Inimesed suudavad mind ikka ja jälle üllatada. Alles üks päev öeldi mulle, et ma ei ole tõeline feminist, sest ma oskan kududa ja mulle meeldib kokata ja küpsetada. Eriti armastan ma küpsetamist, aga ilmselgelt pean ma sellest halvast harjumusest vabanema. Ma võin loll olla, aga ma tõesti ei teadnud, et need asjad kõik omavahel seotud on. Ilmselgelt on minu rumaluses süüdi tõsiasi, et ma pole feministide õpikut lugenud. Arvatavasti on just selles imelises teoses kirjas kõik keelud ja käsud.
Amanda Palmer jagas eelmisel kuul uuesti oma postitust sellest, kuidas tema ei ole mõne arvates tõeline feminist, sest tõeline feminist ei vaata oma meest armastava pilguga. Muide, tema mees on Neil Gaiman, keda vaataks võimaluse korral isegi mehed armastava pilguga. Point on aga selles, et proua Palmeri arvates teeb tõeline feminist just seda, mida ta ise tahab. Radikaalne, kas pole?
Mõni aeg tagasi kirjutas Rents ühest feministist. Ilmselgelt ei ole Dita tõeline feminist, sest tõelised feministid ei teeniks riiete seljast viskamisega elatist. Kõik muu ei oma mitte mingisugust tähtsust. Tähtis on ainult see, et ta teeb midagi, mis feminismipolitseile (umbes midagi sellist nagu moepolitsei) ei meeldi. Vahet pole, et ennast häälekalt feministideks kuulutanud naised kuskil poolpaljalt protesteerivad. Nemad selle eest raha ei saa, nii et see pole probleem.
Selline kemplemine meenutab Kanye Westi, kes jahus peale Grammyde jagamist, et tõelised muusikud sellest üritusest varsti enam osa ei võta. Tema puhul oli oraks tagumikus see, et parima albumi auhinnaga läks Beyonce asemel koju Beck. Ilmselgelt teeb inimesest tõelise muusiku jonniva lapse kombel jauramine, aga mitte 10+ instrumendi mängimine. Sama lugu on ka feministidega. Tõeline feminist vibutab näppu iga kord, kui mõni wannabe õhtusöögi valmistab või oma abikaasat vaatab. Häbi olgu neil wannabe'del.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar