Aua on kakki ehk kuidas rahulikust pühadeootusest midagi välja ei tulnud

Inimene teeb plaane, jumal naerab. Nii nad kõik räägivad. Mina arvasin ka, et saan sel detsembril rahulikult pühadeks valmistuda. Mõtlesin igal advendi nädalavahetusel küpsetada, lootsin isegi lumisel Tallinna Jõuluturul käia. Mis te arvate, kas õnnestus? Tutkit, brat!

Juhtus nii, et avastasime koeral kasvaja. Kõhu all. Sai siis kohalikule arstile näidatud ning tema soovitas selle võimalikult kiiresti eemaldada. Siin jõudsimegi esimese takistuseni, nimelt pole Haapsalus hetkel loomakliinikus kirurgi. Soovitati Pärnusse sõita. Takistus number kaks: meil ei ole autot ning keegi meist ei oska sõita ka. Õnneks sõpru-tuttavaid jagub, enamik neist vurab aga ringi väikebussi või linnamaasturiga. Kumbki pole ideaalne valik operatsioonilt tulnud koera jaoks. 

Nii ta meist kliinikusse jäi.
(Pildistamine oli küll keelatud, aga
ma lihtsalt pidin ühe pildi tegema.) 

Tähtede seis siiski soosis meid - või siis Bertat - ning 9. detsembril Pärnu poole teele asusime. Berta oli ülitubli ja pidas vapralt vastu. See oli põhimõtteliselt tema elu esimene pikem sõit ning me saime hakkama ainult ühe peatusega. Pealegi oli tegu talle täiesti uue juhiga. Inimest ta teab küll ning peab sõbraks, aga temaga varem sõitmas käinud me polnud. 

Käisime Pärnu Väikeloomakliinikus. Väga toredad töötajad on seal, kuigi meie kutsa "kurjam" on. Veidi koomiline tundus, et kõik teised koerad, keda nägin, olid ilma suukorvita, aga meie omal muidugi suukorv ilusti peas. Ausõna, see oli töötajate ohutuse huvides. Nimelt ei lase meie preili ennast sugugi vaikselt läbi vaadata, vaid ikka uriseb ka. Tal oli veidi raske lapsepõlv, me oleme ikka kõvasti vaeva näinud, et ta ikka enam-vähem käituda oskaks. Või noh, mina olen, sest ma olen ainus, keda ta reaalselt kuulab. Mingi austus peab ka ikka olema.

Enne operatsiooni tehti korralikud vereanalüüsid ja peale kasvaja eemaldamist vaadati see laboris kohe ka üle. Õnneks osutus see healoomuliseks piimanäärmekasvajaks. Jõudsime hästi varakult jaole ning operatsioon oli kerge. Berta oli järgmisel päeval ise ka üllatunud, et tal polegi nii valus kui eelmisel korral. Tahtis kohe mängima hakata, aga me käskisime ikkagi rahulikult võtta. Vereproovide tulemustega jäi arst ka väga rahule, ise ka hea teada, et neerud ja maks koeral hästi töötavad.

Tagasiteel koju oli Berta muidugi veel rahulikum, sest ta oli ikkagi arstirohtudest uimane. Väikene kaasreisija avastas aga mingil hetkel taha vaadates, et peale kõige muu oli nüüd ka koer katki. See oli hästi armas, kuidas ta peale seda kutsale kõike head-paremat tahtis pakkuda. Isegi telefonist näitas mingit videot talle, mida Berta muidugi ka vaatas, sest ta lihtsalt jumaldab lapsi. 

Kui võiks arvata, et sellega mured piirdusid, siis eksite rängalt. Nädalavahetus läks üsna rahulikult, Berta ei tahtnud ainult rohtusid võtta. Esmaspäeval aga tekitas ta korralikult närvikõdi, kui kööki pruuni vahtu oksendas. Avastasin seda koristades, et veretükid olid sees. Peale esmast ehmatust lootsin, et tegu lihtsalt maoärritusega. Seda kinnitas ka arst, süüdlaseks sel juhul valuvaigisti. Kuna koeral valusid polnud, siis võisime selle rahuliku südamega ära jätta. Küll aga ei saanud ta tol päeval enam oma tavapäraseid maiuseid ega isegi krõbinaportsu. Märga toitu söötsin ka talle paari-kolme lusikatäie kaupa umbes pooletunniste vahedega. Suur oli Berta rõõm, kui viimased lusikatäied ise kausist võtta sai ning seejärel oma kausi puhtaks teha. Paar järgmist päeva puuksutas ta meil ikka kõvasti, aga praegu on probiootikumide kuur lõppemas ning seedimine ideaalses korras. 

Väike talvine jalutuskäik 

Seegi aga polnud veel meie murede lõpp, nimelt hakkas ta nädal hiljem köhima. Selline vastik kuiv köha, mis eriti palju variante ei jätnud. Juba järgmisel päeval kinnitas arst meie kahtlusi - kennelköha. Tundub, et kutsa korjas selle Pärnu kliinikust üles, sest kuskil mujal me teiste koertega kokku puutunud polnud. Ostsin talle siis köhasiirupit, mida ta üllataval kombel üsna meelsasti limpsis. Vähemalt paar esimest päeva, aga peale väikest veenmist võttis ilusti nädal aega 2 korda päevas rohtu. Ema tegi talle paar korda ka sooja piima meega, seda limpsis muidugi veel suurema isuga. 

Meie arstilkäigud polnud siiski veel lõppenud. Õmblused tuli ka veel välja võtta. Leppisin arstiga kokku, et proovin kodus ise ja kui ei õnnestu, siis läheme uuesti kliinikusse. Kahjuks ei õnnestunud, sest koerapreili jonnis veidi. 22. detsembril oli siis viimane visiit, mis kõigi üllatuseks oli üpris lühike. Läksime Bertaga kabinetti, panime seal arstiga koostöös ta renni pikali ning nii need niidid välja said. Arst veel kiitis, et Berta on palju arenenud. Ma tundsin ka end nagu uhke ema, sest paar aastat tagasi poleks sellisest asjast juttugi olnud. Ta oleks ikka korraliku tramburai seal korraldanud, nii et müügisaalist oleks ka kõik kliendid jalga lasknud. Selgus ka tõsisasi, et ma poleks ka kõige parema tahtmise juures neid õmblusi üksi kätte saanud.

Siinkohal tänangi Haapsalu Loomakliiniku toredat kollektiivi. Meie pärast pidid nad kahel korral hästi korraliku ja suure desinfitseerimise ette võtma. Pealegi on nad aastaid meie "raske iseloomuga" kutsat läbi vaadanud ja vajadusel ravinud. Leppisime aga kokku, et Berta püsib nüüd ilusti terve ning enne järgmist vaktsineerimist kliinikusse ei lähe. Hoidkem siis pöidlad pihus!