Meid ei tohiks L-iga kahekesi kunagi välja lubada. Me teeme alati midagi pöörast ja täiesti lollakat. Me ei ole muidu sellised, eriti. Alkoholi mõju all ajame aga sellist paska ja tuleme sellistele ideedele, et sure surnuks. Pärakutoll on hea näide ;)
Kõige toredam on kogu klubiskäimise juures see, et meil ei ole kunagi raha. Iga kord vingume ja hädaldame, et meil on nii vähe raha jne jne. Heal juhul on meil sissepääsuraha ja ühe joogi jaoks ka. Küll on tore, et happy hour loodud on :) Raha pole, aga alati jääme me nii kuradi sigalakkutäis, et imestame ise ka. L küsis, kas meile tehakse välja. Kui ta seda küsis, pidin ma küll naerukrambid saama. Mäluaugud või?
Jah, vahel tehakse välja ka. Kõige imelikum on aga see, et isegi kui välja ei tehta, oleme me täis. Või me lihtsalt ei mäleta kõike?
Kõige lõbusam on tavaliselt koduteel. Kui ma loetleksin teile ette kõik asjad, mis meiega täna varahommimkul juhtusid, ei usuks te elu sees. Võib-olla usuksite ka, sest ma olen juba neid "uskumatuid" seikasid jaganud. Seekord andsin aga vaikimisvande, sest mõni asi oli nii piinlik. Bussipeatuses sülleroninud kassist ja mingist tüübist, kes veini küsis, endal tühi veiniklaas käes, võin kirjutada ja rääkida, aga kõige naljakamatest asjadest lihtsalt ei saa.
Kui ma veerand kaheksa koju jõudsin, mõistsin, et igatsen hommikuid. Ma pole kunagi mingi eriline hommikuinimene olnud, aga ma tõesti igatsen ilusaid hommikuid. Päikesetõuse, linnulaulu, teejoomist aias pingil...oh jah. Igatahes süüa hommikust koos vanaemaga, kelle suust tuli ainult pärleid, mille üle naersin ma rohkem kui tavaliselt, sest ma olin täis, oli lahe. Tuvitoit FTW!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar