Meil Donnaga on igal pärastlõunal pikem jalutuskäik plaanis. See toimub alati enam-vähem samal ajal ja pole mingit võimalustki seda ära jätta. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et pean absoluutselt iga ilmaga välja ronima. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et vihmane ilm Donnale eriti ei meeldi ning siis on meie tavapärane ring natuke lühem.
Nüüd aga tundub, et ma pean meile teistsuguse raja välja mõtlema, sest mere äärde pole vist mõtet enam minna. Samas ei hakka meil seal kunagi igav. Eelmisel kuul komistasime hülgepoja otsa. Ma ei saanudki alguses ise aru, mida see Donna nii hoolega nuusutas. Silmanurgast tundus tegu jänesega, aga siis tõstis see loomake pead. Koer hüppas ise eemale, nii et sellega polnud muret. Väike hüljes mind eriti ei kartnud, nii oleks võinud ta vist isegi koju viia. Seda ma aga ei teinud, hoopis sai nii mõnelgi numbril helistatud. Õigemini, ema otsis numbreid ja helistas, mina valvasin koeraga hüljest. Nagu isegi pildilt näha võite, siis väikesel oli üks silm viga saanud. No kõigi kõnede tulemuseks oli see, et ma pidin ta lihtsalt sinna jätma. Meie teada siin läheduses hülgeid ei ela, nii et see oli ürna huvitav lahendus. Veel parem on muidugi tõsisasi, et reedesel päeval ei võetud paaris kohas telefoni vastugi. Hiljem tuli välja, et nende tööpäev saab juba üsna varakult läbi ja enne esmaspäeva polegi mõtet üritada ühendust võtta. Säh teile siis looduse ja keskkonna kaitsjaid!
Ma tean ise ka, et hülgepojad veedavadki suure osa oma elust maa peal. Ma tean seda ka, et mul ei tasu teda koju ega kuhugi mujale tassima hakata. Seda ma aga ei teadnud, et mitte kedagi absoluutselt ei huvita, kui väike vigastatud hüljes on üsnagi käidava koha peale sattunud. Lõpuks õnnestus mul väike veele lähemale roostikku ajada. Õnneks ei paistnud ta sealt enam välja, nii et sinna ma ta siis jätsin. Rohkem pole ma teda näinud. Pole leidnud ka ühtegi märki, mis viitaks sellele, et ta oma õnnetu lõpu leidnud oleks. Loodame siis, et väikesel tegelasel õnnestus siiski ema juurde tagasi jõuda.
Täna aga juhtus sealsamas mere ääres midagi esmakordset. Tavaliselt jalutan ma koeraga sel ajal just seetõttu, et nädala sees on samal ajal vähe teisi inimesi liikumas. Nädalavahetustel on teine lugu, aga siis me enamasti sinnakanti ei satu ka. Igatahes tuli täna suure jooksuga metsatuka seest teine koer, kes siis minu omale kallale kargas. Donna oli mul rihma otsas, sest teda siin lahti lasta ei saa, kaob metsloomade jälgi ajama. Suur kummardus muidugi teise koera peremehele, kes suure jooksuga tuli ja oma koerale kaela kargas. Minul sellist julgust pole. Võtsin siis jalutusrihma, mis vahepeal mul käest ära tõmmati, uuesti kätte ja käsutasin oma koera koju. Lakub teine veel praegugi oma haavu, üks auk oli ikka päris suur. Teise koera vigastuste kohta andmed puuduvad, aga küllap temalgi paar kihvajälge kuskil on, sest Donna hakkas lõpuks vastu ka.
Seega ma nüüd mõtlengi, et peab vist hakkama teisi radu mööda jalutamas käima. Vähemalt mõnda aega. Kuigi jah, vaevalt et koergi praegu enam mere äärde minna tahab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar