kolmapäev, 3. november 2010

studying in sacred silence

Andestage, et siiamaani selle kuu sees teile ainult muusikat pakkunud olen. Siiski loodan, et kedagi see eriti ei pahanda. Koolipäevadel on veidi raske leida seda aega, et blogida. Eriti siis, kui kella kaheni ajaloo arutlust kirjutada ning see siis õpetajale meilile saata. Õnneks polnud ma ainuke, kes selle talle "hilisel tunnil" saatis. Peale minu oli veel üks inimene, kes pidas vajalikuks see ikkagi enne tänast tundi ära saata. 

Kuna mul on eelmisest aastast mõned asjad tegemata, käin ma natuke rohkem koolis kui klassikaaslased. Mul on seetõttu ka veidi suurem koormus ja rohkem tähtaegu. Ma ei nurise, sest kavatsen kõik ikkagi ära teha. Lõuad pidada ja edasi teenida! Käin lihtsalt kogu aeg kohal ning üritan teha niimoodi, et see aasta ei jääks ühtegi asja õigeks ajaks esitamata või tööd tegemata. Natuke raske oleks graafikut siis koostada, et millal kuhu minna saan.

Viimane aasta ju ikkagi. Sellest rongist ei tasu maha jääda, nagu eesti keele õpetaja ütleb. Raamatukogus olen juba üsna tihe külastaja. Lõpuks saan ka "Wikmani poisid" tagastada. Vahepeal polnud eriti aega lugeda lihtsalt. Tegu kolmanda raamatuga, mis tuleb läbi lugeda. Mõni on esimesega siiaamaani hädas. Selle peale ütles õpetaja, et tuleb ööst lisa võtta. Või siis päevast, oleneb, millal inimene magab. Eks tal õigus ole. Samas võib ju öelda, et õpetaja ei peaks midagi sellist soovitama. Mida see õpetaja üldse enam öelda võib ja ei või? Kui õpilane ta perse saadab, peab ta ka naeratama.

Mina võtangi öötundidest lisa, kui õpin. Mind selline asi ei häiri üldse, sest olen ma nagunii veidi unetu. Võib ju need unetud tunnid siis juba õppimise ja lugemisega sisustada. Ikka parem kui niisama lakke vahtimine. Seejuures pole siis üldse ime, kui meilide saatmiseni ka keset ööd jõuan =) Aega peab oskama planeerida. Kes teeb, see jõuab. Ja nii ongi. Kui ikka asju edasi lükata ja tegemata jätta, siis need kuhjuvad. Hiljem on seda suurt kuhja juba palju raskem likvideerida, sest uued asjad tulevad ju ka peale. Seega ongi kasulik igasuguse nurinata asjad ära teha. Kui hästi ja korralikult, on igaühe enda asi.

Selle tegemise ja mittetegemise juures on veel see asi, et tähtaeg on kõigil ju sama. Pole ju aus, kui keegi oma töö 2 kuud hiljem esitab. Võetakse ikka hindest alla ka. Seega on tähtaegadest kinni pidamine kasulikum kui asja kaugele tulevikku lükkamine. Ja tõesti, kui me juba koolis ei suuda tähtaegadest kinni pidada, siis mis ülejäänud elust veel rääkida.

Võib-olla olen ma lihtsalt väike nohik, kellele meeldib kogu aeg ninapidi raamatus, vahel ka arvutis, istuda ja näpuga järge ajada. Mulle meeldib uusi asju õppida. Ma ei pea vajalikuks kõikide matemaatika või füüsika valemite pähetuupimist, aga elementaarseid asju võiks ju ikka teada. Ma ei leia, et ma peaksin ilgelt hästi oskama geenitehnoloogiast kellelegi seletada, aga kui keegi sellest räägib, siis võiksin ma ju ikkagi teada, millega tegu ja olema võimeline ka midagi enda poolt vestlusele lisama. Dialoog on ikkagi huvitavam kui monoloog, sest niimoodi võib väga huvitavatel teemadel diskuteerimiseni jõuda. Pealegi, kes ikka tahab olla loll kui lauajalg? 

Võib-olla olen ma suur nohik, et kõik asjad õigeaegselt esitan. Vahel isegi enne tähtaega. Mis tehtud, see tehtud. Mulle meeldib, kui asjadel on tulemus. Loomulikult meeldib mulle õppimine kui protsess, aga ma tahan siiski ka mingit tulemust. Minu jaoks pole tulemus siiski ainult hinne, vaid ka see, kui palju ma ise asjast aru saan. Ja kui midagi ikka väga huvitama hakkab, siis uurin ma selle kohta kooliväliselt veel ise. Ma leian, et see on täiesti loomulik. Usun, et kuulun ses mõttes vähemusse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar