I'm a bloody mess

I can hurt myself
I know I could

Ma peaksin end mullikilesse mässima või hiiglasliku esmaabipaunaga ringi käima. Ikka ja jälle suudan ma end vigastada. Tegelikult aitab alati keegi või miski kaasa, aga lõpuks saan haiget ju ikkagi mina. Lõpuks olen plaastertatud ikkagi mina. Lõpuks jooksen verd ikkagi mina. Lõpuks on mitu päeva valus ikkagi minul. Lõpuks ilmuvad sinikad ikkagi minu kehale.

Mu kannad on jubedad. Keegi jalafetišiga ei tohiks mu ligigi tulla. Kõige hullem on see, et tennised hõõrusid mu jalad katki. Kõigist mu jalavarjudest just tennised! Tule taevas appi! Mu sõrmed näevad välja nagu ma ei tea mis asjad. Varsti olen nagu saekaatrimees. (Loodetavasti asjad nii hulluks siiski ei lähe, mul läheb neid ilusaid pikki sõrmi ikka vaja ka veel.) Mu kassidel on tore komme mind vahelduva eduga ribadeks kiskuda. Või noh, seda nad vähemalt üritavad, aga see ei õnnestu...eriti. Ma löön ennast kogu aeg kuhugi vastu ära. Mingil imelikul kombel õnnestub mul uute sinikatega ka ärgata. Enda teada ma unes ei käi, aga võib-olla pole keegi mulle veel seda lihtsalt öelnud.

Eile pidin veel äärepealt kommi tõttu ära lämbuma. Nagu mu vanaisa ütleb: "Läheb kurku ja ongi perses!" Igatahes olen ma veel elus ja kommid ei ole perses. Vähemalt minu teada mitte. Jääb üle loota, et ma end sedasi kogemata ära ei tapa, kuigi jah, vaevalt, et keegi väga puudust tunneks...