Haual Sosistatud Sõnad

Vaikselt peitud väikse toa pimedaimasse nurka
Seda kohta mõttes kutsud ikka väikseks urkaks
Esimesed lumehelbed akna taga langevad alla
Mitte miski ei suuda sind meelt muutma panna
Asi on otsustatud, kuid teised seda veel ei tea
Ja mõtled, et kõik seda teadma tegelikult ei pea
Küünal tekitab kollasele seinale uusi varje
Lased äkki kuuldavale kõige õõvastavama karje
Mida inimkõrv veel siin maamuna peal kuulnud
Arvad, et seda pidid kuulma ka kõik koolnud
Viimases hädas langed põlvili ja lausud palve
Kuigi Jumalat ei usu, üks kuul jäänud salve
Tõused, laua juurde lähed, kastad sule tindipotti
Kirjutad paberile kolm sõna, paned relva enda kotti

Pimedas sa surnuaial otsid õiget kohta kaua
Lõpuks leiad aga selle murtud ristiga haua
Põhjatuul kisub raevukalt su musti juukseid
Külm vihm püüab vaigistada kurbi nuukseid
"Mitte kunagi enam," vannud vaikselt enda ette
Oma mured kaotad ära kõik soolasesse silmavette
Paljajalu tammud ümber värske hauaplatsi
Tuules lehvivad juuksed ja kleidisatsid
Lõpuks väsinu ja nõutuna langed taas maha
Ütled, et tõesti enam mitte midagi ei taha
Kõrvus kostuvad ikka seinale kirjutatud read
Selle kõige pärast end südamepõhjani nead
Tema aga leiab sinu jäetud kirja, otsides sind
Kostub lask, sosistad:" Ma armastan vaid sind."