kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Akrostihhon

Kes meeldida tahab, peab roomama,
unustud rannale koputama.
Igav liiv ja tühi väli.
Tule, öö pimedus,
uduse metsa, sulaga.
Männi roheline samet,
ei ainust tähte näha saa.
Võtaks päikese särava...
Ei taha, ei taha, ei tahagi ta!
Ei iial iganes!
Lilleke, oh kanarbik, tärkab su haua pinnast.
Kask kuldkollane,
all pimedas tihnikus.
Unustatud surm ja hool -
ainust tähte seal pole.
Kui haige tiivaga lind,
sa ei jõuakski ka soovide siniranda.
Kuhu lähen mina, vaene?
Alla rusuks on raugenud rind.
Sinu mõte, sinu meel -
ilu, elu, valu...
Nukraks mu meele teeb.
Uinuda ei saa, ei väsi, ei oota.
Minu päike ei tunne mind,
aus, nii vaikne öö pimedus.
Aga minul on kole...

Pühendatud siis Juhan Liivile. Kasutasin tema enda luuleridu, mõnda muutsin veidi.

2 kommentaari:

  1. Wuws... niiice!

    VastaKustuta
  2. Ei tea, kas sama arvab pärast ka mu kirjandusõpetaja

    VastaKustuta