Muuseumipäev

Tanel Veenre looming

Kuna ma sellest n-ö õigel ajal ei kirjutanud, siis kirjutan sellest praegu. Veebruari lõpus võtsin ma ühe päeva endale. Ma ei oska eriti puhata, sest kogu aeg on midagi teha vaja ning kodus olles ei saa aega üldse maha võtta. Sõitsin siis Tallinnasse ja käisin paaris muuseumis. Peamine põhjus oli muidugi Adamson-Ericu muuseumis olnud ehtekunstinäitus. Vaatamiseks väljas siitmailt leitud esivanemate ehted ja praeguste disainerite looming. "Eesti ehted läbi aastatuhandete" oligi just täpselt seda. Mulle küll pakkus huvi, eriti see arheoloogiline pärand ja praeguste kunstnike töödest just Tanel Veenre omad. Muidugi oli esindatud ka Adamson-Ericu enda ehtelooming.

Kes vähegi Tallinna vanalinnas käinud, see teab, et kõnealune muuesum asub Niguliste kiriku vahetus läheduses. No siis pidin ma lihtsalt seal ka käima, pealegi on võimalik neid kahte muuseumit külastada ühispiletiga. Uskuge või mitte, aga ma polnud nende suurimat tõmbenumbrit "Surmatants" veel kordagi varem vaatamas käinud. Nüüd on see Bernt Notke teos mul nähtud ning ühe raamatu hoiab hetkel järge miniatuurne versioon samast maalist.

Surmatants

Kuna mulle oli veidi enne muuseumide külastamist silma jäänud raamat "Raeapteegi taimelood", siis käisingi Raeapteegist läbi ning ostsin ühe eksemplari ka endale. See on selline tore raamatuke ravimtaimedest, millel ka ilusad illustratsioonid. Täpselt minu tassike teed. Vaatasin siis ka nende n-ö muuseumipoolel ringi ning olin tänulik, et meditsiin on viimaste sajanditega ikka kõvasti arenenud. Ma ei taha ette ka kujutada, mida koerajunnidega raviti või kuidas see ravimine täpselt käia võis. Peale nimetatud arstimi võib seal näha ka siile ja isegi nahkhiirt. Mina aga ostsin hoopiski peale raamatu veel martsipani. 

Pärast väikest salatit ja vastlakuklit Saiakangi kohvikus liikusin ma edasi Eesti Loodusmuuseumisse. Põhiliselt läksin sinna liblikaid vaatama, aga kõik teised olid ka huvitavad. Tore oli võrrelda näiteks põtra ja metskitse, sest meie juures on küll mõlemad esindatud, aga nad ei ole kunagi samal ajal samas kohas. Selgeks sai ka see, et mu süda ikka natuke valutab topiseid vaadates. No ma ei saa sinna midagi parata, olgugi et mõistus räägib loodusharidusest ja näidiste tähtsusest. Kuigi eksponaatide katsumine on keelatud, siis ühele karuotile tegin küll pai. Oma viga, et nad ta keset ruumi seisma on pannud.

Muidugi on tore see, kui interaktiivsed väljapanekud on. Saab nii mõndagi rohkem uurida ja puurida, isegi sääsepininat saab kuulata, olgugi et enamasti seda viimast just kuulda ei taha. Ise saab ka soos käia, kartmata, et valesse kohta astudes jalg märjaks saaks. Muidugi on päris rabas asi põnevam, aga muuseumis pole ohtu, et laukasse kukud.

Peale muuseumide sai ka paarist poest läbi põigatud, sest kui juba pealinnas käik, siis tuleb koju head-paremat viia. Martsipanist üksi ikka vähe. Hiljem aga oli nii mõnigi üllatunud, et kuidas siis niimoodi üksi kuskil käia saab. Ma ei tea, mulle just meeldib, kui ei pea kellegi teise tempo ega soovidega arvestama. Soovitan teilegi.