Alles see oli, kui ma kirjutasin, et meil on ainult üks koer. Nüüd pean ma ennast parandama, sest meil on uus pereliige. Õele toodi väike kutsikas, et tal tegevust oleks. Nii me siis kollektiivselt kasvatamegi titat, kes saab homme alles 2 kuud vanaks.
Tavaliselt antakse kutsikad uutesse kodudesse peale selle maagilise vanuse täitumist, aga antud tegelane on juba kaks nädalat meil elanud. Nimeks panime tal Berta ning kutsikas ise on sellega väga rahul. Oma nime õppis ta ikka väga kiiresti selgeks.
Berta on üldse kiire õppija. Kui vaja hädal käia, siis küsib ilusti õue. Äpardusi juhtub, aga ainult siis, kui mänguhoos häda peale tuleb. Söögiajad on tal selged ja oma kausi tunneb ka ära. Ainus mure ongi nüüd närimine, sest ta õpib ümbrust tundma kõike närides. Jalatsitest on ta peaaegu võõrandunud, nii et pole kõige hullem. Küll aga meeldib talle inimesi närida.
Timmuga saab kutsikas enam-vähem hästi läbi. Kass hoiab tal silma peal ning mängib ka temaga. Kui siis Berta kassi valusamini naksab, saab ise kohe tappa. Enamasti lööb Timmu teda "pehme" käpaga, aga kui närv mustaks saab, siis lähevad küüned käiku. Korra sai kutsikas juba kõva koosa, lausa karjus valust. Ise oli muidugi süüdi, ei tasu ikka kassi kõhust hammustada.
Kahjuks ei saa ta nii hästi läbi Donnaga. Viimane vist isegi kardab teda natuke, sest ta ei saa päris hästi aru, millega tegu on. Kutsikas aga on vana koera järele hull, kutsub teist kogu aeg endaga mängima. Too ei tee tast eriti välja, aga kui väikesel midagi juhtub, on kohe platsis. Siis on küll kutsikas tähtis.
Tuleb tõdeda, et meil siin igav ei hakka. Vähemalt niipea mitte, sest väikesel koerahakatisel on iseloomu ning kõva koolitamine seisab meil alles ees. Sinna on küll mõned kuud aega, aga põhiasjadega oleme juba algust teinud. "Ei" on kõige tähtsam sõna praegu, kuigi mina olen ainus loll, kellel jagub piisavalt kannatust seda kutsikale õpetada. Keelamisest ei ole ju siis kasu, kui keelaja ise itsitab, või mis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar