Who let the dogs out?

Kassist olen ma siin palju rohkem kirjutanud kui koertest. Kuigi jah, praegu on meil ainult üks kutsa. Suur koduvalvur. *itsitab*

Kui me kunagi kaks emast kutsikat ühest pesakonnast tõime - ei soovita seda kellelegi - siis panime neile nimeks Bella ja Donna. Õnneks meil läheduses ühtegi itaallast ei ela, nii et polnud väga lugu. Praegu on ainult Donna jäänud ning tuleb tõdeda, et üksi on ta päris arg. Koduõues on suur ja kuri, mujal käib saba jalge vahel.

Ausõna, see on üsna koomiline. Temaga jalutamas käies pean teda pidevalt julgustama. Siiamaani tundub sellest kasu olevat. Samas juhtub ikka vahel nii, et kui inimene vastu tuleb, siis tema tahab ringi pöörata ja tagasi minna. Nii arvavadki kõik, et meie  8-aastane daam on noor koerapreili. Kõige rohkem kardab ta aga nastikuid. Te peaksite nägema, kuidas ta hüppab, kui mõni rohu sees juhtub olema.

Teisalt on ta jälle suur jahimees meil. Kui ikka jälje üles võtab, siis läheb. Vahel me "jalutame" ka niimoodi, et võtame hoo üles ning siis jälle maha jne. Tempo valin mina, sest mina olen ju ikkagi peremees. Pealegi, intervalltreening pidigi kasulik olema. Suve lõpus püüdis ta kaks siili kinni. No üks oli loll ja ronis koera aedikusse, nii et seal polnudki midagi muud oodata. Teise võttis Donna aga jalutuskäigul lihtsalt rohu seest hambusse. Ütleme lihtsalt, et ma ei osanud seda oodata, sest tavaliselt ajab ta lihtsalt nurmkanu lendu. Peale siilide on ta ka mõned mutid maha murdnud, ühe neist kaevas oma veranda alt välja. Hiired on üsna tavalised, nende püüdmises on ta päris meister juba.

Peale loomade leiab ta ka marju, aga seda ma olen juba maininud. Sellise koeraga on lust marjul käia. Tänavu oleme nii kaugele leidnud, et seenekoera tiitel terendab ka silme ees. Natuke veel harjutamist ning leiab mulle kõik puravikud ja riisikad üles, kõigist teistest seentest rääkimata. See oskus vajab veel veidi lihvimist, aga järgmisel aastal on kutsust arvatavasti veelgi rohkem kasu.