ikka kõvasti kuulatud, eriti seda viimast. 

Termika puhul ongi üks hästi hea omadus see, et kontsert on enamasti päris suur nostalgialaks. Muidugi tehakse uuemaid lugusid ka, aga suurem osa lugusid on vanemad. "Nagu esimene kord" on juba oma kümme aastat vana, mis me veel teistest räägime. Kui mõtlema hakata, siis on veidi kõhe ka. Kuidas aeg küll lendab... 

Ma tegin paar videot ka, üritan need mingi aeg YouTube'i üles panna. Eks ma siis annan märku.

EDIT: Videod on juba paar päeva üleval olnud. Üleval lingiribal on YouTube'i link, sealt saab sisule pihta.