Ƹ̵̡Ӝ̵̨̄Ʒ

What I find most alarming about life is how little I want to be here sometimes. - Ginger

Ja nii ongi. See on tõesti hirmutav ja häirekellad hakkavad tööle. Kui see hetk jälle kätte jõuab, siis üritan tavaliselt täiesti suvalisest ja neutraalsest asjast mõelda. Või teinekord jälle keskendun mingile tegevusele, kuigi see viimasel ajal üha rohkem raskusi valmistab. 

Imelik on elada nii, et ühel päeval on kõik ilus ja hea ning järgmisel on taevas jälle pilves ning tuju nullis. Vahel ei saa ise põhjustest arugi. Võib-olla ei taha lihtsalt saada, sest asjade tunnistamine - teadagi - tähendab ikkagi seda, et pead ka midagi ette võtma. Mingil hetkel vähemalt pead, sest igavesti ei saa pead jaanalinnu kombel liiva alla peita. 

Tahaksin kogu aeg kohal olla, kogu aeg hetkes elada. Kahjuks on ikka nii, et hakkan mõtteid mõlgutama. Tulevad mälestused minevikust ja unistused tulevikust. See rikub kõik ära. Nii ei saagi inimene kunagi õnnelik olla. Kogu aeg ajas elades unustame me ära, et aeg on suhteline ja sugugi mitte nii vajalik, kui arvatakse. Kõige tähtsam on olla kohal, olla hetkes. Siis ei eksisteeri aega, eksisteerib inimene ja teda ümbritsev. On elu...Kõik see koos moodustab terviku. Me oleme väike osa suuremast tervikust. Ma ei mõtle siin seda, et igaühe jaoks on kusagil keegi ja igaüks on osa oma perest. Igaüks meist on osa elust. Jah, just seda ma mõtlen. 

Vahel saab kõigest villand. Vahel käivad teised inimesed nii närvidele ning tervis veab alt ja ilm pole see, mis võiks. Just siis on selline tunne, et lõpetaks selle jama ära siin. Vahel tahaksin ma tõesti kusagil mujal olla, kasvõi mulla all. Seal pole enam vaja rabeleda, seal pole enam vaja (teiste) suhteid siluda, seal pole tähtaegu, seal pole vaja kedagi rõõmustada ja kellegi meele järele olla, seal pole midagi. Puhkus... 

Peaks ju olema nii, et inimesel on kõigele vaatamata siiski hea olla ning talle ei tule igasuguseid mõtteid. Kahjuks on teisiti. On päevi, mil tahaks ära. Samas on jälle päevi, mil ma olen tänulik (ja õnnelik) et ma elus olen. On päevi, mil ma kõike naudin. Võin naeratada ja naerda, võin istuda ja vaadata oma kasse. Need loomad õpetavad mind vist elu nautima. Kuigi jah, mul on veel palju õppida. 

Üritan endaga üha enam rahul olla. Olen alati andnud ju endast parima, mis teha, kui sellest teistele ei piisa. Vahel on parem minema kõndida. Las jääda nii kuis oli...kõike ei saa paremaks muuta. Eriti veel sellega, et üritad kellelegi teisele meele järele olla, kuigi ise kannatad. Nii ei tule ju ka millestki välja. Seega tuleb arvestada ikkagi ka endaga. Endast hoolides on lihtsam teistest hoolida ja lihtsam elust hoolida. Tuleb lihtsalt väärtustada seda, mis on. Ja meil kõigil on üks elu...olgu, võib-olla on neid rohkem, aga sellele lootma jääda ei saa. Kui praeguses elus käki kokku keerad, siis on järgmises elus selle võrra raskem. 

Kui kõik koost variseb ja kaob, siis on loomulikult halb olla. Samas tuleb tunnistada, et mida rohkem mõelda, et "kõik halb juhtub alati minuga", siis seda rohkem seda halba ka juhtub. Ka teistel läheb halvasti, ka teised on kurvad, ka teistel on valus. On lihtsalt sellised, kellel on natuke rohkem valus. Need, kes kannatavad ka teiste eest ja teiste nimel. Need, kes kõigele vaatamata edasi rühivad, vahepeal natukene mokaotsast pobisedes, kui raske ikkagi on. Jah, mõnel on raskem, aga ma olen mõistnud, et positiivne mõtlemine aitab ka päriselt. Kuigi jah, mitte kogu aeg. On hetki, mil see käivitab negatiivseid mõtteid. Seepärast tulebki lihtsalt kohal olla. Tuleb lakata ülemõtlemast.