mis oli armsam veel kui enese elu.
Ei, see ei ole mingi suhe kellegagi,
vaid koht, mille rikkus suur melu.
Vahel tuleb aeg, mil lahkume kodust,
sest tuleb rajada taas nullist uus.
Viimane kord sulgeda tuttavat ust,
lahkuda majast, mis su lihas ja luus.
Vahel on vaja värskust ja uut algust,
lootuses mujal leida igatsetud rahu.
Tunneli lõpust näha natukene valgust,
lootust, et kõik uude kohta mahub.
Vahel tuleb teha otsuseid väga valusaid,
sest raskusi on me kõigi eluteedel.
Valada salajasi pisaraid kibemagusaid,
et lõpuks leida omaenda isiklik Eeden.
Sain lõpuks selle Murutari "Eedeni aia" läbi loetud. Kahju, et raamatu lugemiseks viimasel ajal eriti aega ei jätkunud. Igatahes, nüüd on ta läbi ja sellest raamatus inspireerituna sündis ka luuletus. Oleks seda inspiratsiooni igas asjas ja rohkem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar