Mäletate veel, kuidas me oma igavasse ellu veidi vürtsi lisada otsustasime? Või noh, ema mõtles, et nad on ju "nii armsad". Sama arvamust jagasid teised ka, aga nüüdseks enam mitte. Onupoeg vaatas meie noorkanu paar nädalat tagasi nii nördinud näoga, et mul hakkas väikemehest lausa kahju. Mis teha, kõik väiksed ja armsad kasvavad suureks ning muutuvad peletisteks. Poiss oli laudast kadunud kiiremini kui mõni pätt kuriteopaigalt.
Kahjuks tuleb tõdeda, et päris kõik tibud pole suureks kasvanud. Paar broilerit läksid üsna alguses manala teele. Siis aga hakkasime neile vitamiine andma ning ka kõige viletsam tibu muutus paari päevaga tugevaks. Nüüdseks on meie kuked juba üsna ülbeks muutunud, nii et neist tasub eemale hoida. Nokad käivad neil kiirelt ja võivad päris valusad olla. Õnneks pole karta, et nad liiga ülbeks lähevad, sest varsti saab nad üksteise järel potti löödud. Jah, ma saan aru, et kõikse suuremad loomasõbrad tahavad mind nüüd kividega loopida või risti lüüa, sest kuidas ma ometi saan nii julm olla. Mis teha, sitta juhtub. Pealegi, palju jubedam oleks, kui me kõik kuked alles jätaks ning neil siis omavahel kakelda laseks. Vot see oleks julm.
Laudas on meil peale kanade-kukkede vaid üks asukas, kes alguses uutest naabritest vaimustuses polnud. Nüüdseks on ta aga leppinud sellega, et need lollakad linnud ta kõrval on. Siiski, kui mõni kukk liiga valjult ja kaua oma kikerikiid harjutab, röhatab Ruts valjult. Peale seda on enamasti rahu majas, sest ilmselgelt on siga boss, nagu loomade farmis ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar