Loodan, et teie pühad möödusid rahulikult ja igaüks on nüüd munadest isu täis söönud. Usutavasti te ikka veeretasite ja koksisite neid ka, kombekohaselt ikka.
Vaikne nädal ise ei kulgenud eriti vaikselt, aga sest pole midagi. Tänapäeva elurütmid on juba ammu vanarahva omadest erinevad. Mune me siiski värvisime. Sibulakoorte ja mustikatega, täpsemalt võite lugeda mõne aasta tagusest postitusest.
Sel kohal langesid värvilised kevadpühad naljapäevaga samale ajale. Lastevanematel soovitati lasta lastel otsida šokolaadimune, mida nad peitnud pole. Aprillinali missugune! Meie mail pole see munadejaht vist eriti populaarsust kogunud, aga võib-olla jõuab kunagi ka siiakanti. Millal aga esimene ülestõusmispüha naljapäevaga jälle ühtib, seda praegu öelda ei oska. Samas, kes seda ikka ülestõusmispühaks nimetab, enamasti on munadepühad. Eestlased olevat usuleige rahvas, eks see ka pühade nimetustes kajastub. Meiegi pere tähistab munadepühi või kevadpühi. Lihavõtted ütleme ka, olgugi et keegi meist paastu ei pea. See usuline pool jääb meile üsna kaugeks, õnneks või kahjuks.
Sama lugu ka jõuludega. Ei kipu me kummagi püha puhul kirikusse. Mulle isiklikult tundub see pühakotta tunglemine veidi silmakirjalik, kui ülejäänud aja aastast sinna jalgagi ei tõsteta. Pole eriti aru saanud, mis siis pühade ajal teistmoodi on. Olen alati arvanud, et kui käia tahetakse, siis tuleks seda teha ikka rohkem kui kord (või kaks korda) aastas.
Igatahes on nüüd meil kevad käes. Kevadine pööripäev oli ära, munadepühad olid ära, karjalaskepäev ka. No täielik kevad, mis sest, et siin-seal veel hanged või lumevallid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar