Teate ju küll, et advendikalendri viimane aken avatakse 24. detsembril. Mul polnud sel korral küll advendikalendrit, aga jõululaupäeval saate midagi ägedamat küll. Tegelikult ei tea ma, kui äge järgnev teile tundub, aga ma loodan, et te jääte rahule. Igatahes on teie ees nüüd üks väike jutuke. Ilusaid jõule!
Ühel hilisõhtul, kui pererahvas juba magas, kuulis Timmu krabinat. Selles polnud iseenesest midagi imelikku, kuna aeg-ajalt eksis ikka mõni hiir nende juurde ära. Selles krabinas oli aga midagi teistmoodi, see tundus täiesti uus. Timmu hakkas mõtlema, et tegu võib olla rotiga. Suure rammusa rotiga. See mõte pani kassipoisi tegutsema. Ta kikitas hoolikalt kõrvu, et aru saada, kust heli tuleb. Saagi asukoht tuleb enne rünnakule asumist kindlaks määrata. Sedasi on eduka jahi lootus suurem. Nii ta siis liigutas oma kõrvu edasi-tagasi ja tõmbas isegi ninaga õhku. Timmule tundus, justkui krabistaks see näriline sahvris. Nüüd oli ta juba kindel, et tegu on rotiga.
Kõuts tõusis oma asemelt ja hakkas köögi poole hiilima. Ta seisatas teel veel mitu korda, nagu kartes, et rott teda kuuleb. Jõudnud kööki, istus Timmu korraks maha. Ta tahtis veenduda, et rott ikka sahvris on. Kohe kuuliski ta jälle sedasama krabistamist. See tuli kohe sahvriukse juurest. Keegi oleks nagu üritanud kööki pääseda.
Kassipoisi õnneks oli uks haagist lahti, nii et talle ei valmistanud sahvrisse minek raskusi. Nii ta sättiski end ründevalmis ja sööstis saagi poole. Oma suureks üllatuseks ei leidnud ta rotti ega hiirt vaid midagi hoopis iseäralikku. Kiisu ees seisis värisedes punane mehike. Timmu nuusutas väikest tegelast hoolega. Sellele vaatamata ei saanud ta aru, kes see hirmunud olend tema ees oli.
"Kes sa oled?" küsis ta mehikeselt.
"Päkapikk," vastas too hästi vaikselt.
"Mis see "päkapikk" veel on?"
"Jõuluvana abiline, ma toon headele lastele kommi," sosistas väike tegelane.
Timmule nagu meenus, et inimesed olid tõesti midagi päkapikkudest ja jõuluvanadest rääkinud. Mida täpsemalt, kiisupoiss enam ei mäletanud. Tal oli tähtsamatki teha, kui pererahvast kuulata. Päkapikk aga värises ikka veel, kuigi hakkas juba vaikselt rahunema. Selliseks ehmatuseks polnud teda ette valmistatud. Päkapikukoolis õpetati, mida teha, kui laps peaks teda märkama. Räägiti, kuidas kodudesse pääseda, ka kõrgematele korrustele. Selgitati luuretöö vajalikkust ning toonitati, et pahadele lastele maiust ei viida. Seda viimast korrati igas tunnis. Keegi aga ei rääkinud, milline oht päkapikke tegelikult varitseb.
Timmu, märgates teise kohmetust, ütles: "Ära karda, ma ei tee sulle viga. Sa pole ju hiir." Päkapikk ohkas selle peale kergendatult. Terve elu oli tal juba silme eest läbi jooksnud. Lausa mitu korda. Väikemees arvas tõsimeeli, et kass ta nahka pistab. Siis aga küsis ta järsku: "Kus lastetuba on? Ma olen natuke eksinud, ma siin ikkagi esimest korda." Seda öelnud, punastas ta kergelt. Vähemalt tundus nii Timmule. "Tule, ma viin su kohale," ütles kass, osutades peaga turja poole.
Päkapikk kõhkles hetke, kuid otsustas siiski pakkumise vastu võtta. Pikk tee oli väsitav olnud ning üllatusmunad olid päris rasked. Nii roniski punase kuuega mehike kassile turjale ning sõit võis alata. Timmu liikus pimeduses kiiresti, mõne hetkega olid nad lastetoas. Päkapikk hüppas maha ja asus tööle. Laste sussid said täidetud ülikärmelt, ka seda õpetati päkapikukoolis. Seejärel võttis Timmu oma uue sõbra taas kukile ning viis tagasi sahvrisse. Sealt olevat kõige parem tagasi õue saada. Kiisupoiss arvas, et küllap on seal mingi salakäik. Selline pisike, kuhu ainult päkapikud mahuvad.
"Ma nüüd siis lähen," lausus päkapikk.
"Nägemiseni siis. Kuule, võta teine kord mõni hiir ka kaasa."
"Eks ma vaata seda asja."
"Mis siin vaadata? Ma olen kogu aeg hea laps."
Päkapikk naeris vaid selle peale ning lehvitas siis kõutsile. Viimane lehvitas vastu ja sõbrake kaduski riiuli alla. Timmu aga läks tagasi magama, rotti ju püüda polnud vaja. Järgmisel ööl tõi päkapikk juba ka kiisule midagi head.
